Laupäeval, 5. novembril toimus rahvusraamatukogu suures saalis Objektiivi esimene aastapäevakonverents. Konverentsi põhiteemaks oli defineerida, millist Eestit me tahame ja miks me sinna jõudnud ei ole, ning mida on vaja teha selleks, et olukorda muuta.
Konverentsi avasõnad lausus Markus Järvi, mis jätkus Varro Vooglaiu etteastega, kes tõi enda ettekandes välja, et enamus eestlasi ei ole praeguse Eesti olukorraga rahul. Defineerimata on see, millist Eestit meil vaja on? Kahjuks poliitilised ringkonnad pole veel sellega hakkama saanud!
Veiko Vihuri keskendus enda ettekandes väärtustele ja ideaalidele kui kultuurikeskmele. Veiko tõi välja, et maailmas on islamismi ja kristluse vastuolu, mis on hakanud pidevalt võimenduma ja hirmutavalt ei ole lääne tsivilisatsioonil midagi vastu panna.
Vabadus, vendlus, võrdsus on olnud meie praeguse euroopaliku arengu alus. Seega tõstatub küsimus, kas me teame, mis on nende mõistete taga? Kas meie vabaduse piiriks ongi prostitutsiooni, narkomaania ja eutanaasia legaliseerimine või on selleks midagi enamat? Kõige lubatus on aga omavoli. Liberalism tähendab omavoli. Kui vabadus ei sisalda püüdlust tõele, siis muutub ta türanniaks. Vabadus peab olema keskendunud hüvele, sest muidu ta muutub anarhiaks. Vabadus on hakanud lammutama ühtesiduvust. Seega ei võimalda see inimese ega ühiskonna eneseteostust. Demokraatia on vahend, mille kaudu heaolu saavutada, mitte eesmärk omaette.
Roland Tõnisson tõi ettekandes välja, et ühiskonna keskmes peab olema inimene. Religioon sai alguse ürginimese hirmus välgu ees. Kui me räägime ühiskonnast, siis me räägime inimeste kogumist. Oleme unustanud, et riik see olen mina! Me peame jõudma selleni, et julgeksime öelda riik – see olen mina. Riik peab olemema võimeline tagama inimese turvalisuse.
Ministrid ja ministeeriumid on selleks, et teenida inimest, mitte vastupidi. Riik peab olema võimeline traditsiooniliste elutraditsioonide kaitseks, sest vaid nii on võimalik tagada ühiskonna ja riigi püsimajäämine, kahjuks meie riik sellega ei tegele. Me oleme unustanud, et mida kõrgemal ühiskondliku ametipositsioonil on inimene, seda suurem peab olema tema vastutus, kuid vastutust ei suuda keegi võtta.
Tallinnas tapeti 10 aastat tagasi rohkem inimesi kui Chicagos ja seda peetakse gangsterite linnaks, see näitab, et meie ühiskonna vundament mädaneb ja see ei pea enam kaua vastu. Kultuur ja palagan on vahetanud enda kohad. Kui ennem tegeleti palaganiga turuväljakul ja kultuurne käitumine oli iseloomulik ühiskonna juhtpositsioonil olevatele inimestele, siis nüüd tegeleb kõrgseltskond palaganiga ja ühiskonnast on raske kultuuriilminguid otsida.
Sellele järgnenud Varro Vooglaiu ettekanne keskendus poliitikale, kui ühise hüve teenimise kunstile. Meie peamine probleem on mõisteruumide lõhkumine, mis ei võimalda meil enam teineteisest arusaamist. Me ei suuda mõista, mis on inimene, kulltuur, poliitika jne. Poliitiktika all mõistetakse parteilist tegevust, riigivõimul olemist või võimu saavutamist. Poliitikat kasutatakse vaid selleks, et teisele peale suruda enda huve. Sellisest poliitikast kujuneb lehmakauplemine, kus enda huve üritatakse saavutada teiste huvide arvelt. Et poliitika olemust defineerida, peame defineerima inimese olemuse. Inimene ei pea olema impulsside tõmmata ja tõugata, vaid ta peab oskama teha õigeid ja häid otsuseid. Poliitika sisuks peab olema inimese moraali ja heaolu tagamine. Röövlijõuku eristab riigist see, et riik on võimeline tagama õiglust ja on suunatud ühiste ühishüvede tagamisele. Poliitika keskseks eesmärgiks on võime ühiste hüvede loomiseks ja ühise loometäiuse poole püüdlemine. Poliitikast ei pea olema palga saamise kohta, vaid rahva teenimise koht ja vahend. Poliitik, kui selline peab olema rahva teener. Kahjuks seda ta praegu ei ole.
Ühiskonna seob kokku kultuur. Ühiskonna kokkusidumise võime on kultuurse riigi tunnuseks! Kahjuks meie riigil sellised tunnused puuduvad!
Anu Kõlari ettekande teemaks oli – hüljatus, mis on meie ühiskonnas muutunud probleemiks. Sellest kasvab välja noorte probleem, kus nad ei suuda määratleda enda soolist identiteeti. Samuti on plahvatuslikult kasvanud erivajadustega laste arv. Me oleme distantseerumas arusaamisest, et uue põlvkonna loomine on mehe ja naise vahelise suhte loomulik tulemus, mitte hälve, millega langeb elukvaliteet!
