Lõuna-Aafrika Vabariigi esimene mustanahaline president ja apartheidivastase liikumise sümbol Nelson Mandela suri 5. detsembril 96. eluaastal, nii kirjutab meie ajakirjandus. Ülemaailmne meedia teeb temast lausa kangelase ja vabastaja, aga küsime nüüd, on see tõde või väljamõeldis?
Ametlik teave on selline: Nelson Rolihlahla Mandela sündis 1918 Thembu hõimu kuninglikus perekonnas. Ta õppis õigusteadust kahes mainekas ülikoolis ja sai kaasatud anti-kolooniaalsesse poliitikasse Aafrika
Rahvuskongressis (ANC). Aastal 1962 ta arreteeriti, mõisteti süüdi sabotaažis ja vandenõus valitsuse kukutamiseks ja määrati eluks ajaks vangi.
Rahvusvahelise kampaania ning lobitöö tulemusena ta vabastati 1990. aastal, nüüd sai Mandela suureks märtriks millele aitas kaasa rahvusvaheline meedia. Selle populaarsuse najal valiti presidendiks Lõuna-Aafrikas 1994, kus ta jätkas oma võitlust, et lõpetada etnilised pinged ja tuua riiki rassiline võrdõiguslikkus. Aastatega sai Mandela üle 250 autasu, sealhulgas 1993 Nobeli rahupreemia, USA presidendi Medal of Freedom ja Nõukogude Lenini orden.
Asume nüüd tegelikuse juurde. Mandela vangistati tegelikult mitte apartheidivastase võitluse pärast, vaid kui kommunistlik mõrvar, pommipanija ja Nõukogude Liidu teenistuses olev agent. Aastal 1962 Mandela arreteeriti koos 19 kaaslasega, kellest pooled olid valged kommunistlikud juudid. Prokurör Percy Yutar ütles kohtuprotsessi ajal, et neilt äravõetud lõhkeainest piisanuks Johannesburgi suuruse linna õhkimiseks!
Mandela nõunikuks oli Leedu päritolu kommunistist juut Joe Slovo, sündinud Mashel Slovo, kes oli sekretär Lõuna-Aafrika Kommunistlikus Parteis kuni 1986. aastani. Slovo on olnud paljude Aafrika Rahvuskongressi terrorirünnakute planeerija, sealhulgas 8. jaanuari 1982 rünnak Koebergi tuumajaama lähedal Kaplinnas, Church Street pommipanemine 20. mail 1983 milles hukkus 19 inimest ja 14. juunil 1986 autopommi plahvatus Magoo Bar Durbanis, kus kolm inimest hukkus ja 73 sai vigastada.
Kavandatud ja osaliselt elluviidud oli üle 221 sabotaažiakti ja lisaks veel valitsuse kukutamise vandenõu välismaiste sõjaväeüksuste abil.
1990. aastal oli kommunistlikul ANC-l juba piisavalt jõudu, et sundida vabastama Mandela. Apartheid kaotati 1992 ja Mandela sai presidendiks 1994. Salvost sai aga tema isiklik sekretär.
