Miks on rafineeritud toiduained ohtlikud?

1
6057

Paul Nurme kirjutab minutervis.ee kodulehel rafineeritud toit- ja toiduainetest. Kuna tegemist on hea materjaliga, siis oli ta nõus seda ka Hingepeegli lugejatega jagama.

Usun, et seda küsimust on üsna paljud kuulnud, lugenud või kusagil internetiavaruses käsitletud näinud. Teema on oluline ja mis seal salata üks väga suur põhjus, miks paljud inimesed kannatavad paljude tervisehädade all, mis võiksid hoopis olemata olla.

Rafineerimine

Et teemast paremini aru saada vaatleme lühidalt, mis asjad need rafineeritud toitained ja rafineerimine  üldse on.

Rafineerimine on kõige lihtsamalt lahti seletatuna puhastamine või siis filtreerimine. Ehk toorainest eemaldatakse kõik lisaained, mis võiksid põhikomponendi kasutegurit nõrgestada. Näiteks nafta on ju iseenesest põlev ka otse maa seest võetuna, aga paraku on seal ka rida muid aineid, mis seda põlemist vähendavad ja sellist kütust kasutades oleks mootor üsna pea ummistatud. Sama kehtib ka gaasi ja paljude muude loodusvarade kohta. Seega rafineerimine on iseenesest väga hea tegevus, mis puudutab kõike seda, mis ei ole söödav.

Aga kuidas on toitainete rafineerimisega? Kõik toitained, mis kasvavad maa seest on värvilised. Kõik teraviljad on mingit värvi, kõik juur ja puuviljad on mingit värvi, kõik mineraalid on mingit värvi ja isegi suhkur on oma loomulikul kujul mitte valge vaid pruun. Kuid värvi ei anna üldjuhul mitte selle konkreetse tera, juur või puuvilja põhikomponent vaid lisaained, mis igas konkreetses viljas on. Miks on see nii? Need lisaained on toitained, milledel on üsna erinev otstarve.

Mingitel juhtudel need lisaained aitavad põhikomponendi seedimisele kaasa, mingitel juhtudel need lisaained ongi see kõige väärtuslikum osa ja põhiaine aitab neid lisaaineid seedida ja mingitel juhtudel aitavad need lisaained neutraliseerida põhiaine mürgisust või liigtarbimisest tingitud kõrvalnähtude tekkimist. Ehk siis kõige lihtsamalt öeldes tähendab värv, maa seest kasvanud söögikõlbulikes taimedes ja viljades, kasulikke toitaineid, mis ühel või teisel juhul on meie kehale normaalseks toimimiseks hädavajalikud.

Kuid milline näeb välja rafineeritud toitaine – valge , kas pole? See tähendab seda, et sellest toidupoolisest on välja võetud kõik, mis vähegi väärtuslik ja järgi on jäänud põhikomponent, mis oma olemuselt meile täiesti kasutu või isegi ohtlik rafineeritud ehk puhastatud kujul.

imageVõtame näiteks riisi. Oma naturaalsel kujul on riis pruuni värvi. Pruuni värvi annavad riisile idu ja kliid mis rafineerimisel eemaldatakse. Järgi jääb vaid riisitera “jahune” osa ehk endosperm. Kogu probleem on selles et kõik see väärtuslik asubki idus ja kliis. Idud sisaldavad olulisi vitamiine, mineraale ja õlisid ja kliid e-vitamiini, fütosteroole ja kiudaineid. Seega valge riis, mis poeletil on vaid tühipaljad tärklis. Tärklis muutub lagunedes meie organismis limaks, mis on paljude tõsiste terviserikete põhjustajaks.

Teine hea näide on suhkur. Ka suhkur on oma naturaalsel kujul rohekas-pruunjas sõltuvalt suhkruroo või suhkrupeedi sordist. See suhkur, mida kaubanduses müüakse on siiski valmistatud suhkruroost ja protsess enam-vähem järgmine: Suhkruroost pressitakse välja mahl ja mahlast madalal temperatuuril aurutatakse välja vesi. Saadud siirup kuivatatakse ja lastakse kristalliseerida. Edasi eemaldatakse keemiliselt kõik lisaained, et suhkur saaks niiöelda oma kaubandusliku välimuse. Selle protsessi käigus jäävad järgi vaid süsivesikud, mis rafineeritud kujul on inimese organismile üliohtlikud. Näiteks vähkkasvaja toitub süsivesikutest.

