Vaesusesse sündimine on Eestis vähidiagnoos

9
11496

Kui nõukogude okupatsiooni ajal oli Soome just see tõotatud maa, kuhu kõik tahtsid, siis tänaseks ei ole suurt midagi muutunud peale selle, et sinna on oluliselt lihtsam minna. Ka ei tule enam võidu aerutada Balti Punalipulise laevastikuga või oodata väljasõiduluba pärast keeruka vale kokku keerutamist mõnele repressiivorgani politrukile. Riigi ajaloo kontekstis on meie 23 aastat kaduvväike aeg, kui kõrvutame endid näiteks Aasia tsivilisatsioonidega, mis on aastatuhandeid vanad. Siit ka kurb tõdemus, et meie hiljutised 23 aastat paistavad nende mätta otsast vaadatuna kui stagnatsioon, mis on vahepeal vaid raskusastme värvi muutnud. Tekib õigustatud küsimus, kas Eesti riik ongi selline asi, mida eestlane ise ei taha aga teistele ka ei anna? Paneb mõtlema, kas pole?

Foto: Karin Kaljuläte
Foto: Karin Kaljuläte

Küsimus on oluline seetõttu, et väga paljud inimesed seda riiki tänasel kujul ei näi justkui tahtvat, sest vaadates väljarände numbreid tekib ka küsimus, mille nimel me oma taasiseseisvumise lõpuks saavutasime? Miks kõike seda oli vaja, kui me täna seda väärtustada ei oska? Võib-olla mõned ei tahagi. Miks avaldub rahvuslik üksmeel vaid Eesti Vabariigi aastapäeval, Jaanipäeval, laulu- või tantsupeol või pärast mõne Eesti sportlase medalivõitu? Selles valguses on ka arusaadav, miks suhtutakse nii rahulikult näiteks peatselt sõlmitavasse Eesti-Vene piirilepingusse, mis täna 96 aastat hiljem (*Vabariigi sünnist), ei huvita sisuliselt tavalisi inimesi tänaval? See on nende jaoks kauge, võõras ja pseudoteema olukorras, kus paljud neist peavad igapäevaselt muretsema oma töökoha, laenumaksete, aga ka laste tuleviku pärast. Rõhutaksin siinkohal eriti lapsi, sest just neist peaks peale kasvama meie uus põlvkond, kes seda riiki edasi viib.

Foto: APN
Foto: APN

Olukorras, kus kümned tuhanded lapsed elavad puuduses, mis väljendub nii toidu, hoolitsuse, lapsevanema olemasolu ning kõige muu lapse arengu jaoks olulise puudumises, tahan küsida, miks peaksid need samad lapsed seda riiki armastama ja kaistma, kui riik neid täna ei armasta? Kas olete selle peale mõelnud, mis tundega võib ühe üksikvanema laps, kelle ema on näiteks meie palavalt armastatud riigi sünnipäeval Rimis või Maximas tööl, vaadata lõualottide ja ordenitega pingviinide paraadi tühja kõhuga ajal, mil teleekraanilt vaatab vastu säravalt naeratav Reikop ja taustal voolav šampanja ning laudadelt üliuhked toidud, mida saadab veel uhkem meloodia? Kuidas seletada talle, et tema Eesti on see sama riik, mida kiidavad peokülalised kui fantastilise majanduskeskkonnaga üliedukat riiki? Mina, nagu ka ka tema ema või isa oma vahetuses, ei oska sellele küsimusele vastata, mida võib see laps tunda. See on veel positiivne näide kui vanema(te)l on töö. Kuidas tunneb end selline laps, kelle vanemad on küll kodus, aga kus on rõõmu asemel vaid mured, arved ja laenud (või näiteks ka alkohol või narkootikumid)?

Foto: The Telegraph
Foto: The Telegraph

See kõlab justkui mõne arengumaa tüüpiline soigumine, aga pidage meeles, et jutt käib 21. sajandi Euroopa Liidu liikmesriigist, kus olukord on paljude perede jaoks selline nagu ülalpool mainitud. Olen saanud oma artiklitele ka väga palju sellist vastukaja, mis väidab, et neid lapsi ja peresid ei ole olemas, sest neid ei nähta, nad ei liigu kuskil, on eranditult probleemsed ja tegelikult pole neid luusereid kellelegi vaja ning lõppude lõpuks on nad ise kõiges süüdi. Ka lapsed! Mind ajab selline suhtumine marru! Öeldakse küll, et inimesel on õigus oma arvamusel, aga selline väljendusviis on lihtsalt kohatu, julm ja ebainimlik! Muidugi on vanemaid, kes on teinud halbu majanduslikke valikuid. Leian, et koolidel on siinkohal selle ennetamiseks lähitulevikus ees väga lai tööpõld. Aga need lapsed, kes juba täna on reaalselt olemas ja kannatavad, ka neid ja nende vanemaid tuleb aidata, sest mõnitamine ei aita kedagi!

Foto: Kerilynn Photos
Foto: Kerilynn Photos

Saage aru, see laps, kes on täna paraku halvas olukorras, ei saa mitte kuidagi olla süüdi oma vanemate halbades või sunnitud valikutes. Laps ei saa valida peret, kuhu ta sünnib. Seega ütleb ka lihtne loogika, et neid tuleb aidata. Kellele on need lapsed mõeldud? Mis funktsiooni peavad nad teenima ja mida eeldab neilt riik? Kohati jääb mulje, et lisaks arsti, ehitaja, õpetaja, hooldaja, teenindaja ja teistele erialadele, mida siinmail naeruväärseks peetakse, et oleme muutunud avatud Euroopa koolitusasutuseks, kes ootab pikisilmi ka neid lapsi, kellest ootame siiski võrsuvat Eesti maksumaksjaid.

