21. sajandi revolutsiooniline maksusüsteem (III osa)

0
2372

Kuna käesoleva maksusüsteemi puudustest on piisavalt räägitud, siis peaks pilt enamasti selge olema – paremat süsteemi annab hetkel välja mõelda, kui universaalne deebetmaks, sest see on ka sotsiaalselt õiglane: kas siis õiglane süsteem ei olegi meie eesmärgiks?

Rahvusvaheline Valuutafond kui kuri hunt Punamütsikese loos

Foto: Veronika Šantoši
Foto: Veronika Šantoši

Ladina-Ameerika riikide, kaasa arvatud Mehhiko, majandusmasinad kukkusid omal ajal kokku suuresti tänu USA ja Rahvusvahelise valuutafondi agressiivsele tegevusele – nende plaaniks oligi Ladina-Ameerika riikide tühjaks tõmbamine, et seejärel minna ja näidata “hea abistava onu” žesti. Kagu-Aasia “tiigrid” viskasid Rahvusvahelise Valuutafondi uksest välja kogu täiega, neid ähvardati ja hoiatati, et nende majandus kukub kokku ilma USA ja valuutafondi abita – ei kukkunud ühti. Aina paremaks läheb.

 Rahamehed ei lähe pankadest kusagile, nad on samuti huvitatud väiksemast maksust

Samuti on meie valitsustegelaste poolt kardetav finantsasutuste klientide lahkumine sarnane Rahvusvahelise Valuutafondi hoiatustele. Need nupumehed vaatavad aina, kuidas kraane enam kinni keerata, et inimeste rahadega saavutada maksimaalset kasumit igast tehingust. Pankades olevad juhtivad tegelased, kes väidetavalt olevat väga vastutavatel kohtadel, omavad juurdepääsu investeerimisfondidele, millest tavainimene ei saa undki näha ja samas kasutades tavainimese rahasid, teenivad miljoneid ööpäevas. Kas siis seda tegevust ei peaks veidi ohjama? Kas see tegevus ongi pangandus? Ja kui sealt maksuna võetaks 1 %, siis keda see häirib?. Iga visiooniga ja piisavalt kõrge õiglustundega ärimees annetab niigi palju oma rahast heategevusele. Kas tal on siis sooja või külma sellest, kui teiste abiga teenitud rahast läheb veel üks % ühiskonna teenimisele. Ta tunneb head meelt selle üle, et saab olla solidaarne nendega, kel ei lähe nii hästi kui temal.

Alfred Nobeli pojapoeg on üks neist suurtest, kelle rahadega palju head tehakse

Dr. Michael Nobel Foto: Asean Affairs
Dr. Michael Nobel
Foto: Asean Affairs

Toon ühe tõeliselt suure heategijana tuntud Michael Nobeli näite: mitu aastat tagasi annetas USA-s elav Michael Nobel Indias 90 miljardit ruupiat satelliitraadiosüsteemi loomiseks, et maailm saaks kuulda India vaimsest pärandist. Nõndasamuti on tema rahadega aidatud paljusid abivajajaid üle terve maailma.

Kuulsad Hollywoodi näitlejad ja lauljad annetasid raha tsunami ohvrite ja nende sugulaste abistamiseks. Keegi ei tulnud kuulutama, et näete, mina olen see, kes teile selle raha üle annab. Nad tundsid kaasa abivajajaile.

Tagasi Eestisse

Eesti oleks nagu kusagil teisel planeedil, meid nagu ei puudutaks maailma hädad, meil ei toimu midagi… aga oot-oot, alles jaanuaris 2005 ju oli midagi!.

Tulles tagasi Eesti ja Euroopa Liidu suhte juurde võiks öelda, et Eesti kuulumine sinna liitu tähendab poliitikute sõnul kuulumist “klubisse” või  rahvusvahelisse organisatsiooni, mis muidugi tahab ju riigiks saada, nagu Saksamaa kantsler ja välisminister suure suuga on kuulutanud, täheldades, et rahvusriigid peavad kaduma.

