Paberiga või paberita?

0
2945

Mõtisklused ülikoolist, Eestis levinud nn “paberitööle värbamisest” ning noore inimese loogilise mõtlemise ja iseseisvuse hägunemisest…

Rohkem kui aasta tagasi kolasin meeleheitlikult tööotsinguportaalides ringi. Ametikohad, mis vähegi uusi väljakutseid lubasid, nõudsid diplomit. Tõendit, mis kinnitab, et sa oled haritud. Kusjuures kohtadel kuhu kandideerisin, ei olnud vahet, mis haridust sa omad– peaasi, et paber tõestaks, et sa „harimatu” ei ole. Tundus, et tööandjad ajavad taga haridust– väga vähesed aga paluvad kaaskirja saata ja seletada ideid ja  mõtteid– vähesed lasevad inimestel rääkida. Kahjuks ei saada aru, et paber ei tee sinu juures tööd. Isiksus teeb. Enamus ametikohad, kuhu kandideerisin kaaskirjaga aga ilma diplomita, ei suvatsenud mulle isegi vastust saata. Ometigi vastasin tööpakkumistele, millega olen varasemalt juba kokku puutunud. Juba olid ette näidata ka teatud juhtimisalased kogemused.  Niimoodi ekraani ees istudes, kirju välja saates ja tööpakkumisi lugedes tekkis kohati tahtmine pea norgu lasta ja ennast kuskile kasti ära liigitada – saaks vähemalt rahus loll olla – sest just selline tunne mul tekkis.

not-good-enoughNii liikusid mu mõtted taaskord ülikooli astumisele. Tol hetkel tundus see igati loogiline samm, et olla teatud töökohtade vääriline ( või et vähemalt sinna jutule saada). Teatud ringkondades on see lausa tavapärane, et tutvumist alustatakse küsimusega: „Oi tere ja kes siis sina oled?” Paludes täpsustust: „Mis mõttes?”,  saad uue küsimuse: „Noh, mille sa lõpetanud oled?”. Sina, kes sa ei olegi ülikoolis käinud, vastad „elukool” või „polegi veel..”, tundud endale justkui natukene väärtusetum kui eile. Sellise tundega läksin ka mina sujuvalt vooluga kaasa– asusin tegema esimesi samme astumaks ülikooli. Minu puhul oli positiivne muidugi see, et ma reaalselt huvitusin psühholoogiast väga (mitte ainult paberist), sest elutee on juhatanud mind enesearengukoolituste juurde.

Tallinna Ülikoolil on loodud programm Aasta Ülikoolis, mis on ideaalne võimalus saada ülikoolist ja oma erialast aimu enne, kui otsustad päriselt sisse astuda. Saad osaleda programmis, kus on kokku võetud erinevad baasteadmised sinu ameti kohta. Tegelikkuses maksad lihtsalt erinevate ainete kuulamise (130-kohalises puupüsti täis auditooriumis) ja eksamite sooritamise eest Ülikoolile lisaraha. Aga programm on kasulik. Sealt peaks saama piisavalt aimu, kas eriala ja üleüldse ülikool on sinu jaoks või ei. Mina sain oma vastused sealt küll. Eriala huvitab mind, aga ülikool käib mulle üle jõu–täpsemalt sealne süsteem. Mulle meeldib lugeda, mõtiskleda, suhelda ja arutleda. Vaielda ja püstitada ning ümber lükata seisukohti. Ma ei ole üldse hea loengute kuulaja (eriti, kui see kestab sprinteri-tempos 5 tundi). Suur osa ülikooliõppest on auditoorne ehk pikad loengud, täis kuiva teksti. Mul kaob kas keskendumisvõime, tekib uni või vastumeelsus, kui ma kuulan väga pikka aega ühe ja sama inimese madalat hääletooni. Ühel korral vist proovis õppejõud isegi mass-hüpnoosi seisundit tekitada! Ausõna, kõik olid mitu tundi paigal– õhk ka ei liikunud (välja arvatud mõned neiud esireas, kes selle aja jooksul näoraamatus umbes 10 korda oma profiilipilti vahetasid).

