“Iseseisval” koloniaalmaal läbiviidav genotsiid

2
1443

Analüüsides meid ümbritsevas toimuvat, jõuame üsna kiiresti arusaamisele, et oleme hakanud üks-ühele kordama seda, mida me nõukogude korra puhul vihkasime ja mille nimel selle riigi iseseisvuspüüdlused üldse alguse said. Seda, mida tol ajal vihkasime, oleme hakanud pidama loomulikuks ja isegi vajalikuks.

Eesti riiklik iseseisvuspüüe sai alguse teatavasti fosforiidisõjast. Fosforiidisõja sisuks oli olukord, kus meie suure kodumaa suurettevõtted tahtsid hakata kaevandama meie maavarasid ilma kohalike elanike nõusolekuta. Tänaste poliittehnoloogiliste võtetega oleme aga jõudnud niikaugele, et oleme isegi õnnelikud, kui välisriiklikud korporatsioonid meie maavarasid kaevandama hakkaks. Sest sellega kaasneb hulgaliste madalapalgaliste töökohtade teke. Rahva arvamus selles osas on aga sootuks teisejärguline. Õigemini on rahva arvamus poliittehnoloogiliste vahenditega kujundatav nii, nagu võimueliidile ja korporatsioonidele vaja on.

Kuidas loodi eeldused Eesti paljaksvarastamiseks?

Aga tuletame meelde, kuidas selline allakäik alguse sai. Nagu traditsiooniliselt, oli algatuseks vaja riigipirukas jagada eri ministeeriumite vahel. Seejärel jagati need ministeeriumid eri poliitjõudude vahel. Nagu jaga ja valitse printsiip õpetanud oli, sai meie iseseisvus alguse poliitiliste parteide loomisest, kes omavahel vastanduksid, seejärel sai see võim jagatud erainevate ministeeriumite vahel ja vaimne kodusõda võiski konkurentsikeskkonnas alata. Vaid nii loodi eeldused maa ja rahva paljaksvarastamiseks ja kultuuriliseks hävinguks. Kuna meil endal juhtiv kaader olukorra muutmiseks puudus, siis lääneriigid aitasid aga igati kaasa meie niinimetatud iseseisvumisele.  Kuna meil endil juhtiv kaader ja ideoloogia enda huvides toimiva riigi loomiseks puudusid, siis sai meie iseseisvumine täita vaid võõraste huvide teenindamise eesmärki. Nii võetigi valvelseisak pangaorjuse kehtestamisele Eestis, mis tänaseks päev-päevalt aina rohkem nõukogudeaegset klikimajandust meenutab. Isegi poliitpartorgilised käilakõned on tagasi, kuid seekord Brüsseli kinnimakstud bürokraatide esitluses.

Meie niinimetatud taasiseseisvumise järgsel perioodil on suur osa meie territooriumist kingitud Venemaale. Meie väljarändemahud, välisvõlg ja väljastpoolt saabuva toiduabi maht  on ajaloo suurimaid ning Eesti ei ole võimeline ennast toiduga varustama. Just toiduga varustamisvõime on aga iseseisva riigi esmane tunnus, rääkimata meie endi huvides toimivast haridussüsteemist.

Meie ülikoolid vorbivad Brüsseli onudele uuringuid eurorahade kasutamise efektiivsusest, täpselt samamoodi, nagu omal ajal tehti ülevaateid kommunistliku viisaastaku plaanide täitmise kohta. Osa ülikooli seltskonnast on aga keskendunud mobiiliäppide parseldamisele Silicon Valley-sse täpselt samamoodi, nagu „Dvigateli” tehase kommunistlikud noored aitasid omal ajal kaasa Nõukogudemaa kaitsevõime tugevdamisele, jättes kõrvale kohalike ühiskonnaprobleemide lahendamise.

Foto: new.euro-med.dk
Foto: new.euro-med.dk

Meie bürokraatlik aparaat teeb endiselt ennastsalgavat tööd võõra kultuuriga rahva maaletoomiseks, nagu tegi nõukogude ajalgi. Samal ajal, kui meie oma 60 000 last elab allpool vaesuspiiri.

Kahetsusväärselt vaatavad Eesti Kalevipojad seda kõike pealt, sest nende tasalülitamiseks piisab illusiooni loomisest, et nende ainus elu eesmärk on olla konkurentsivõimeline tööjõud meie suure kodumaa avarustes. Omal ajal saadeti sellised vennad riiklikul initsiatiivil Siberisse. Kuna rahvas sellega rahul ei olnud, siis asendati see aegamisi BAM-i ehitusega. Selleks piisas rahapressi käivitamisest. Sama skeemi kasutatakse edukalt ka tänapäeval.

