Kuidas Töötukassa mu üleöö terveks ravis

2
7654
Foto: © Sputnik / Вадим Анцупов

Osad inimesed on õnneseened ja nende tervis on korras. Teistel on halvad lood ja nende tervis on korrast ära või oleks õigem öelda, et seda pole ollagi. Mina olen selline, et tagasivaatavalt öeldes pole mul tervist vist kunagi olnud, läbi elu on pooled hädad vaheldunud, aga mõned on muutunud elukaaslasteks. Töövõimetus määrati mulle esmakordselt aastal 2007, mil määrati 40% töövõime vähenemist. Siis, kui diagnoositi lisaks veel astma, siis tõsteti töövõime vähenemine 60%, kuhu see ka siis pidama jäi. Süsteemi muutuse tõttu enam protsente otseselt ei näidata ja määratakse siis kas osaline- ehk vähenenud tõõvõime või täielik töövõimetus + puue. Jäsemete paistetus on mul olnud aastast 2002, lümfödeemi diagnoosi sain eelmise aasta sügisel, senini ükski arst seda varianti isegi ei kaalunud, kuni nõudsin perearstilt ise lümfiarstile saatekirja, sõbranna pealekäimisel – sain taastusravi arstile. Lisaks on korduvalt karpaalkanalite põletikud ning saanud ka süsti, millest pole abi olnud. Randmed ütlevad koormusega üles, tekib põletik ja käed muutuvad jõuetuks.

Seetõttu olen üks neist, kes ettenähtud ajal esitavad Töötukassale avalduse töövõime hindamiseks.

Sain lõpuks vastuse kätte ja sain teada, et olen üleöö nagu naksti terveks saanud. Või noh – vähemalt täiesti töövõimeliseks, sest hoolimata mu tervisehädadest leiti, et mu töövõime ei ole vähenenud.

Lugege ja mõelge ise, kuidas teie meelest lood on – kas sellised probleemid tekitavad töö tegemisel raskusi või ei…

“Töövõimetoetuse seaduse § 5 lg 3 p 1 kohaselt ei ole isiku töövõime vähenenud, kuna isiku töötamine ei ole
tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat
kestust arvesse võttes takistatud.

Taotlejal on kerge tegutsemispiirang teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonnas, mille põhjuseks on
silmamanuste haigused. – Mul on otsmiku naha vaje ja lisandub silmalaugude turse, mille tagajärjel on silmalaud vajunud poole pupilli peale ja vajaks kirurgilist lähenemist, aga kohalik kirurg laubanaha korrektuuri ei tee ja ainult laugude opist üksi ei oleks erilist abi, kuna otsmikunahk on laskunud alale, mis peaks olema laugude päralt – seetõttu suunas ta edasi Tartu spetsialistile, kes ei pidanud seda oppi vajalikuks. Seetõttu on kalduvus silmade väsimusele, mille tulemusel pilt hägustub ja silmad muutuvad põletikuliseks. Hägustumine on seotud vererõhu tõusuga, mis on otseselt seotud silmade pingutamisega, et lauge füüsiliselt üleval hoida. Silmakirurg küsis, et kas mul näomiimika ei tööta, et ei saa silmi lahti hoida?

Erakogu

Taotlejal on kerge tegutsemispiirang teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas, mille põhjuseks on
toitumishaigused, lümfisoonte haigus, soolehaigused. – Lümfodeemist tingitud jäsemete ning keha paistetus ja paindumatus + ärritunud soole sündroom.

Taotlejal on häiritud soolefunktsiooni kontrollimine. – Mul on ärritunud soole sündroom ja sellest tingitud krooniline kõhulahtisus.

Kuigi taotlejal esinevad piirangud eelnimetatud valdkondades ja tegevustes, ei mõjuta need taotleja töövõimet
ulatuses, mis takistaks töötamist. Eeltoodust tulenevalt ei tuvastatud taotleja töövõime vähenemist.

Ja nii ma üleöö töövõimeliseks saingi, kuigi ise ei tunne seda mingilgi moel.