Milles siis probleem?

Probleem ongi selles, et kõik need lisaained, mis rafineerimisel eemaldatakse, on üliolulised meie organismi ainevahetuses. Eemaldades ühe komponendi ajame sassi kogu terviku. Meie keha on loodud arvesse võttes kogu ökosüsteemi. Hea küll, kui te ei usu, et meid on loodud, siis meie keha on arenenud kooskõlas kogu ökosüsteemiga.

Süües õuna, “teab” meie keha täpselt millised ained sealt tulevad ja kuidas neid aineid sealt kätte saada, ning vastavalt sellele valmistab ette kogu seedetrakti. Süües “poolikut” toitainet tekkib kohe veaseisund, kuna organismil endal puuduvad vajalikud ained selle toitaine seedimiseks, neutraliseerimiseks  ja see omakorda  väljendub pikemas perspektiivis tõsistes terviseriketes.

Miks siis rafineeritakse, kui see hävitab kõik kasuliku?

Põhjuseid on mitmeid ja mõned neist on üsna praktilised majanduslikust seisukohast ja üsna mittepraktilised tarbija seisukohast või siis lausa ohtlikud, kui lõpuni aus olla.

Kui rääkida praktilistest põhjustest, siis olulisem on toote säilimise tagamine ja transpordikulutuste vähendamine. Ehk kui me räägime sellest samast riisist või ka nisust, siis idud sisaldavad ohtralt õlisid, mis soojas temperatuuris kipuvad rääsuma ja võivad kogu saagi ära rikkuda. Ehk teisisõnu tuleks neid hoida teatud temperatuuri juures ja kui arvestada, et kogused, millest me räägime on üüratud, siis võite arvata, et selliste tingimuste tagamine üsna põhjendamatu majanduslikest huvidest lähtuvalt.

flour

Teine huvitav asjaolu on ühiskonnas väljakujunenud eelistuste järgimine. Kui ma seda ariklit ettevalmistasin, siis sattusin minu jaoks üsna üllatava informatsiooni otsa, mis iseenesest võibolla ei ole mitte midagi uut, aga sellest teemast lähtudes siiski üllatav. Nimelt tuleb välja, et paljudes kultuurides on näiteks pruuni riisi, minevikus seostatud vaesusega. Riisi rafineerimine oli üsna kulukas ja rafineerimise käigus saavutatav valge värv seostus kõrgema klassiga. Mitte keegi ei tahtnud pruuni riisi,  sest ainult vaesed sõid seda. Üllatav kas pole, kui me võtame aluseks, et tänapäeval on kõik vastupidi. Pruun riis on mitmeid kordi kallim kui rafineeritud riis.

Kolmas asjaolu, mille tahaks lihtsalt ära mainida on pigem kuritahtlik, kui midagi muud, aga sellest ma siin lehel ei kirjuta. Seda teemat käsitlen ühel teisel kodulehel. Kes tõesti tahab sellest teada, siis küll see ka selle kodulehe ülesse leiab.

Tooted rafineeritud toitainetest

Isegi kui me otseselt ei kasuta valget riisi, suhkrut, soola, nisujahu jne on suur tõenäosus, et rafineeritud toitained on osa meie igapäevasest menüüst.  Saiad, pirukad, koogid, küpsised, jäätised, maiustused, poolfabrikaadid, joogid. See on loetelu tooterühmadest, mida inimesed igapäevaselt tarbivad. Ja paraku on kõigis neis kasutusel rafineeritud toitained.

why-we-cant-stop-eating-3

Mitte, et ma soovitan hulluks minna selle teemaga, aga siiski tasuks jälgida seda mida me sööme. See on ju meie oma keha, millest me räägime ja kui meie keha on katki, siis meie kogemus siin füüsilises võib ikka väga poolikuks jääda.