Eestis käiva kultuurigenotsiidi tunnused

Meie õigusruumile on igapäevane, et meie põhiseaduslikku korda rikutakse süsteemselt, sest meie suure kodumaa seadusandlus pidi olema ülimuslik meie omamaise seadusandluse suhtes – täpselt samamoodi, nagu nõukogude korra ajal. Veelgi enam, meie kohtusüsteemi huvides ei ole tagada Eesti põhiseadusliku korra toimimine oma kodanikkonna kaitseks. Põhiseadusliku korra kehtimine on aga riigi esmane tunnus. Kui see puudub, siis puudub ka riik.

Aeg ajalt jääb aga tunne, et meil kehtib ka nõukogude aegne kord, mille põhiseaduses oli kirjas, et kohalikud omavalitsused ei kuulu riigijuhtimise instantside hulka. Kui aga kohalikud omavalitsused ei kuulu riigi juhtimisinstrumentide hulka, siis nad järelikult vaid alluvad nendele. Kui põlisrahvaid juhitakse võõraste kultuuriliste printsiipide alusel, siis see on vägivald, mis on läbi ajaloo viinud põliskultuuri hävinguni.

Meil on loodud ühiskond, kus tavakodanikule esitatavad kohustused domineerivad õiguste üle. Koloniaalkorra reeglitele omaselt otsib ta pidevalt endale juhti, kellele alluda. Nii olemegi jõudnud riiki, kus riiki saab käsitleda kui rahva kallal vägivalla rakendamise instrumenti, mitte kui ühiskonda üles ehitavat ja rahvast abistavat süsteemi. Sellises olukorras saab demokraatia juhtida rahvast vaid vägivalla ja pettuse abil, kus ebakompetentne vähemus valitseb rahvast vägivalla ja pettuse abil. Sellele viitab nii geneetiliste kui kultuurilise julgeolekuohtude kasv.

Ka maksustruktuur on meil kujundatud nii, et see ei soosiks ise hakkama saava põliskultuuri levikut, sest linnas tööd tegev ori on riigile majanduslikult alati efektiivsem, kui ise hakkama saav peretalu, kus kulude – tulude tasakaal hoitakse nullis, et kümnist võtta ei saaks. Just selline perekonnamudel tuleb hävitada kui riigiaparaadile ebaefektiivne element.

Järk – järgult on toimunud orjastavat kapitalireligiooni soodustavate positsioonide loomine ja kodumaise kapitalikorra allakäik. Seda kõike on toetatud vastavate seaduste ehk pühakirjatekstide kaudu. Ka see olukord vastab üks-ühele nii kristliku korra kui nõukogude korra repressiivokupatsioonile.

Järk-järgult on soodustatud meie kinnisvara välisriiklike investorite kontrolli alla minekut – sama eesmärgi saavutasid ristirüütlid tule ja mõõgaga. Nõukogude ajal lahendati probleem aga omanike küüditamisega. Praegu piisab kontrolli saavutamiseks aga maailma teises otsas rahapressi käivitamisest.

valitseb

Koloniaalkorrale omaselt on loodud olukord, kus mida vähem on okupeeritavatel aladel tootvat maad, seda kõrgem on maa hind. Nii on läbi ajaloo võõrutatud põlisrahvaid end oma toiduga varustamisest. Nii on läbi ajaloo koloniaalmaades juurutatud toidusõltuvust koloniseerijast. Lõpptulemusena oleme jõudnud iseseisvusaja algusaja ekspordimaa-staatusest impordimaa-staatusse.

Meie ühiskondliku juhtimistasandi allakäiku kinnitab inimeste koondumine linnadesse, sest ääremaade haldusvõime puudub.  See kiirendab edukalt traditsiooniliselt põliskultuuride geneetilist ja vaimset allakäiku veelgi ning on seda teinud läbi koloniseerimise ajaloo.
Kui eelkirjeldatu  ei ole täiemõõtmeline kultuuriline genotsiid, siis mis asi see on?

Kultuuriline riigipööre Eestis

Tuleb välja, et meil on toimunud kultuuriline riigipööre. See on toimunud järk-järguliselt kohaliku võimu nõrgendamise, müüdava poliitika kaudu, kus müüdavaks on osutunud isegi äraostmatud.

Me tahtsime üles ehitada oma rahva huvides toimiva riigi, kuid tuleb välja, et ehitasime üles hoopis koloniaalmaa, mis täidab endiselt eelkõige võõra võimu ambitsioone ja alles seejärel tegeleb oma rahvaga. Kuna aga võõra võimu ambitsioone on alati rohkem kui me neid täita jõuame, siis kohalike murede lahendamiseni ei jõutagi.

Nagu ka nõukogude ajale, on tänapäevalegi iseloomulik, et äärealad peavad leppima tõukekeskuse staatusega, sest niinimetatud tõmbekeskused toimivad kui keerised, mis saavad olemas olla vaid ääremaade arvel. Lääs on igati kaasa aidanud selle kolonisatsiooni läbiviimisele ja – nagu perspektiivina „Euroopa manifestis” kirjas on – „rahvusriigid on meie tuleviku-Euroopa igand” ja „me peame jõudma Euroopa rahvuse loomiseni”, mille sisuks on ilmselt tarbijaühiskonna kasvatamine, millele igasugune rahvuslik eneseteadvus risti jalus seisab.