Tegelikkus on aga see, et nüüd ma istuma laskudes enam ei kuku kui kivi istuma nagu läinud augustist detsembrini, vaid suudan juba ka laskuda ja seda ilma kuskilt (kasvõi uksepiidastki) kinni hoidmata ja valust hambaid krigistamata. Püsti suudan ka tõusta ilma end vinnamata uksepiita pidi, käetoe või laua najalt tuge otsimata. Enne, kui astuma saan hakata, on mul mõned sekundid, mida kutsun “mõtlemise” sekunditeks, mil mu lihased harjuvad püsti olemisega, ma püüan säilitada tasakaalu ja valmistun astuma hakkamiseks. Ja siis ma astun. Uskuge mind, robotid kõnnivad minuga võrreldes plastiliselt ja nõtkelt kui pantrid. Mina astun põlvist kergelt kõverasse kiskuvate jalgadega kangete sammudega nagu mõlemad mu jalad oleks sääreni kipsis. Ja mul on tunne, et mul on sääremarjades lihaseid rohkem kui anatoomia õpik väidab – ja kõik need lihased on karjuvvalusad! 6-10 sammu jooksul annavad lihased vaikselt järele, vabanevad pingest ja ma saan normaalset moodi liikuma hakata. Aga see ei tähenda, et mul enam valus pole. On ikka. Põlvedest lõikab valu läbi ja säärelihaste vahele oleks nagu traadid põimitud. Kui tähelepanu hajub ja vaatan kõrvale ning astun natukenegi vildakalt, siis lööks valu nagu pussnoaga põlveliigestesse ja tahaks valust karjatada. Aga ma enam ei jaksa, sest ma olen juba 14. augustist saadik kannatanud algul ühte, siis umbes kuu hilisemast ajast kahte ülespaistetanud ja krooniliselt valusat põlve ning jalgu. Panen siia pildi oma ülespaistetanud jalgadest, nii külg- kui otsevaates, et aimu saaksite, millest üldse jutt käib.

Erakogu, minu paistetanud jalad

Kui ma püüan ühel kohal paigal seista, siis 2-3 minutit elan üle, edasi hakkab valu end järjest rohkem tunda andma – ja siis juba alaseljas ka, mitte ainult põlvedes. Ja annab nii tunda, et lase või valust püksi. Poes kassajärjekorras seismine on õudusunenägu. Rohkem kui korra olen valust nutnud…

Ja siis see kõige magusam: trepist alla kõndimine. Iga kord on mul surmahirm, kui trepist alla pean minema, sest mu põlvedes pole jõudu pidada vastu koormusele, mis neil lasub trepist alla laskumisel. Ma kardan, et “astun” ühe sammuga kogu trepivahemiku 9 või palju neid astmeid kuskil trepimademete vahel on – ära, sadades esimese sammu tegemise katse järel alla, seejuures võibolla ka trepi käsipuust kinni hoidnud käe paigast tõmmates või lihaseid venitades. Ja siis ma astun nii ettevaatlikult kui vähegi suudan ja mu põlvedesse lõikab igal sammul selline valu, et ma tahaks mitte lihtsalt kiljatada korraks, vaid ma röögiks nagu elajas 100+dB valjusel ja suhtleks vabalt läbisegi mitmes keeles sõnadega, mida ma muidu kunagi ei kasuta, kuigi tean. Aga ma püüan kaaskodanikke mitte infarktini viia ja ma lähen, halisen ja nutan ja värisen valust igal sammul. Kui ma kodust lahkudes olen jõudnud trepist alla, olen ma tihti pingutusest ja kogetud valust läbimärg. Harvad pole juhused, et mul on juuksed kuni otsteni märjaks higistatud. Nii et õue lähen ülepeakaela läbimärjaks higistanuna, mis meie kliimas on ääretult tervislik, eks. Ja siis on veel üks väga magus moment. Bussi astumine. Busside esimene aste on nii kõrgel, et minu jalad nii kõrgele tihtilugu ei tõusegi ja ma pean oma jala kätega alumisele astmele tõstma, venitama oma käe bussi käsitoeni, hambad ristis kannatama kõverdatud ja valust karjuva põlve valu ja sinna juurde tundma, kuidas sirge tugijalg tudiseb all nagu tallesaba ja võib üldse “alt kaduda” ehk kaotab kandevõime, nii et ma kukun maha, püüdma sellest hoolimata selle tallesabaga endale hoogu lükata ja siis rebin kogu jõust käsitoest ja loodan, et käelihased katki ei rebene ja käetugi bussi küljest lahti ei tule, ennast bussi. Püüan saavutada selle, et ma näoli maha ei kuku ega selili bussist välja pudise ja mu tegevus liiga palju aega ei võtaks, nii et kaaskodanikud närviliseks lähevad.