Eriti tugevalt tundsin ma vastumeelsust sellisele õppesüsteemile, kus õppejõud andis küll meile slaidid aga seal ei olnud olemas vastuseid ja infot. Me pidime tema 3-4 korda välja öeldud lauset kuulama ja kirja panema. Nagu põhikoolis! A´la kes kirja ei pane, saab tukast sugeda! Võib-olla on see üks viis õppimisest– aga mina nii ei oska. Jah, me võisime loengus kaasa rääkida, meid isegi õhutati sellele, küsides faktiküsimusi, mida õppejõud ise ka arvatavasti peast ei teadnud. Mingil imelikul kombel leidsin ma end jälle tema koostatud lauset kirja panemast, saades vastuseks, et: „See oli väga hea küsimus– me jõuame sinna kohe!”. Te võite arvata, kas kõik küsimused said siis vastuse või mitte.

Ilmselt on see ainult minu arvamus, kes tegelikult ainult mõningate loengutega liitus, aga mul oli ülikoolis tohutult igav. See eriala huvitab mind väga, aga üksluine vaikus, täistopitud klass ja üks tark mees või naine kujundamas meie– 130 tulevase psühholoogi maailmapilti–tegi mind ärevaks.  Kui tudeng ütles midagi valesti, oli õppejõud esimene, kes talle „ära pani”– sest nii pidavat noorte maailmas äge olema. Loomulikult– kõik naersid. Küsija aga tundsis end lollina. Vale vastuse eest– mis hiljem tuli välja, et see ei olnudki vale, vaid hoopis erinev seisukoht õppejõu isiklikust seisukohast.  Mul näiteks oli viimati valede vastuste eest piinlik algkoolis. Mõtlemapanev äratundmisrõõm tekkis nüüd ka ülikoolis. Minu ideaalkujutelmas oli ülikool koht, kus sinu loovus ja mõtlemisvõime kiiremini tööle hakkab. Kõik need innustatud ja inspireeritud noored elualustajad, kellele on antud võimalus omandada ja õppida. Vale puha! Pettumus.  Ainus asi, mis kiiremini tööle hakkas, oli mu organism. Mul oli kogu aeg pissihäda või tegi kõht imelikke häälitsusi–sest nii palju vett, kohvi ja müslibatoone kui ma ülikoolis ühe loengu ajal ära sõin– ei ole ma veel kuskil söönud. Nagu öeldakse: „Mats jääb matsiks– ka ülikoolis!” Kui keegi tahab kohvikut pidada– tehke see ülikooli kõrvale– tudengitel on raha küll ja veel!

Kui inimene õpib psühholoogiks ja ainus asi, mis ta 5 tunni jooksul teha suudab, on hoiduda norskamisest või muuta facebookis 10 korda oma profiilipilti, siis tekib küsimus, miks ta sinna üldse läinud on? Sest ema ütles, et nüüd ei ole ärindus enam tulevikuala, vaid psühholoogia? Ma tean, et kõik teavad juba seda, aga nüüd tundus ka mulle, et enamus tudengitest ongi sundsituatsioonis. Nad peavad seal olema – et lihtsalt midagi teha.  Aga sundsituatsioon ei pane ju kedagi tahtma teada või tahtma õppida. Ühe valikuvariandiga ei hakka inimene mõtlema. Ta lihtsalt teeb – et asi ära teha. Ainuke hetk, millal sundolukorras olev õppur mõtlema hakkab, on siis, kui eksamid terendavad silme ees. Siis on korraga kiire, masendav ja üleüldine nõmedus valitseb maailmas. Sest ta teab, et eksam peab olema sooritatud positiivselt– või muidu jääb ema diplomist ilma. Nii kahjuks on, kui sa seda pead tegema–siis sa seda ei tee. Lihtne ja loogiline laisk inimloomus.

Veel põhjuseid miks minna ülikooli? Saada vabaks? Saada võime iseenda peaga mõelda? Õppida selgeks midagi, mis aitab meid elus edasi? Aga õppida saab ju ainult seda, mis on möödas. Rear view of class raising handsAga meil oleks vaja mõelda rohkem tulevikule. Vaja läheks hoopis oskust iseenda peaga mõelda, süsteeme luua ja teadvustada oma reaalset elu, siin ja praegu, mitte kuulata pikki loenguid sellest, kuidas keegi kunagi teinud ja mõelnud on. Mina maksaks hea meelega iseseisva mõtlemise ja seoste loomise õppimise eest– see peaks olema justkui ülikooli eelülikool. Nagu meil on esimesse klassi minejatele. Eelkool. Ja alles siis, ma maksaks õiguse eest loengutes käia, mis annaks õiguse diplomi saada, mis omakorda annaks õiguse töövestlusele saada. Siis tuleks hea töökoht– õigus raha teenida ja makse maksta. Õigus saada pangalaen, maja, mees või naine ja lapsed.

