Siinkohal toome teieni väljaandes “Meie Maa” Einar Eilandi päevakohase artikli.
Meie maad ja rahvast on viimaste sajandite jooksul okupeeritud mitmel viisil. Kõige jõhkramad okupatsioonid on aga olnud need, mida ühiskond tähele ei pane ega teadvusta ja seega puudub vastupanuvõime. Seda saab teha religioonide, ideoloogiate, meedia, raha võimu, alkoholismi leviku tagamise ja muuga.
Konfliktides saadetakse eesliinile ja saavad seega hukka populatsiooni parimad pojad. Seega ettemääratud tõenäosusega on nende tapmise ja sandistamise tõenäosus oluliselt suurem. Tagalasse jäetakse nõrgemad isendid ja nende ülesanne on eesliini teenindada. Sõjas hinnatakse tagalateenistuse efektiivsust selle järgi, kuidas ta suudab eesliini teenindada. Praktikas tähendab see vaid allumissuhet ja see on käinud sajandeid.
Lubatakse helget tulevikku
Kaasaegse sõjatandri rindejooneks on aga tööjõuturg. Suurimaks kannatajaks on, nagu alati, rindeäärsed riigid, arenevad turud ja kõige nõrgemad ühiskonnakihid. Tööjõuturu kaudu hoitakse üleval majanduslikku, informatiivset, psühholoogilist rinnet kuni talendisõdadeni välja, nii et kohalikud ei saagi aru, et kehtib sõjaseisukord ja rahvas evakueerub. Et rahvas sellistest tänapäevase orjastamise vormidest aru ei saaks, täiendatakse okupatsiooni meetodeid veel meediarinde ja infosõdade kaudu. Seda on läbi ajaloo ääristanud päälike käilakõned ja lakkamatud paraadid, olenemata sellest, millistes värvides lippude all seda läbi viiakse, kuni vikerkaarevärvilisteni välja. Selle maskeraadi ainus eesmärk on kinnitada, et võim toimib rahva huvides – kõik nad kinnitavad helget tulevikku. See kõik on läbi sajandite programmeerinud meid orjarahvaks.
Orjarahvaid iseloomustab väljasuremine ja see on toimunud läbi ajaloo. Orjale ei ole vaja kodu ega kodumaad, sest vaid nii on võimalik kindlustada orjapidajale kulude kokkuhoidu ja sissetulekut. Selleks on orjale vaja luua illusioon viie rikkama riigi hulka jõudmisest, kõik ikka selleks, et ori saaks tõrgeteta loobuda kõigest, mis talle esivanematest veel kätte on jäänud, alates majadest, maadest, traditsioonilistest peremudelitest kuni kultuurini välja.
Ori peab rääkima nii sotsiaalses kui verbaalses mõistes seda keelt, mis orjapidajale kasulik on ja selline ori ei vastusta mitte millegi eest. Orjal on ainult üks eesmärk – alluda orjapidajale.
Orjapidaja aga hindab orja tööd palganumbri kaudu, mida keskastme orjad suudavad alama astme orjadelt kokku koguda. Ori aga vajab orjapidajat ja soovib ise saada orjapidajaks. Ori peab oma vajadustes leppima sellega, mida orjapidaja talle võimaldab, ja üritab olla orjapidaja sarnane. Orjale tähendab sarnasus orjapidajaga staatust olla võimule lähemal ja orjapidaja saab selle kaudu aru, et tegemist on ikka püüdliku orjaga ning see paneb orjapidaja orja hindama. Orjale on tähtis, mis värvi ordeni orjapidaja talle rinda paneb. Selle järgi saab ori aru, et on teinud kõik õigesti ja sellega luuakse ka teistele orjadele eeskuju.
Iseotsustamine ja arendustegevus on orjale piin, sest see ei pruugi orjapidajale meeldida ning võib vähendada orja poolt juba kätte võidetud staatust orjapidaja silmis. Veelgi parem, kui tema eest teeks otsuseid vaid orjapidaja. Infoühiskonnas tähendab see aga kriisi, sest orjapidajal puuduvad võimed iga kahe aasta tagant kuuekordistuvas informatsiooni hulgas õigeid otsuseid langetada.
Ori ei valda infot
Tänapäevane orjastamine on käinud peamiselt rahavõimu abil. Kui viimasel sajandil toimunud protsesse lähemalt vaadelda, selgub, et on toimunud vaid lokaalse kapitalivõimu asendamine globaalse kapitalivõimuga ehk Romanovite dünastia ja Balti aadli rahavõimult üleminek globaalsesse kapitali orjusse. Tuleb välja, et nõukogude aeg oli vaid ettevalmistav üleminekuetapp tõrgeteta üleminekuks lokaalselt rahavõimult globaalsele rahavõimule. See dikteeribki kohaliku eliidi käitumisreeglid ja eetikanormid.
Mida suurem on aga orjanduslikus alluvussuhtes olevate inimeste hulk, seda suurem on orjapidajate võim. Orjanduslikku võimu saab tänapäeval teostada mitmel viisil: hariduslikult, sotsiaalselt, majanduslikult, rahanduslikult, kultuuriliselt jne. Orjapidamiseks on ka mitmeid erinevaid vorme, seda saab teha isiklikul initsiatiivil või riigiaparaadi abil. Ori tuleb aga viia sellisesse informatiivsesse seisundisse, et ta on isegi uhke oma orjuse üle, sest alati leidub orjuse jõhkramaid vorme. Orjapidajat iseloomustab see, et tema ülalpidamise maksavad kinni orjad. Laostunud ja mahajäetud alade suurus aga näitab orjapidajate juhtimiskvaliteeti.
