Juba pikka aega olen mõelnud Elisabeth Ann ehk Lizzie Velasquez peale, keda on nimetatud ka Maailma kõige inetumaks naiseks ja seda kõike ainult 8 sekundilise youtube video põhjal, millel puudus isegi heli. Selle video üks kommentaaridest oli talle: “Lizzie, tee Maailmale teene ja lase end maha!” Seda kirjutas inimene, kes ei olnud teda kunagi näinud, ei teadnud temast absoluutselt mitte kui midagi.
Miks on inimesed nii pealiskaudsed ja ei süüvi, vaid otsustavad koheselt välimuse järgi?
Lizzie, kes saab selle aasta märtsis 26 aastaseks, on üks kolmest inimesest tervel planeedil, kes on sündinud teadlastele ja arstidele tundmatu haigusega, millel ei ole senini nime. Kui ta sündis, kaalus ta 1219 g ja tal puudub igasugune rasvkude. Tänaseks on ta motivatsioonikõneleja, kolme raamatu autor ja suureks inspiratsiooni allikaks paljudele inimestele.
Oma motivatsioonikoolitustel räägib ta endast ja mis teda elus edasi viib. Ta on võtnud need negatiivsed inimesed ja kommentaarid ning ammutab neist oma positiivset energiat ning saavutanud nende abil oma eesmärgid.
Paneme kiirelt Lizzie jutu siia neile, kes inglise keelt ei valda. Tegemist ei ole päris otsetõlkega, vaid enamvähem tema jutu edasiandmisega.
- Tunned, et sa ei suuda järgida oma unistusi?
- Kas võtad negatiivsust ja kriitikat südamesse?
- Kas see negatiivsus takistab sul elus edasi liikuda?
- Oled seadnud endale eesmärke? Oled mõnegi neist saavutanud?
- Vajad motivatsiooni?
Lizzie räägib endast selles videos
Olen sündinud nii haruldase sündroomiga, mida teadlased ei ole veel suutnud diagnoosida. Räägin veidi põhitõdesid, mida see sündroom tähendab. Teadaolevalt põeb seda haigust koos minuga maailmas veel kaks inimest. Mida see endast kujutab? Põhimõtteliselt ei midagi muud, kui seda et ma ei võta kaalus juurde. Jah, see kõlab tõesti sama hästi nagu see kõlab. Ma võin süüa absoluutselt kõike ja ükskõik, mis ajal ning ma ei võta kaalus üldse juurde. Ma ei ole oma elu jooksul kaalunud grammigi rohkem kui 29 kg.
Ülikoolis peitsin suure kasti küpsiste, pontšikute, kartulikrõpsude, kommidega. Mu toanaaber ütles, et ta kuuleb mind kell pool üks öösel, kuidas ma voodi alla maiuste järgi küünitan. Seepeale vastasin, et pole midagi, sest MA saan ja võin seda teha. Sellel sündroomil on oma kasutegurid: kaalus mitte juurde võtta, olla poolpime, olla hästi tillukene.
Paljud inimesed küsivad, et Lizzie, mismoodi saab kasu olla sellest, et oled ühest silmast pime? Las ma ütlen, mis on selle plussid, sest need on lihtsalt suurepärased: Ma kannan kontaktläätsi, täpsemalt siis kontaktläätse – 50% läätsede hinnast kohe maha. Kui kasutan oma lugemisprille, siis saan momentaalselt -50% maha juba retsepti pealt. Kui keegi on minuga ebaviisakas või tüütab mind, seisa minust paremale… See on nii nagu neid poleks üldse olemas, ma lihtsalt ei näe neid ja mul pole aimugi, et nad seal seisavad. Isegi praegu, kui ma seisan otse, siis ei ole mul aimugi, et pool saalitäit rahvast on veel.