Käisin kuulamas Ülo Vooglaidi, kes ütles samuti oma loengus, et haridus maksab ainult siis, kui sa oled piisavalt informeeritud, kogenud ja haritud, et saada iseseisvalt elus hakkama. Muidu pole sellel paberil mingit väärtust.  Kui sa ei ole ettenägelik, organiseeritud ja valmis kogemustest õppima, siis ei aita see diplom sind ka elus edasi. Aga miks on siis ikkagi nii, et diplomitega noored ülikoolilõpetajaid eelistatakse 2-3 aastat juba selle alal töötavale, silmapaistvaid tulemusi saanud praktikule? Võtame siinkohal näiteks ühe ettevõtte, kus paluti lastelaagri üritustejuhi ametikohale kandideerida ainult kõrgharidusega kandidaatidel. Ei lugenud, kas sa oled erialalt arst, keemik või ärijuht. Kas suvaline diplom suudab tõesti organiseerida huviringi lastelaagrit paremini, kui kogemustega ja paljulubava kaaskirjaga „diplomitu”? Mis on see põhjus, miks tööandja kirjutab postkasti vastuse: „Teil ei ole haridust. Ütleme ei.” Ehk ei ole igal pool see asi nii must-valge, aga siinkohal soovitan ma teatud ettevõtetel natukene rohkem süveneda pigem isiksuseomaduste hindamisele ja kaaskirjade küsimisele kui mingile (võib olla, et lihtsalt „ära istutud ajaga”) paberile.

Õppisid? Jah. Said midagi aru ka? Ei. Nii on. Ei ole ju ette nähtud aru saada ja teada. Vaid õppida ja hinnet saada. Ülikooli puhul siis diplomit. Psühholoog. Meie õppejõud tegi meile kenasti selgeks, et sellel erialal ei ole ruumi psühholoogi enda isiklikele mõtetele ja uutele enda loodud lähenemistele. Juba esimesel kursusel nii tudeng alla suruda on hea eeldus selleks, et ta kunagi kedagi ravima ei hakka. Õppides peame lähtuma faktidest ja loodud teooriatest.. vastama kenasti valikvastustele ja saama kauni pitseriga templi, et siis uhkelt isale öelda: „ Ma olen haritud!”.  Aga kas tõesti see paber sorteerib välja need kõige paremad? Mõnel on ju mitu paberit. Kas tema on siis mitmekordselt tark?  Pärismaailmas võib juhtuda, et diplom on–aga haritust ei ole. Ja juhtubki.

Mulle meeldis Ülo Vooglaidi tähelepanek sellest, kuidas tekivad nn. „soojad kohad”, kus midagi ei muutu. Üks mind-ei-huvita-mida-ma-õpin-pea-asi-et-ma-paberi-saan lõpetab ülikooli ja saab tööle, paberi alusel. Esmalt asub ta tegutsema kolme asja nimel– et keegi ei saaks teada, kes ta on, mis ta teeb ja mis tal välja tuleb või ei tule. Siis kuhjab ta enda ümber endasugused ja laseb asjatundjad lahti. Nii hävitabki hariduse masstoodang iseseisva mõtlemise, süsteemide loomise ja loogilise seoseid loova maailmavaate ja külvab ühiskonnas segadust. Aga lollid on ikka need, kel pole paberit.

Vooglaid ütleb veel, et ülikoolis peaksid õppima generalistid. Aga kes on generalist?  Tõlgitult meie keelde on see üldistaja. Inimene, kes hoomab kogu enda ümber toimuvat. Ta teab, et tema käitumisel on tagajärjed. Oskab arvestada erinevate elutahkudega ja süsteemi osadega. Ta õpib oma kogemustest. Ta hindab elu kui ühte tervikut. Vooglaid tõi näiteks põllumehed, kellest tihti räägitakse, et nende haridus ei olegi justkui tähtis. Pole õiget diplomitki. Aga põllumees teab terviklikust elupildist rohkem, kui meie magistrid ja doktorid kokku. Ta peab olema keskkonnavolinik, filosoof, elektrik ja mehhaanik. Samuti sotisaaltöötaja, psühholoog ja juht. Mis kraad sellega võistleb? Tal on asi, mida ta armastab ja oskab. Asi mis teeb ta õnnelikuks. Ta on lugupeetud strateeg, kes käitleb kahte kõige olulisemat teemat siin maailmas – loodust ja toitu. põllumees