Ja siis ma olengi bussis. Paras aeg oleks minna dušši alla, end pesta ja puhtad – kuivad riided selga panna, paraku sellist võimalust ju pole. Ja siis ma jõuan sellise – läbimärjaks higistanuna ja minu enda haistmise jaoks paksult higi järgi haisvana, sihtpunkti. Äärmiselt esinduslik töövestlusele või kuhu iganes mujale minekuks. Aga, uups – ma pean sinna kohale – või siis vähemalt linnaliini bussipeatusse – ju minema. Kõndimise käigus saan end katta uue ja värskema higi kihiga, sest valuga võideldes kõndimine on päris korralik koormus. On veel üks võimalus – takso. Mõni hea inimene on mulle andnud taksoraha, et ma ei peaks kõndima. Aga.. takso on sõiduauto. Kuidas ma sinna sisse saan? Istepinki katab ülalt autokatus, ma ei saa sinna end kukutada. Külje pealt laskuda, kui ma ei käi korralikult kõverasse, põlved ei kõverdu eriti ja jalad ei kanna ka – no teate, see on paha nali, mismoodi ma autosse ukerdan, eriti kui see on mõni madalapõhjaline, mille istmed põrandas kinni. No kunagi saan tagumiku istmele, aga sellest vähe kasu, jalad vaja ju ka autosse saada. Miskipärast on esiistme juures auto külg üldse mitte ukse osa ja minu jalad no ega ikka ei kipu küll nii kõverasse käima, kui vaja, et autosse saada. Tõstan kätega ja aitan kätega jalakõverdamisele kaasa. Üks jalg, teine jalg. Olen proovinud ka tagaistmele istuda, aga siis jääb see autouste vahel olev tugitala jalgu ja ma jälle ei suuda oma jalgu ära kõverdada, et autosse saada. Kui ma ükskord sees olen, olen ma nii väsinud, et keeraks magama… Ahjaa, korra oli mul kogemus kõrgepõhjalise autoga – pereautod, van´id või kuidas neid just nimetatakse, 7-8 istet, lükanduks käib küljelt lahti. Ma pidin selle äärde nutma hakkama. Selle põhi oli nii kõrge, et isegi kätega tõstes polnud võimalik jalga nii kõrgele tõsta. Peaaegu sain, aga siis oli jalg ülivalus ja täiesti jõuetu. Ma ei suutnud sellele toetuda, ma poleks saanud sellele raskust suunata, et autosse astuda ja kuskilt kinni rabada, et autosse saada, ka polnud. Mõtlesin autosse “sukelduda” – käed ja kere ees sadada istmele ja püüda tagakeha järele vedada. Paraku iste piisavalt kõrge ja kauge, nii et sinna oleks ulatunud ainult rindkere ja enamus kehamassist koos jõuetute ja valusate jalgadega oleks ikka autost väljas olnud. Ka nii ei saanud. Viimane idee oli läheneda tagurpidi. Astusin selg ees autole nii lähedale kui sain, vaatasin, et iste jääb ilusti selja taha- sirutasin oma pikad jalad välja – ja prantsatasin. Õnneks maandusin istmele. Mul jäi üle oma jalad käte abil ükshaaval mulle järele autosse tõsta.

Sellised on minu “argirõõmud”.