Lisaks olles nii väike, olen ma nõus end pakkuma vabatahtlikult “Kaalujälgijatesse”, “Spordisaalidesse”. Tere, mina olen Lizzie, ma olen teie kaanetüdruk. Pange mu nägu oma müügiartiklile ja ma räägin kõigile, et kasutan seda toodet või teenust, vaadake kui hästi see töötab”.
Kuigi selle sündroomiga on kaasnenud palju imelisi asju, on ka neid, mis on äärmiselt rasked. Üles kasvades kasvatati mind 150% normaalsena. Olin oma vanemate esimene laps. Kui ma sündisin, siis arstid ütlesid mu emale, et teie tütrel puudub teda ümbritsev lootevesi, seda polnud üldse. Seega, kui ma sündisin, oli ime, et sündisin kisades. Arstid hoiatasid mu vanemaid, et teie tütar ei ole kunagi võimeline rääkima, kõndima, roomama, mõtlema ega tegema midagi ise. Mõelge, olles esimest korda vanemateks saanud… mida võiksid mu vanemad vastata? Oi ei, miks? Miks saab meie esmasündinud laps kõik need tundmatud probleemid? See pole üldse see, mida nad tegid! Mu vanemad ütlesid arstile, et nad tahavad tüdrukut näha ja me viime ta koju ning armastame ja kasvatame teda oma parimate võimete kohaselt. Ja seda nad ka tegid.
Ma võlgnen kõik, mida ma elus teinud olen, oma vanematele. Mu isa on täna siin koos minuga ja ema on kodus ning vaatab seda, ta taastub operatsioonist. Ta on meie pere liim, mis meid koos on hoidnud, ta on andnud mulle jõudu nägemaks seda, kui palju on ta pidanud üle elama. Temas on see võitlejahing ja näitab, et ta usub minusse. Et mul on julgust seista inimeste ees ja öelda: teate, mul on olnud väga keeruline elu, aga sellest ei ole midagi. On olnud hirmutavaid, on olnud raskeid aegu, aga on üks kõige suurem probleem, millega olen pidanud üleskasvades silmitsi seisma ja ma olen kindel, et see on ka siin ruumis olnud paljude inimeste probleemiks. Suudate öelda, mis see võiks olla? Algab “k” tähega. Oskab keegi arvata? (Saalist tuleb vastuseks “poisid”). Poisid!? See on tegelikult kiusamine! Ma tean täpselt, mida te kõik mõtlete! Üldiselt olen pidanud palju oma elus kiusamist taluma, aga nagu ennist mainisin, on mind kasvatatud normaalse lapsena.
Kui ma lasteaeda läksin, ei olnud mul mitte mingisugust aimu sellest, et ma näen välja teistsugune. Ma ei näinud seda, et ma näen teistest erinev välja. Leian, et see reaalsus tuli viieaastasele nagu löök näkku, sest läksin esimesel päeval kooli otsatst-otsani Pocahontase teemas. Ma olin valmis! Läksin kooli sisse koos oma koolikotiga, mis nägi välja nagu kilpkonnakilp, sest oli suurem kui ma ise. Kõndisin ühe pisikese tüdruku juurde, naeratasin talle ja ta vaatas mulle otsa nagu oleksin ma mingi koletis. Nagu ma oleksin olnud hirmsaim asi, mida ta oma elus oli näinud. Mu esimene reaktsioon oli see, et ta on väga ebaviisakas. Ma olen väga tore laps ja ta tema jääb sellest ilma, ma lähen parem teise kohta ja mängin klotside või poistega…
Ma lootsin, et päev läheb paremaks, aga kahjuks ei läinud, vaid läks järjest hullemaks. Inimesed ei tahtnud minuga üldse mittemingisugust tegemist teha ja ma ei saanud aru miks, miks? Mida ma tegin? Ma ei teinud ju mitte midagi neile! Oma arust olin ikkagi väga vinge laps. Seega pidin minema koju ja küsima oma vanematelt, mis mul viga on, mida ma tegin valesti, et ma teistele ei meeldi. Vanemad istusid minuga maha ja ütlesid, et Lizzie, ainus asi, mis sind teistest lastest eristab on see, et oled teistest väiksem. Sul on sündroom, aga see sündroom ei määratle seda, kes sa oled!