Toomas Vooglaid tõi välja, et – tahaks elada rahvarohkes ja lasterikkas Eestis, nagu me ennast vabaks saades laulsime. Eestis on alates 1960 aastast abordi teel tapetud rohkem inimesi, kui meid praegu siin elab. Meie rahva arv võiks olla üle 3 miljoni. Kuid ka nendel sündimata jäänud lastel oleks olnud samuti lapsed… Nende abortide põhjuseks on olnud eluvaenulik hoiak. Ebakindlus, lähedaste inimeste toetuse puudumine, viha ja vaenulikkus enda lähedaste poolt, hirm suhete lagunemise ees, ebakindlus tuleviku ees, mis lapse kaasnemisega tekib, elukvaliteedi langus on peamised probleemid, miks naised aborte teevad ja see on kultuuriline probleem. Seega on liberalistlik lääs realiseerima asunud seda hävitavat rahvavaenulikku poliitikat, mida kommunistlik ida meile ennem peale surus. See väärastunud vaim on võidutsemas paraku kogu maailmas!
Jaak Valge ettekanne keskendus sellele, et meie võimutasand ei suuda meile arengueesmärke seada. Või vähemalt nendest eesmärkidest, mis meie rahva elujõusäilimist peaks tagama. Tähtsad on isiklikud huvid, mitte ühiskonna huvid. Võimu ideaalid puuduvad meie demokraatia mõistmises ja praktilises rakenduses. Demokraatia peaks tähendama elujõulist ühiskonda. Demokraatlik ühiskond ei saada enda inimesi enda maalt välja, ega sunni tegelema genotsiidi erinevate vormidega. Oleme pidanud ennast tehnoloogiliseks riigiks, kuid me ei ole olnud võimelised rakendama tehnoloogiaid demokraatlike huvide rakendamise eesmärgil. Kui sidusust ei ole, siis sumbub ka tahe ühiskonda arendada. Eesti riik ei saa olla Venemaa vaenlane. Ülirikkus on viinud meid ajupesu ja ühiskonna manipuleerimiseni. Meie riik peaks lõpetama ära rahvusluse vastase propaganda ja homopropaganda. Me ei räägi elujõulisest Eestist ja sellest, kuidas sinna jõuda, küll aga on meile oluline viie rikkama riigi hulka jõudmine või uue põhjamaa staatus.
Markus Järvi ettekanne keskendus sellele, et riik ei saa olla õiglane, kui selle riigi kodanikud on ebaõiglased. Peame vabaks saama orjameelsusest. Eesti omariiklusesest ei saa juttugi olla, kui eksisteerib allaheitlikus, kas ühe või teie isanda ees, kuid meie ühiskonnas domineerib isanda ja orja suhe kuni kõige kõrgema tasandini! Brüsseli direktiivid on tähtsamad kui oma rahvas. Orjameelsuse olemus on see, keda teenida, keda ja kelle ees lipitseda. Vaba mees kardab orjust rohkem kui surma. Kui me ei suuda enda arengu teed määratleda, siis see on orjuse tunnus. Orjus on peamine, mis takistab rahvana eksisteerimist ja eneserealiseerimist. Meie riik on täpselt nii üllas, ilus, hea, kui hea on meie kodanik. Kuid see kodanik on paraku harimatu ja ei suuda ennast kehtestada sedavõrd, et võim teda teeniks. Võimu huvides ei ole aga rahvast harida sedavõrd, et teda ei käsitletaks kui orja.
Einar Laigna jätkas, et orjale on vabadus, kui ta saab teha seda, mis talle meeldib, mitteorjale on vabadus teha, mida ta peab tegema. Kui vaadata eesti rahvust, siis see ei tähenda vastandumist teiste rahvusega, sest põhiseadus ütleb, et see on loodud kõigile eesti rahvastele. Kuid oleme loonud rahvusriigi, kes rahvana ennast tunda ei oska.
Andro Roos otsis enda ettakandes vastust küsimusele, milline oleks majanduslikult iseseisev Eesti? Kui räägime majanduslikust iseseisvusest, siis see tähendaks ka kultuurist ja mentaalset iseseisvust. Iseseisvus tähendab iseseisvalt hakkama saamist. Kuid me ei saa olla majanduslikult iseseisvad, kui me oleme kultuuriliselt ja mentaalselt sõltuvad. Kui kasutame toiduaineid – kas me kasvatame neid ise? Kui me räägime haridusest, kas me kasvatame enda lapsed ise ? Kui vaadata tervikpilti, siis võib väita, et me ei ole ega taha olla isemajandavad. Me ei suuda tegeleda juhtimisega, vaid tegeleme valitsemisega. Mentaliteet, mille kohaselt – las keegi teine tuleb ja teeb – ei saa olla iseseisva majanduse alus. Meie väliskaubanduse bilanss on 1,5 miljardiga miinuses – see ei ole iseseisvus! Kui Narva elektrijaamade jahutusvesi kinni keerata, siis pole Eesti vallutamiseks tanke tarvis.
Leo Kunnase ettekanne keskendus iseseisvale kaitsevõimele. Kõik iseseisvad riigid peavad omama võimet ise ennast kaitsta. Liitlastest sõltumine ei ole iseseisvus! Praegu on paljud meie kaitsevõimet tagavad mehed muudes riikides tööl. Me ei saa olla kindlad, et nad sealt kriisiolukorras tagasi jõuavad. Sõjas kehtivad julmad reeglid, need kes teevad pool rehkendust, need kaotavad. Meie idanaaber viib läbi põhjalikku relvajõudude moderniseerimise programmi! Meil ei ole sellele mitte midagi vastu panna, meil puudub ühtne kaitsevõime ja juhtimisvõime, kuna pole ühtset ja tsentraliseeritud juhtimist.
Videod: Eesti aeg