Kuid tervislik on nii kallis!

See on tõsi, et tervislik(naturaalne) toit on kallim võrreldes töödeldud toiduga ja eelnevalt ma juba mainisin, miks see nii on. Paradoksaalne selle juures on samas asjaolu, et toidu töötlemine on samuti ressurssi nõudev tegevus ja teinekord isegi palju rohkem, kui naturaalse toidu puhul, aga ometi on kõik töödeldud palju odavam. See saab nii olla vaid riikliku doteerimise abiga. Aga miks siis ei doteerita tervislikku toitu? See on juba miljoni dollariline küsimus mu sõbrad. Aga et teemast mitte kõrvale kalduda tahaks öelda, et tegelikult on kinni kõik ikka meie oma väärtushinnangutes.

Kas meie tervis on rohkem väärt, kui uus LCD telekas, uus auto, uus külmkapp, uus iphone või muu vidin?  Ärge saage valesti aru ma ei mõista hukka neid, kes nendest vidinatest lugu peavad, aga kas nad on rohkem väärt kui meie tervis?

Mõelge selle üle, kui te järgmine kord olete poes, et omale uus telekas osta natuke suurema diagonaaliga. Äkki saaks selle raha eest mitu kuud hästi toituda. Ja hästi toitumise all ma ei pea silmas kogust vaid kvaliteeti. Ja veelkord ma ei mõista kedagi hukka. Ma vaid pakun alternatiive.

Lõpetuseks

Kõik mis meie kehas toimub on otseselt seotud meie toitumisega. Iga asi mille me suhu paneme toob endaga kaasa tagajärjed olgu need siis head või halvad. Mitte üks seadusandlus, riigikogu liige, ametnik ega ka minister ei saa vastutada meie tervisliku heaolu eest. See vastutus lasub ainult meie õlul. Ja kuidagi teistmoodi see ei saakski olla.

Allikas: minutervis.ee

1 kommentaar

  1. on ütlus, et loodus ei salli tühja kohta. see on üsna tabav, sest Inimese skafander(loe keha) on intelligentne, isereguleeruv ja kohanduv biomehhaniline mehhanism, mis suudab üsna edukalt muutuvates oludes muganduda maksimaalselt optimaalsele reziimile. See on iseenesest hästi positiivne onju…kuid probleem tuleb sellest, et me kipume seda omadust kuritarvitama mõistmata, et selline mugandumise reziim on mõeldud vaid ajutiseks leevenduseks, aga mitte pidevaks elustiiliks.

    Keha sensorid annavad meile pidevalt märku ümberringi ja kehas sees toimuvast, kuid mis oluline, annavad märku ka kehasisestest häireolukordadest. Justkui signaallambikesed auto armatuurlaual.

    Miks ma seda räägin on see, et rafineeritud toitude manustamisega me saame heal juhul paarkümmend aastat, üsna ilma igasuguseid muutusi märkamata, hakkama, aga kui need muutused valu näol tunda annavad, siis me ei oska selle peale muud teha, kui valuvaigistit neelata ehk piltlikult signaallambike haamriga puruks lüüa. Kuigi piisaks vaid oma harjumuste muutmisest ja kõik laabuks iseenesest. Üldjuhul.

    Mugavus on üks kohutav asi, mis tegelikkuses peatab elu. seda nii otseses, kui kaudses mõttes. Valgest nisujahust kukleid küpsetada on ju nii mugav ja nad jäävad nii pehmed ja mõnusad. Kõike seda saab teha ka täistera jahudest(täistera jahu ei tähenda jahu, milles on terad sees vaid jahu, mis on valmistatud tervest terast, kus on nii klii, kui idu küljes). Tuleb vaid natuke kaevata meie esiemade tarkuselaekast ja sealt koorub välja vapustavaid retsepte küpsetiste ja muude toitude kohta, mis kõik tehtud naturaalsel kujul…

JÄTA OMA VASTUS

Please enter your comment!
Please enter your name here