Nõukogudeaegne avalikustamine on asendatud euroopalike kaasamise heade tavadega. Selle kaudu on loodud võimalus tavakodanikke harjutada igasugu perverssustega. See tähendab seda, et võimutasand loob teatava teesi, mis rahvale ei meeldi, olgu selleks siis kas internetinuhkimise legaliseeriv seadus või pereseadus, mille rahvas kiirelt pedeseaduseks ümber ristis.

Tulemus on olnud üks: selgitada välja veel elusolevad kodanikuaktivistid ja pakkuda neile võimalust ametkondadega vaidlema asuda – riiklikud uuringud ja valitsuspartorgia contra kodanikuinitsiatiiv. Paraku paremat kodanikuinitsiatiivi tapmismeetodit annab välja mõelda. See seletabki, miks mitte ükski rahva pakutud ja Jääkeldris arutelu all olnud idee pole rakendust leidnud. Kõige selle õigustamiseks piisab vaid demokraatia sildi külge riputamisest.

Perversne ühiskond on juba olnud

Mu sõbrad, kõik see on juba olnud. Kui jaksate vaadata minevikku, siis leiate, et oleme üks-ühele kordama hakanud nõukogudeaegse stagnatsiooni tunnuseid. Loomeliitude pleenumil, millest meie riik alguse sai, nimetati seda otse välja öeldes hullumajaks. Kuid praegune niinimetatud kultuuri – ja vaimueliit ei julge enda suud lahti teha, sest muidu tõmmatakse eurorahade lutt suust ära.

Kui nõukogude kord surus naistele selga töötunked ja suunas nad tööle sõjatööstustesse, siis tarbijaühiskonna religioon paneb meestele selga seelikud ja kõrge kontsaga kingad ja ajab nad vabaduse tõestamiseks paraadile või teleekraanile sõutama. Sind, mu kallis sõber, pannakse kogu seda klounaadi vaatama ja kaasa elama, sest muidu sa pole täisväärtuslik vabakodanik.

Televisioon täidab tänapäeval evangeeliumi rolli, kus perverssused saavad normiks.  Selle tulemusena olemegi saanud perversse ühiskonna, mis aina kaugeneb inimühiskonnale omastest väärtustest. Ka poliitikast kujuneb antud olukorras geiparaad, kus määravaks saab vaid isaste näiline ilu, mitte mõistus ja sellel baseeruva asjadest arusaamise olemasolu.

Soovid Hingepeegli tegevust TOETADA?
IGA KOLME KUU TAGANT: 31. märts, 30. juuni, 30. september ja 31. detsember, LOOSIME oma toetajate vahel tänutäheks välja suuremad ja väiksemad meened.
Tulgu iga sinu poolt jagatud energiapanus sulle vähemalt 10x tagasi, sest sellised on külgetõmbeseaduse reeglid.

Seda saad teha siin ja võtab vaid hetke. Täname!

2 KOMMENTAARI

  1. Rahvas on lambakari…meie karjused võiks meist pooled vabalt me endi silme all ennem ära nülgida, kui teine poolt karjast hakkaks pisut toimuvas õigsuses kaheldes eemalduma. Tuletagem meelde…valitsus ja kogu see juhtimise kammajaa on vaid näitemäng. Ei saaks olla olemas kõrgemat klassi, kui madalama klassi tegelased sellega ei nõustuks. Ei saaks olla valitsust, kui rahvas seda ise ei pooldaks ja nende kehtestatud norme, keelde, käske ellu ei viiks. Teatril on ikka siis edu, kui saal on rahvast täis. Ja see hale lambapäine inimkari ei saa ilmaski olema nii ühtne, et siis ise lihtsalt kogu teater kinni panna ning paremini elama hakata. Inimesed on lambad…ise ei oskagi oma peaga välja mõelda, kuidas toimida või kuhu poole üldse astuda tuleks…seetõttu me ise lausa nõuame, et keegi meid juhiks (keelud, käsud paika paneks)… ja lambaid…noh neid ju kasvatataksegi teatud otstarvetel…üksikud karjast vehkat tegijad süüakse ära, seda korrektsiooni viib ellu, vahet pole siis kas vabakutseline või palgaline, “hunt”.

  2. hea teks. oodanuks vaid vähem “vürtsikaid” võrdlusi/omastusi. lisan nii-palju, et iga võim on repressiivne; võimu teostamise nimel on võimul [alati] võimalik kasutada repressiivseid meetodeid. kui on riik, siis eelduslikult elab inimene seaduse[te] järgi. seadused on eelduseks repressivsete meetmete kasutamiseks. kuid siin peab riik järgima tasakaalu punkti. hulluks muutub olukord, kui võim muutub võimurluseks ja represiivsus normiks. kahjuks; kui juba ei ole, siis oleme vähemalt teel sellisesse normi.

JÄTA OMA VASTUS

Palun lisa oma kommentaar
Palun sisesta oma nimi