Kilekoti imeline elu.

0
1832

Hea on teada, et mõnel liigil läheb tänases maailmas ka hästi. Nende populatsioon on viimase paarikümne aastaga hüppeliselt kasvanud ja seda kõike tänu inimesele. Igas minutis saadetakse inimeste käe läbi maailmas oma teekonnale ca 1 miljon liigikaaslast. Vaatamata sellele, et ta peab teenima inimest mõned minutid, ootab teda ees imeline 1000 aastane elu, mil ühest suurest saab miljon imeväikest osakest, kellega maiustavad omakorda heal meelel teised looma- ja linnuliigid.

Esitleme teile tänase päeva ellujääjat:

Nali naljaks, kuid nähes kui altid oleme me igapäevaselt pakendama poest ostetut kilekottidesse ennast samal ajal veendes, et see on vajalik hügieeni või muudel põhjustel, tekib paratamatult hirmutav küsimus – kuhu see kõik küll jõuab? Kui suur on tegelikult tõenäosus, et pakendikonteinerisse visatud plastikkott ühel päeval minuni plastikkotina tagasi jõuab? Kardan, et niivõrd lähedane nullile, et selle nulliderea siia kirjutamine oleks kirjaruumi raiskamine. Seda võimalust reaalselt ei eksisteeri. Ja kui ka eksisteeriks, siis ei saaks see teadmine olla kuigi rahuldustpakkuv, kuna ümbertöötlemine on kordi kulukam, energia- ja ressursimahukam, kui uute tootmine. Mäletan veel seda aega, kus kilekott oli väärtus ja kunst ühes. Oli peresid, kus kilekott oli ainult vaatamiseks, kasutamiseks pidupäevadel või midagi, mille omamise pärast naabreid kadestada. Triikrauaga koti parandamine oli igal juhul täiesti normaalne tegevus.

Olles väga täpselt jälginud mida ja kuidas poes kilekottidesse pannakse, siis julgeksin väita järgmist:

  • Piimapakid on väga ebakvaliteetselt valmistatud ning lasevad üle ühe läbi
  • Banaane süüakse koos koorega
  • Paljude inimeste põidlad on taandarenenud (vaatamata tohutule trennile nutitelefonidega), mistõttu on asjade transportimiseks vajalik sangade olemasolu
  • Sokid ja muud riideesemed muutuvad toiduainetega kokku puutudes kasutuskõlbmatuks
  • Näiteks tassi kilekotti panemine hoiab ära selle purunemise
  • Kassas kilekotist loobumine on sama mis kassapidaja sõimamine, seega ei tasuks seda viisakuse mõttes teha.

Paraku ei mõjuta me ju oma otsustega ainult enda elukvaliteeti. Olgu siinkohal toodud pilt albatrossi pojast, keda vanemad tulutult ookeanis leiduva prügiga toitsid, ilma et pojal kunagi kõht “täis” oleks saanud. Ilusat kilekotivaba poodlemist!

JÄTA OMA VASTUS

Please enter your comment!
Please enter your name here