Oleks äärepealt juba unustanud – öö tuleb ju ka. Teie magate siis, eks? Aga mina püherdan linu segi. Sellepärast, et mu põlved on valusad ka pikali olles ja nad on ülitundlikud puudutustele ja kontakt voodi madratsi või üksteisega on nende jaoks nii karm, et kõige raskemal ajal tõstsin oma voodi madratsile 10cm paksuse poroloonmadratsi, mis oli piisavalt pehme, et jalad kannatasid sellele asetamise välja või ma sain põlved upitada üle poroloonmadratsi veere oma voodi kohale õhku õõtsuma ja mul oli üldse võimalik uinuda. Teise asendi korral on kindel, et padi peab olema põlvede vahel – seda, et nad üksteise peal on, ma välja ei kannata. See on nii valus ja nii paha, et ei ole võimalik ei uinuda ega magada – kui läbi une keerates nii satub, ärkan unest üles. Ja üldse ärkan valu ja ebamugavuse tõttu iga öö üles vähemalt 4 korda. Võite ette kujutada, kui värske ja puhanud ma sel moel hommikuks olen. Ja siis ma tahan vetsu minna ja mul on ärritunud soole sündroomi tõttu krooniline kõhulahtisus…. ja mu jalad… need ju ei tule voodist nii kergelt välja, siis on nad kanged ja valusad ja ma ei saa kuidagi astuma ja iga samm on valus… ja siis ma pean ju vetsus kuidagi istuma saama, aga mu jalad ju eriti ei kanna! Iga sekund rahustan end ja püüan raaaahulikult sisse….. ja siis väääälja hingata, sisse… ja välja…. Ja nii iga päev. Loendamatuid kordi. Stress? Millest?

Lõpuks, ma õnnelikult istun, aga kui ma jään mökitama ja istun 5-10 minutit, siis surevad mu jalad alla ära. Vähe sellest, et lihased kanged ja põlved valusad, kaotavad nad üldse tundlikkuse ja suure osa järele jäänud kandevõimest. Pean neid siis masseerima, kätega üles tõstma, loksutama, jagama laksusid, et veri liikuma läheks – ja siis vean end püsti, heaks juhuks uksepiidast tuge otsides.

Tugitoolist püsti saamine nii lihtne pole. See on ju madalama istepinnaga ja kui mu tagaots on madalamal kui põlved, siis on mul üliraske end püsti saada. Tihti saan püsti alles kolmandal äratõukel… Jah – nagu kodune sportlane. Sätin asendit, jalgade asendit ja tugipinda, toetan käed käetugedele, raban nendest kõvasti kinni ja siis püüan end üles paisata. Kui ma aga arvuti või teleka ette pikemalt istuma jään, hakkavad jalad jälle valutama ja ma pean neid mudima. Mudimise peale annab valu järele, aga süda läheb pahaks. Millised imelised valikuvõimalused! Patt oleks hädaldada!

No ja… kõike seda püüan ma kaaskodanike eest varjata, palju suudan, sest ma ei taha näidata, kui sant ma tegelikult olen. Eriti oma sõpradele. Tegelikkuses olen sellest pool aastat kestnud pidevast valust ja igasuguste elementaartegevuste takistusest ja suure valu ja vaeva saatel tegemistest täielikult ära piinatud ja vahel soovin ma lihtsalt surnud olla, et mitte rohkem vaevelda. Aga siis korjan ma end jälle kokku, sest ma tean, et nii lihtsalt ma ei pääse. Tühjagi ma maha suren, isegi kui püüaks. Ei ole veel minu aeg, ei ole. Teen jälle münhausenit ja aitan end ise, nii hästi või halvasti, kui ma just oskan.

Ja see on siis see seis, et ei ole töövõime vähenenud…

Olen mõelnud, et praeguses seisus on ilmselt ainus töö, mida ma teha saan, kodukontori töö. Kui sul on, või tead, kedagi, kes mulle selles vallas tööd pakkuda saaks, võtan pakkumised hea meelega vastu. Keeled on mul ju suus – vene keel on pea sama hea kui emakeel, inglise keelega pole seni ka jänni jäänud muidu, kui püüdes ilukirjanduslikku teksti tõlkida. Kontakti võõrastega loon probleemitult, suhtlemiskrampi pole. Oskan end nii suuliselt kui kirjalikult ladusalt väljendada. Mõte lendab kiirelt. Mõtteid on nii palju, et olen mõelnud ka youtube kanali peale… aga veebikaamera ees istudes esinemine pole see, mis mulle sobib. Ma olen lavainimene. Mul ei ole lavaga ruumi ega kedagi ega midagi, millega seda filmida… Seega see on jäänud mõtteks. Tegelikult on mul virn koolituste diplomeid ka. Massööri, pagari, oskusliku lihalõikuse ja vorstide- sinkide valmistamise kursustelt, nuusutanud olen raamatupidamist ja ettevõtlust, loomateraapiat (mitte loomade ravi, aga ravi loomadega – pakkudes inimestele seltsi loomaga), soome keele algtaset… kes see kõike enam mäletabki. Olen hunt kriimsilm oma üheksa ametiga (ilmselgelt neil aladel praegu oma tervise tõttu töötada ei saa). Ja imelise võimega üleöö terveks saada :P