Miks ma seda räägin. Sest selle Ülikooli aasta jooksul jõudis ka mulle kohale üks oluline asi. Mul ei ole vaja ülikooli astuda pelgalt sellepärast, et end väärtuslikumana tunda. Või, et kellegi jutule saada, et saaksin kuskil “lugupeetud” tööd teha. Jah, ma tahtsin saada uusi teadmisi–aga mitte nii– mitte nende seinte vahel, kus tegelikult loogilisele mõtlemisele ja avatud aruteludele, mis mulle midagi juurde annaks,  jääb väga vähe ruumi.  Teate, selline asi nagu „elukool” on päriselt ka olemas. Vähemalt minu jaoks. Julgen väita, et oskan hinnata maailma terviklikumalt kui paljud diplomiga haritud inimesed. Olen maal elades õppinud oma aega planeerima. Ma tean kuhu läheb minu prügi ja mis saab minu maast, kui ma iga päev ühe kommipaberi maha viskan. Ma tean, miks läheb elekter ära ning kuidas toime tulla, kui seda ei ole. Ma tean, kust tuleb mu vesi ja kuhu ta läheb. Ma loen ja õpin ja vaatan ainult neid asju, mis mind tegelikult ka huvitavad ja elus edasi viivad, sest mul on vähe aega ning ma tean, et pean selle maksimaalselt ära kasutama. Ma oskan olla õnnelik ja nautida asju, mis on mulle antud.  Ma ei ütle kunagi, et ma teen seda, sest mul ei ole muud valikut. Teadvustan endale, et alati on mitu valikut– seda otsustab valija! Laste kasvatamine on õpetanud looma süsteeme ning kasvatanud mind osavaks diplomaadiks. Koer ja külakassid on nakatanud empaatiapisikuga ning armastusega kõige elava vastu. Kui mul on vaja omandada iseenda jaoks mingi oskus, näiteks seadused või raamatupidamine, siis ma liitun intensiivse lühiajalise kursusega, kus ma töötan ainult vajaliku teadmise nimel. Kõik muu, nagu ajumahu suurendamine, mõtete treenimine ja silmaringi laiendamine, mis räägitakse ülikooliga kaasas käivat, tuleb kaasa juba päriseluga, mitte auditooriumis, kus pea igas loengus kellegi norsete üle nalja heidetakse. Vähemalt minu puhul küll.

kuhu edasiAga sina, kes sa oled otsustanud minna ülikooli. Loomulikult mine! Mina ei lähe, sest mul on juba unistuste töö, mees, lapsed ja rahulik elu maal– olen ka juhikingades olnud ning tean, et sinna tagasi ma astuda ei soovi. Ja kui kunagi peaks tekkima olukord, kus ma ikkagi väga tahan midagi, mis lihtsalt rangelt nõuab kraadi– et kohe kuidagi muudmoodi ei saa, siis võtan selle tee ette ja ikkagi lähen diplomijahile. Joon vett, kohvi ja söön oma müslibatoone ning kuulan, mis mulle räägitakse – midagi ikka külge jääb! Üks soovitus siiski: enne, kui sa kuskile sisse astud lihtsalt ülikoolihariduse või paberi saamise pärast.Või sellepärast, et sinu isa on ärijuht ning tahab, et ka sina seda õpiksid, ehkki sa tegelikult armastad söögitegemist– siis vaata ikka korraks pigem enda südamesse ja leia endas see julgus astuda välja ja öelda, et tahan õppida kokaks. Tee selgeks, kuhu sulle minna meeldiks. Sest sulle ei ole antud õigust pärast läbikukkumises oma vanemaid süüdistada. Otsuse tegid siiski sina ise. Ning, kui sa oled kord juba ülikooli jõudnud ja sa tead, et sa seal olla tahad, siis tunne siirast huvi, keskendu, loo süsteeme ja seoseid ning võta vastu see, milleks sa sinna läinud oled. Ainult nii saad sa päriselt olla haritud inimene.

Väljavõte blogist: Vastuvoolu

JÄTA OMA VASTUS

Please enter your comment!
Please enter your name here