Mõttekorraldus

0
3438

Kui päris aus olla, siis olen alati natuke metsapoole olnud. Sõna otseses mõttes. Juba väikese tüdrukuna müttasin ringi keset metsi – ja teate – tunne oli suurepärane. See vaikus, mis mulle seal vastu kajas, oli kummaliselt rahustav. Ilmatult tore viis peituda argipäeva murede ja pettumuste eest. Ühel hetkel hakkas mul aga seal sambla vahel kükitades igav. Tegevust otsides hakkasin erinevaid sõnu sodima. Kõikjale. Kividele, puutüvedele ja samblasse. Siis jõudsin järeldusele, et palju loogilisem oleks metsa paber ja pastakas  kaasa võtta.  Sealt see kõik alguse saigi.

KirjutabEsmalt sodisin niisama – siis hakkasin kirja panema, mis oli päeva jooksul head ja halba  juhtunud. Lõpuks kirjutasin paberile oma soove ja unistusi. Paber ja pastakas olid mul igal pool kaasas. Nii olen ma teinud tänase päevani. Ainult paberilehed on muutunud paksudeks märkmeraamatuteks.  Neid on mul kogunenud juba terve riiulitäis.

Põhjus, miks ma just selle teema üles võtsin, on järgmine. Nimelt käisin ma ühe huvitava õppejõu, kes on elukutselt neuroloog, loengus.  Tema rääkis meile inimese psüühikast.  Ta oli uskumatu – otseses tähenduses. Ta ei uskunud mitte millesegi peale faktide. Must ja valge. Temaga oli võimatu rääkida teispoolsusest, hingelisusest või mõttejõuga parema maailma loomisest. Ta lihtsalt naeris meid kõva häälega välja ja saatis meid sooja pilguga arsti juurde – kindlustamaks, et me kuskil oma pead pole ära löönud. Niivõrd tõsine mees oli tema.

PastakasÜhes loengus aga tekkis küsimus, et mis fenomen see Rhonda Byrne´i “Saladus” on.  Ülemaailmselt levinud õpetus, mis räägib elu eesmärkide visualiseerimisest ja nende kirja panemisest. Küsisime õppejõult järgi, mida tema sellest kirjutamisest arvab. Suur oli minu üllatus, kui naerupahvaku asemel tuli täiesti tõsiselt võetav seletus. Ta ütles: “Oma mõtete organiseerimine paberil on väga efektiivne ravimeetod. Tema küll seletas selle lahti lähtuvalt inimpsüühika vajadusest iseennast ravida.  Mina aga tõlgiksin tema jutu lihtsamalt ümber:  Halvad mõtted kirjutame välja ja rebime puruks-see vabastab. Head soovid kirjutame välja, aga paneme need tasku ja vaatame neid ikka ja uuesti, neist saavad eesmärgid. Tegelikult on ju kogu meie elu on üks suur eesmärkide seadmine.

Seega- tegelikult on asjade välja kirjutamine ehk oma eesmärkide visualiseerimine ka tema, tunnustatud neuroloogi, arvates õigustatud lähenemine! Vot siis! Läbi ja lõhki realist toetas mind, kes ma olen eluaeg arvanud, et ma oma kirjutamiste ja visioonitahvlite meisterdamisega  kindlalt hullumajja või igakuisele raviseansile kuulun. Polegi hull?!

Kogu see arutelu tõi elavalt silme ette kõik mu märkmikud ja täis kritseldatud paberilehed, kus kogu mu elu päris täpselt kirjas on.  Aeg liigub edasi – sellega koos ka minu mõtted ja soovid – näiteks on minu jaoks tundmatuseni muutunud sõna “edu” tähendus.  Kui kunagi kritseldasin paberile sõnu nagu raha ja edu, siis nüüd olen õppinud ennast paberil õigesti väljendama.

Foto: Koolituskodu
Foto: Koolituskodu

Kirjutamine. See ei ole mingi võlukunst, kolmas dimensioon või universumiseadus. Ei ole! See on eesmärkide seadmine ja oskus oma tulevikku ette planeerida. See on teadmine, mida sa tahad ja valmisolek vaeva näha, et seda kõike saavutada. Muidugi võib olla, et mingid sõbralikud nähtamatud semud mind õigele teele juhatavad ja kõik mu soovid täidavad, aga kui seda tõsimeeli usuksin, siis peaksin siiski oma õppejõudu kuulama ja minema kontrolli, veendumaks, et ma oma pead kuskil kõvemini ära pole löönud.

Kõik kirjutama ja oma mõtteid organiseerima!
Alustage sellega  juba 1. märtsil Koolituskodus:

Kohtumiseni mõttekorraldusel!

 

JAGA
Kati Eenmaa
Mõttekorraldaja ja Koolituskodu perenaine. Tegemistest saab lähemalt lugeda: vastuvoolu.wordpress.com

JÄTA OMA VASTUS

Please enter your comment!
Please enter your name here