Vaesesse perekonda sündimine on Eestis nagu vähidiagnoos ― kõik haletsevad, aidata ei oska ja võib-olla öeldakse seljataga, et näe loll ise süüdi, toitus valesti, suitsetas, elas liiga stressirohket elu (see on veel eriti irooniline). Sarnaselt vähidiagnoosile on võimalus paranemiseks, aga see on väike ning mida hiljem sekkutakse, seda väiksem see võimalus on. Lisaks ei tea keegi ka seda, kui kiiresti mingi lahendus tuleb, aga üks on kindel ― mida kauem kestab virelemine, seda suurem on tõenäosus, et tunnelis tuleb rong valguse asemel vastu. Kui oodata piisavalt kaua, siis tuleb tõenäoliselt ka allaandmise moment, kus pöördutakse meelemürkide poole, sest reaalsus on sageli väljakannatamiseks liiga valus.

Kes on sellisel juhul süüdi ning kes vastutab? Kas keegi on üldse süüdi? Samamoodi nagu keegi ei vali endale vähki, ei valiks ükski laps endale ka vaesust. See on nii elementaarselt loogiline, et on valus lugeda säärast idiootsust ja ülbust. Eelmainitut lugedes peaks olema arusaadav, miks mõned pered otsustavad Eestist lahkuda. Aga tihti peale lahkuvad hoopis kõrgharidusega spetsialistid ja järgi jäävadki need vaesed pered, keda kommentaariumis ja pingviini paraadil täie raha eest mõnitatakse.

Ärgem unustagem, et kui meil läheb ära arst ja õpetaja, võtavad nad lõpuks kaasa ka oma pere ja lapsed. Mida me kaotama sellega? Kas kaotasime vaid ühe järjekordse rahvuse reeturi, kes ei tahtnud meie riigi nimel paremat homset luua, kui Soomes on see homne, või midagi enamat, juba käes? Juhul, kui meie kaotus on algsetest emotsioonidest tegelikult märksa suurem ja alguses hoomamatu, tuleb ikkagi küsida, mil määral see mõjutab meie järgmist põlvkonda? Ei maksa nii kergekäeliselt süüdistada neid inimesi, kes on vastu võtnud vägagi läbikaalutletud ja tihtipeale valusa otsuse!

Kas suudame ikka neid mõista, just neid, kes on sunnitud sõitma orjalaeva koridorides magades, samal ajal, kui tema laevapersonalist rahvuskaaslane põlastusväärse grimassiga möödub, et «näe, jälle üks reetur». Kas siinkohal ei tuleks meil mitte mõelda ka kadeduse peale, sest üks neist on oma elujärje parandamiseks jätnud tõenäoliselt maha oma kodu, vanavanemad ja sõbrad ning teine jätkab lõugu pidades edasi teenimist. Kumb on õnnelikum, seda mina ei tea ja ilmselt ka mitte Sina, hea lugeja teisel pool ekraani.

Allikas: Hannes Nagel

9 KOMMENTAARI

  1. Ja siis on meil uus lasekaitseseadus, mis ütleb, et alla 7-aastast last ei tohi HETKEKSKI üksi jätta. Ja samuti, kui lapsed on ükski kodus, siis on ema halb, kõlbmatu vanem, ei hoolitse, ei tegele. Kui see uus seadus sellisel moel täies jõus vedama läheb, korjatakse 75% eesti lastest lihtsalt käest ära. Sest no vaadake eestis üksikvanemate osakaalu…ja mõelgem…olgu lapsevanem kui püüdlik ja tubli tahes…üksi ikka kahe poole eest toimida ei ole võimalik. Ja inimesed ümberringi on ikka väga mõistmatud…samas aga äärmiselt kiuslikud ja kriitilised. Varsti kui piisab empaatia-puudega närvihaigest naabrist, kes kaebab, et laps nuttis öösel või, et tema nägi, et ema käis poes/prügi viskamas ning lapseke vaeseke üksi koju jäi (vahet pole, et nt 15minutiks), siis tulevad hästi suure otsustusõigusega/null-vastutusega “pädevad” tegelased ja viivad lapse ära. Närvihaigeid, katkiste ja kalestunud hingedega inimesi toodab meie arms kodumaa ja kogu see vastik EL’u koostatud eluvorm.

  2. Jah, ilmselt mõttlevad paljud nii. Väga väga nutune on siinne olukord.
    Samas pasundatakse pidevalt, et näe – meil läheb ju aina paremini! AGA ei lähe ju.
    Vabariigi aastapäeval läksin ma poodi – mõtlesin küll, et pood on kindlasti kinni aga noh eks ma jalutan siis niisama… Pood oli lahti… muidugi väga mugav – aga – pani mõtlema küll, et mis riik see meil on kus ei seista inimeste eest, ei seista perede eest… Mis tahes pühade ajal on kõik poed lahti… – need lapsed kes on nn. pühade ajal kodus – üksi! , sest ema on tööl…
    Mis (kelle!) pühad need on
    Kellede riik see on ?

  3. See on keerulisem, meie vaesus on päranduv, Soomes see nii päranduv pole näiteks. Meie esmavajadused on luksuskaup ja lisaks haridussüsteem toetab vaesuse pärandumist ning on veel vilets ka, tagades terve psüühika ja hea hariduse ainult vähestele.

JÄTA OMA VASTUS

Please enter your comment!
Please enter your name here