Lisaks ei vastanud taastusraviarst (kellele mind suunati, aga kes mind vastu ei võtnud) meilile, mille saatsin, kirjeldades oma tervislikku seisu ja küsides nõu, mida ma saaks kohe enda heaks teha ja kas peaksin uuesti tema vastuvõtule tulema või mida tegema. Seejärel kirjutasin arstile, kes mind vastu võttis, aga enam seal vastu ei võta ja soovitas pöörduda ikkagi selle taastusravi arsti poole, kes ei reageeri meilile.

Tean, et neid inimesi, kellel on ära võetud puue, vähenenud töövõime, kuigi nende tervist pole ollagi, on palju, väga palju. Tuleks kõik need juhtumid kokku koguda ja meedias avaldada, esitada Sotsiaalametile, valitsusele – kuskile kõrgemale poole – et see jama ära lõppeks. Olukord, mis kestab juba aastaid, on kõike muud kui normaalne. Kui tahad kirjutada oma juhtumist, saada see aadressile nimeraamat@online.ee.


Soovid Hingepeegli tegevust TOETADA?

Nagu meil on juba traditsiooniks kujunenud, siis KAKS KORDA AASTAS, IGA 6 KUU TAGANT: 30. juuni ja 31. detsember, LOOSIME oma toetajate vahel tänutäheks välja suuremad ja väiksemad meened. Tulgu iga sinu poolt jagatud energiapanus sulle vähemalt 10x tagasi, sest sellised on külgetõmbeseaduse reeglid. Hingepeegel OÜ a/a LHV: EE247700771001908595 või SWEDBANK: EE212200221058508715. Selgitusse: "Hingepeegli toetuseks" ning millisest rubriigist/postitusest on sinule enim kasu olnud".

Eelmine artikkelSõnumid 21.-27. veebruariks
Järgmine artikkelSõnumid märtsi alguse nädalaks
Eluaegne grafomaan. "Kunksmoor", ehk tegelenud ennustamisega aktiivsemalt aastast 1988. Looduse, loomade ja lindude sõber. Veesõltlane. Kõikidele jookidele eelistan vett, duššile vanni; elukohta otsin veekogu ligi ja mere äärest peab mind jõuga ära kiskuma, sest suure vee kutse on minu jaoks lausa hullutav. Jumaldan nii ujumist kui laevasõitu ja viiemeetristel lainetel loksuv praam tekitab pööraselt nalja merehaiguse asemel.

2 KOMMENTAARI

  1. Olen kohtunud,arstiga,kes hindas töövõimetust.
    Sain teada,et töövõimetust määratakse ikka eluohtlikke seisundeid silmas pidades.
    Suure tahtejõuga saab ka kodukontori midagi teha,luua.Võtta ka abilise…ega muud,kui siin on suur mõttekoht.
    Aga töötukassa peaks ka siis sellistele inimestele tegevuse leidma…

    • On kaks eraldi kategooriat: vähenenud töövõime, mis oli mul, mille puhul inimene saab teha valitud töid, piiratud koormusega, aga mitte mis iganes tööd täie rauaga – ja täielik töövõimetus, mille puhul inimesel üldse töövõimet pole – ja selle puhul on jah tegu eluohtlike seisunditega. Mind hinnati täielikult töövõimeliseks ehk leiti, et töövõime ei ole vähenenud hoolimata kõigist loetletud probleemidest.

JÄTA OMA VASTUS

Palun lisa oma kommentaar
Palun sisesta oma nimi