Meie ühiskonna allakäik on jõudnud geneetilise tasandini

0
4041

Kaasaegse kriisi peamiseks põhjuseks on see, et süsteem ei ole võimeline reageerima olukorrale ja olukordi lahendama.  Kui aga vaadata meie võimulepürgijate valimisloosungeid, siis pole seda plaanis olnudki. Üldiselt on probleem selles, et need,  kellel on võimed ja tahe ühiskonna probleeme lahendada, ei saa seda teha, sest süsteemis puuduvad võimalused ja võimed muutuste realiseerimiseks.

Puuduvad nii probleemide äratundjad, kui ka lahenduste pakkujad ja rakendajad, rääkimata nende omavahelisest koostööst – see on asendatud konkurentsiga. Kui aga inimkond kui supersüsteem ei suuda olukorrale piisava kiirusega reageerida ja enda geneetilist potentsiaali rakendada, siis osa supersüsteemi ressursist jääb kasutuseta. Kui aga miski osa supersüsteemist ei toimi või jääb kasutamata, siis  populatsioon hukkub või suundub väljasuremise teele ning seda kinnitavad enamus meie sotsiaalstatistilisi näitajaid.

Näitena – kui supersüsteemina kujutada ette kella, mille sees olevad hammasrattad ei tööta, siis vaevalt et te tahaksite elada sellise ajanäitaja järgi, mis teile kaks korda ööpäevas õiget aega näitaks. Ühiskondlike protsessidega on paraku sama lugu.

Kui ühiskondlik sooritusvõime on ajanäitaja rikke tõttu seiskunud, siis asendatakse see võimalikult primitiivsete eesmärkidega, mille vajadus oleks võimalikult paljudele arusaadav ning nagu demokraatia reeglid seda nõuavad. Otsustustasand triivib aga sellisel juhul meeldib – ei meeldi tasandile ja hakkab pikemas perspektiivis teenindama vaid materiaalse rikastumise eesmärke. Praktikas tähendab see parasitaarse ühiskonnakorralduse levikut ja primitiivses ühiskonnas saab rikastuda vaid kellegi teise arvelt. Linnad rikastuvad maaregioonide ja vanemad sündimata jäänud laste arvelt.

See seab aga aja möödudes kahtluse alla inimkonna eksistentsivõime eksisteerida koostoimes biosfääriga. Looduslike protsesside eiramine sai  alguse kristliku ühiskonnakultuuri levikuga, mida  hiljem täiendati marksistliku industrialiseerimisega, mis kokkuvõttena seadis materiaalse tulu saamise esmatähtsaks. Sealt edasi  levis see kaasaegsematesse vabaturumajanduse teooriatesse. Kõik see pani inimesed koonduma linnadesse. Unustades, et paraku puuduvad inimkonnal võimed eksisteerida väljaspool biosfääri. Kuni selleni, et urbaniseeruv turumajandusmootor sunnib meid maha jätma esiisade kodud ja kultuuri, et maksimeerida palgatöö ja maksustamisvõimalusi, et võim saaks läbi selle ressursi ennast tavakodaniku peal maksimaalselt realiseerida.

Nii saab edukalt  asendada rahvavõimul baseeruv riigi rahavõimul baseeruva riigiga. Rahva arvu suurenemine on aga rahavõimu realiseerimist selgelt segav faktor viie rikkama riigi hulka jõudmisel. Sest jagatavat peab suurema arvu isendite vahel jagama hakkama.

Selleks, et seda korraldada, tuleb inimesed koondada võimalikult väiksele maa-alale, mille tulemusena saab maksimeerida suurettevõtete kasumeid, vähendada transpordikulusid, suurendada personali valikuvõimalusi, maksimeerida laenuorjust ja vähendada toote loomise ettevalmistuskulusid võrreldes sellega, kui te peate samu toiminguid tegema hõreda asustustihedusega alal.

Rahva koondumine linnadesse toob aga endaga kaasa mittevajalike ja mitterakendatavate inimeste hulga kasvu ühiskonnas. Nad on kasutud kui tootjad ja kasutud kui tarbijad. Ajalooliselt on leidnud kinnitust see, et see majanduslikult ebaotstarbekas kontingent on ühiskonna alati hävitanud, hoolimata humanismist, liberalismist või inimõiguste ideaalist. Kui ennem on seda teinud sõjad, näljahädad ja revolutsioonid, siis nüüd täidavad sama rolli alkoholism, läbi narkootiliste ainete läbiviidav genotsiid või uusküüditamise süsteemne organiseerimine ja legaliseerimine ja selle tarvis vastava seadusandluse loomine. Kõik see formeerib ka ühiskonna toimimiskultuuri.

