Kas eestlasel peaks olema õigus valida oma sissetulekut?

0
2420

Eesti tööandjatel on peagi viimane aeg mõista ühte tõsiasja, mis on põhjustanud tänase kunstliku tööjõu puuduse. Vana ja mugav nõukogudeaegne töökangelaste ergutuskõne ei lähe enam kellelegi korda, sest see lihtsalt ei er(g)uta meie inimesi millegi nimel pingutama, mida keegi ei taju, saa ega näe! Miks arvatakse, et töötu peaks kõigega nõus olema? Ei pea, sest ka temal on õigus enda elus valikuid teha, mis puudutavad otseselt nii tema elu kui ka Eesti tööturgu tervikuna. Kas see on normaalne suhtumine, et minu tööta kaasmaalasele võiks iseenesest mõistetavalt kohe minimaalset töötasu pakkuda sealjuures ise häbi tundmata?

Foto: Sven Arbet
Foto: Sven Arbet

Tööandja väärtustab või ei väärtusta töölist

Juhin tähelepanu siinkohal ka sellele, et tööandja töötasu on paratamatult ka sõnum tulevasele töötajale sellest, kuidas teda hinnatakse ja mis on tema väärtus tööandja silmis. See pole üldsegi mitte materialistlik lähenemine, sest viimast teeb iga tööandja töövõtja suhtes! Igal inimesel peab olema ja säilima õigus vabalt endale töökohta valida. See, kas teda saadab valitud teel ka edu on juba tema isikuomaduste, teadmiste aga ka enesemüümise oskuste teha. Viimast peab ja tunnustab meie ühiskond konkurentsina. Kui juttu teha suurest kaadri voolavusest ja töövõtjate lojaalsusest, siis kas tõesti on tööandjatel nii raske mõista probleemi, et miks peaks üks töötu siduma end pikemaks ajaks minimaalse palga eest? Ei pea, sest see ei ole majanduslikult ratsionaalne otsus! Mõelgem selle peale, et kui tööandja koondab töötaja, siis tema lähtub täpselt analoogsest loogikast!

Elu parim tehing ja avalik saladus

Foto. Arvet Mägi
Foto. Arvet Mägi

Samal ajal tuleks arvesse võtta ka seda, et töötul on Töötukassas arvel olles olemas seadusest tulenev Haigekassa tervisekindlustus ning oma aegagi saab vastavalt isiklikule äranägemisele kasutada, olgugi, et see peaks väljenduma rohkem tööotsingute egiidi all. Sestap ei tohiks see kellelegi suure üllatusena tulla, et paljud töötud töötavad mustalt ehk mitteametlikult, korjates paralleelselt boonusena ka igakuist sotsiaaltoetust kohalikust omavalitsusest ja sotsiaalkindlustusametist. Iroonia kuubis, aga kohati tagavad sellised illegaalsed võtted kuu lõpuks võrdväärse või isegi suurema sissetuleku, mida üritavad meie kohalikud puukettevõtted töötutele pähe määrida kui nende elu parimat tehingut! Oleme jõudnud totaalse absurdini, kus nii riik kui tööandjad heidavad töötutele ette seda, et miks viimased ei lähe olematu töötasu nimel tööle ja eelistavad sama summat neile soodsamal ent riigile kahjulikumal viisil teenida.

 

Kas see pole mitte töötute hääletu protest läbikukkunud tööturupoliitika ja töövõtjate mõnitavate töötingimuste suhtes? Muide, on avalik saladus, et Eesti Töötukassas pakutakse reeglina vaid kolme tüüpi tööpakkumisi. Esimese tüübi moodustavad väga kehvad tööd, mida mitte keegi ei tahaks teha. Teise kategooria võlu või iroonia ilmneb faktis, et töökoht asub reeglina keset tühjust eimillegi kõrval, kus kunagi oli elujõuline alev või alevik. Tänaseks on see muutunud aga raugastunud asulaks. Selliste iseärasustega suurepärane tööpakkumine eeldab ka sinna kolimist, kus pole ei teenuseid ega mõistliku hinnaga kaupu, et elus püsida üksi või perega. Viimane oleks tragöödia kuubis, sest tõukaks kogu pere vaesusesse! Siiski on esimese ja teise kategooria tööpakkumistel ka ühisjooni, mis avalduvad kindlas ehk minimaalses töötasus.

Foto: Äripäev
Foto: Äripäev

Kolmas jakõige eksklusiivsem tüüp on aga üldjuhul hästi tasustatud ning kohati elitaarselt spetsiifiline, mis eeldab avalikke konkursse ehk viitab olukorrale, kus töötajat on võrdlemisi raske leida. Samas võib see olla ka märgiks sellest, et tööpakkumine on avalikustad vaid selleks, et näidata näilist võrdsete võimaluste olemasolu ning kandidaat ootab vaid formaalsuste lõppemist, et tööle asuda. Seetõttu on töötul tööle saamine tema enda asi nagu uppujal enda päästmine. Seetõttu ei tohiks tulla see enam üllatusena, et meie tänased noored tajuvad elukallidust ja pretendeerivad esimest korda seadusest tulenevale õigusele omada oma tervist, aega ning tööjõudu, mida nad saavad müüa iseseisvalt neid rahuldava hinnaga.

 

See on ebamugav fakt, millega tuleb paljudel puukettevõtetel arvestada ning paratamatult ka leppida. Kui see sellistele ettevõtjatele ei sobi, siis tuleks sellest omad järeldused teha ja tootmine arengumaadesse ümber kolida ilma ulgumiseta, et 350-500 eurose palga eest töölisi naljalt enam ei leia. Viimast tuleks lunastada 10-12 tunniste vahetustega ka nädalavahetustel. Tõepoolest ei leia, sest ka töötud inimesed soovivad elada inimväärselt ja sellest arusaamiseks ei ole vaja olla ettevõtja või omada kõrgemat haridust, vaid inimlikku empaatiat.

Kas tõesti kaob ettevõtjaks ja tööandjaks saades inimlikkus, sest ka töövestlusel tööotsija suhtes ülbitsejad alustasid kord töötutena oma karjääri tööturul? Ma ei pea normaalseks olukorda, et töötule surutakse esimesel võimalusel kaela esimene suvaline tööpakkumine, kuhu jookseb tormi veel paarsada kandidaati üle terve linna, kui töökohti on Töötukassal vahendada, mitte pakkuda, mõned tuhanded. Jäägem inimesteks ning ärge nõudke töövõtjalt seda, mida tööandjana ei oleks te ise eales nõus tegema!

JÄTA OMA VASTUS

Please enter your comment!
Please enter your name here