Kodune tsöliaakia kiirtest – arvustus

Pakendis oli terve riburada asju, mida testi tegemiseks vaja ja kasutusjuhend rohkete piltidega. Testi tegemise alus tuli mulle, kui naisterahvale, väga tuttav ette – samasugune kolme augukesega plastmassalus nagu rasedustestil – ühte tilguta, teise peavad ilmuma triibud ja kolmas on kontroll.

Kõik oli selge peale ühe asja.

Miks pagana pärast on lihtsa skarifikaatori tera asemel mingi plastmassist jubin, mille sellest otsast, kust juhendi järgi peaks nõel välja tulema, ei saa see kuidagi tulla, küll aga tuleb see vist välja vastasotsast? See tähendab, peaks tulema. Pusisin mina selle imeriistapuu kallal juhendi järgi, mis ma pusisin, ainus, mida ma saavutasin oli see, et see lagunes lihtsalt laiali, klõpsu ei käinud, nõela ei ilmunud ja aeg ära kasutada topsik, kuhu võetav veri tuli tilgutada, hakkas ka juba otsa saama. (Hiljem Dianaga rääkides selgus, et see hall ots pidigi otsast ära tulema, kuigi juhendis seda kirjas polnud. Juhendi pildil oli nool, mis näitas, kust nõel peab väljuma, suunatud lantseti teise otsa poole, kust tegelikult midagi ei välju). Vere kätte saamiseks kasutasin õmblusnõela – sekund ja töö tehtud ilma mingi arusaamatu plastmassjullaga jantimist, närvide rikkumist ja aja raiskamist. (Ma ei arva, et ma olen mingi eriline lollpea, aga see vahend ja selle haakumatus juhendiga, mis näitab hoopis teisest otsast nõela välja tulemise kohta on selle testi nõrk lüli. Ma ei kujuta ette kuidas teised nõukaaegsed inimesed sellega hakkama saavad).

Kõik ülejäänu oli lihtne kui lapsemäng. Test sai tehtud ja tulemus mind ei üllatanud – olin pool aastat tagasi mujal juba nii gluteeni – kui laktoositalumatuse testid teinud ja teadsin, et mul pole kumbagi. See test vaid kinnitas seda, et tsöliaakiat mul ka pole.