Kui inimene näeb päevas liiga palju erinevaid seostamatuid nägusid, siis see tähendab inimesele geneetilist signaali, et ökoloogiline nišš on ülerahvastatud. Selle signaali tagajärjel blokeeritakse inimese populatsiooni tootlikkuse funktsioon ja aktiviseeritakse ressurssidele konkureerimise seisund. Konkureerimine blokeerib inimeste mõttevahetuse  ja  konkureerimisest tulenev  eksistentsiarusaama primitiivsus ei võimalda tavakodanikul otsustada milliseid tarbitavaid ressursse üldse inimesel on või pole vaja. Loodusliku tasakaalu printsiibi tõttu on loogiline, et kui kuskil on ületarbimine, siis kusagil on alatarbimine. Tulemusena saame ühiskonna, kus need, kellel on võimalus tarbida, ei jaksa lihtsalt tarbida ja teisele kontingendile on tooted lihtsalt raha puudusel kättesaamatud. Tulemus on aga see, et ühiskondlikult loodav toode jääb rakenduseta ühiskonna hüvanguks.  Kui aga mingi supersüsteemi ressurss jääb supersüsteemi arengus kasutamata, on tulemuseks kriis.

Ressursside koondumine piiratud ühiskonnakihtide kätte käivitab aga ühiskonnas ressursside ümberjagamise protsessi. Ressursside ümberjaotamise tõttu tõuseb ühiskonna teadvustatud ja mitteteadvustatud kuritegevus kuni sõjalise konflikti ohuni välja. Konflikt annab ühiskonnale signaali, et paljunemine pole enam vajalik ega ka võimalik ning tuleb asuda kaitseseisundisse. Nii blokeerub ühiskonna arenguvõime.

Tulemusena laostub ühiskonna kultuuriline õiglustunne, mis jätab jälje ka inimese psüühikatüübile ja sandistab vaimsel tasandil inimest loomastunud psüühikatüübi suunas. See protsess toimub alateadlikul tasandil ja kinnistub kokkuvõttena geneetikas. Seega urbaniseerunud keskkond ei ole võimeline tagama füüsiliselt terve inimkonna levikut.

Seda kinnitavad ka meie sõjaväeteenistuse tervisliku seisundi andmed, kus 60% kontingendist on kaitseväekõlbmatud. Võib vaid oletada tagajärgi, kui need probleemid hakkavad kinnistuma geneetilisel tasandil.

Kuid nii kaugele meie võimutasand ei mõtle, sest tähtsam on olla võimul ja minna suure juhi ja õpetaja oreooliga ajalukku. See tekitab vaid küsimuse, kas meie võimutasand ongi võtnud võimu selleks, et enda rahva genotsiidi läbi viia?  Püstitades sellele töövõidu kinnitamiseks võimalikult palju triumfikaari, kuid mida aja möödudes leinasammastega asendama hakatakse…???

Eelnevalt väljatoodud geneetilisi riske täiendavad veel  tehnogeensed tegurid, mis võivad mõjutada meie elukeskkonda ja muuta selle tulevasele põlvkonnale kasutuskõlbmatuks, selle eredamateks näideteks on  Fukushima  ja Tšernobõl. Ilmselt lisanduvad teadlikkuse kasvades siia riskide hulka veel E-ained ja GMO kuni  raadiolaineteni välja. Kuid selle jutu peale saadavad kohalikud “jumalad” meid seemneid sööma ja fooliummütse kandma.

Me oleme unustanud, et ühiskonna juhtimise kvaliteeti näitab see, et  rahvaarv regioonide vahel ei pendeldaks.  Selleks tuleb aga jõud ühiskonna eksistentsivormini, mis ei blokeeriks populatsiooni taastootlikkuse funktsiooni ja ei asendaks seda süsteemselt vastastikkuse konkureeriva enesehävitamisega. Kuid just enesehävitamine  on meie konkurentsiühiskonna tegelik olemus. Selle küsimuse arutelu ei kuulu aga meie primitiivühiskonnas arutelu alla, sest demokraatiale omaselt enamus sellega ju ei tegele ja võimule tähendab see signaali, et polegi vaja tegeleda.

JAGA
Einar Eiland
Esimeselt kõrghariduselt olen ehitus insener, teiselt kõrghariduselt olen lõpetanud sostaiaalmajanduse instituudi majandusökonoomika ja ettevõtluse erialal MG.

JÄTA OMA VASTUS

Please enter your comment!
Please enter your name here