EL lambukesed Foto: Tundra Tabloids
EL lambukesed
Foto: Tundra Tabloids

Kui Eesti aeti vagura tapale viidava lambukesena Euroopa Liitu, kus teda veelgi enam lüpstakse, kui enne liitu astumist, siis ma küsin, mis hoiab meid seal liidus kinni, et me ei saaks teostada oma kaugele ulatuvat iseseisvat majanduspoliitikat, nagu Singapur, mida Mart Laar kunagi eeskujuks tõi, mis aga erinevalt Mart Laarist ja teistest siinsetest poliitikutest endist Rahvusvahelist Valuutafondi oma õuele laiama ei lubanud.

Kui Eesti ei taha EL-ist välja astuda, võiks ta ju eeskuju ning ideedega Euroopa Liidu majanduspoliitikat ja maksusüsteemi seest muuta, nagu seda tulumaksu eeskuju kohta öeldakse, et see on Ida-Euroopale eeskujuks olnud. Kui Eesti võis muuta Nõukogude Liitu, siis suudab ta muuta Euroopa Liitu, mille ideed ja mõtted on paljuski 19-s sajandis.

Hetkel on Ukraina saatus sõltuv paljuski uutest südamega juhtidest, mitte neist, kes tahavad riiki lõhestada või seda ELi juhtida. Kumbki variant Ukrainale ei sobi – ohvreid ei toodud mitte selle eest, et sellest saaks teha ELi uue lüpsilehma, kes nälginud eurovasikat taas ülesse poputaks. Ukraina vajaks sellist uut maksusüsteemi samuti. See aitaks seda riiki hetkel, kus EL pole oma käppa veel sinna saanud ajada.

Härrased, me oleme 21-s sajandis, kus ei saa edasi minna vanade äraelanud ideedega!

Uuteks ideedeks on ka arenenud demokraatia, mis ei sarnane praegusele võltsdemokraatiale Euroopas ega Ameerikas, vaid pigem mõnede üksikute riikide osalusdemokraatiale. Taoliseks parimaks eeskujudeks on siinkohal Šveits. Kui me ei taha olla selle Lääne-Euroopa rikkaima riigi sarnane, mida siis meil üldse eeskujuks võtta on? Islandist võiksime ka eeskuju võtta – see riik kihutas minema IMFi pangad ja pankurid ja selles riigis pandi ka pankurid reaalselt karistust kandma.

Kui miski segab meie arengu kiirust, novaatorlikkust, inimesele orienteeritud ideede elluviimist, siis miks ei võiks me neid takistusi kõrvaldada. Astudes EL-i ja võttes rahvaga arutamata vastu hunniku Euroopa Liidu bürokraatlikke ja ajast ning arust seaduseid (mida meie riigiisad “tublide” euronõunike abiga siin valmis treisid), mis takistavad meil näiteks vabalt kaubanduslikult suhtlemast maailma eri paikade toormetootjatega ning määravad ületootmise eest trahve, samal ajal kui maailmas sureb miljoneid inimesi ikka veel nälga, tekitasid needsamad riigiisad meie rahvale korvamatu kahju, mida ei suuda heastada mingid Euroopa Liidu miljardid.

Selle teema kokkuvõtteks

Foto: Sven Arbet
Foto: Sven Arbet

Kui meie maksusüsteemi ei anna uuendada ja kui selle taha jääb meie majanduse arengu edu, siis mida peaks tegema, et taoline eksitus kõrvaldada? Kahtlemata tuleks püüda muuta Euroopa Liitu, sundida teda reformidele tuult tiibadesse andma ja rakendusteaduslikele uuringutele rohelist teed pakkuma – vaid nii muutub see stagnatsioonile kalduv kaasaegne nõukogude liit. Kindlasti tuleb võimult kõrvaldada ka praegune klikk, muud võimalust pole.

Kui sellest midagi välja ei tule, siis tuleb meil valida Islandi, Šveitsi või Norra tee. Arenemiseks ei pea olema koos kõigi rahvustega ühes suures ühiskorteris, piisab kui olla mõtteis ja südames koos, mitte nii nagu mõisa ajal oli talupoeg mõisniku käsualuseks kirjutatud.

JAGA
Enn Kaljo
Innovaatiliste lahenduste uurija ja tervisekoolitaja

JÄTA OMA VASTUS

Please enter your comment!
Please enter your name here