Nad ütlesid, et mine kooli, aja pea püsti, naerata ja ole ikka sina ise ja inimesed näevad, et sa oled selline nagu nemadki. Seda ma siis tegingi. Ma tahan, et te küsiksite endalt mõttes: mis määratleb SIND ennast? Kes sa oled? On see see, kust oled pärit? On see sinu taust või sõbrad? Mis see siis on, mis sind määratleb inimesena? Minul võttis see väga pikalt aega, enne kui suutsin end määratleda. Väga pikalt arvasin, et mind määratleb minu välimus. Ma arvasin, et minu pisikesed jalad, käed ja nägu on inetud. Ma arvasin, et need on jälestusväärsed. Ma vihkasin seda, kui hommikul ärkasin minemaks põhikooli, vaadates end peeglist ja sättides end minekuks mõtlesin tihti, et kas saaks kuidagi seda sündroomi lihtsalt maha pesta? See oleks mu elu teinud kordades lihtsamaks, kui ma oleksin saanud selle sündroomi lihtsalt maha pesta.
Ma oleksin saanud välja näha nagu teised lapsed, oleksin saanud osta riideid, mida ma jumaldasin. Ma tahtsin olla “cool”. Ma soovisin, palvetasin, tegin kõike, mis minu võimuses, kui ainult hommikul ärgates oleksin teistsugune ja ma ei oleks pidanud rinda pistma oma probleemidega. See oli see, mida ma soovisin igal jumala päeval ärgates ning igal päeval pidin ma pettunud. Minu ümber oli suurepärane, lihtsalt suurepärane tugirühm. Nad ei haletsenud mind kunagi, olid mind alati toetamas, kui ma olin kurb, headel aegadel naersid koos minuga. Nad õpetasid mulle, et isegi kui mul on see sündroom ja on raske, ei saa ma lasta end sellel määratleda! Mu elu pandi minu enda kätesse täpselt samamoodi nagu teie elud on pandud teie kätesse. Sina oled inimene oma auto roolis. Sina oled see, kes otsustab, kas sinu auto sõidab alla kehvast või heast teest. Sina oled see, kes otsustab selle, mis määratleb sind!
Las ma ütlen sulle, seda võib olla väga kerge või väga raske öelda, mis sind määratleb. Oli aegu, mil ma olin nii ärritunud ning mind ei huvitanud üldse, mis mind määratleb! Kui ma olin keskkoolis, leidsin kogemata youtobe´st video, mille oli keegi minust teinud ning üles laadinud ja sildistanud pealkirjaga “Maailma kõige inetum naine”. Seda videot oli vaadatud neli miljonit korda, video ise oli kaheksa sekundit pikk ja ilma helita, sellel oli tuhandeid kommentaare, kus inimesed ütlesid mulle: “Lizzie, palun, palun tee maailmale teene, aseta relv omale meelekohale ja lase end maha!” Mõtle sellele! Kui inimesed tuleksid seda sulle ütlema! Võhivõõrad inimesed ütlevad sulle seda! Ma nutsin meeletult ja olin valmis võitluseks ja midagi klõpsatas mu peas ja ma otsustasin, et jätan selle sinnapaika.
Hakkasin aru saama, et mu elu on minu kätes, ma kas teen selle väga heaks või väga halvaks. Ma võin olla kas tänulik ja avada oma silmad ja mõistan, et see mis mul on, määratleb mind. Ma ei näe ühe silmaga, aga ma näen teisega. Ma võin jääda tihti haigeks, aga mul on imeilusad juuksed! (saalist tuli vastus, et tal on tõesti ilusad juuksed, millele Lizzie positiivselt tänu avaldas). Ma võin valida, kas olla õnnelik või löödud selle üle, mis mul on ja pidevalt kurta. Siis hakkasin mõtlema, et kas ma lasen neil inimestel, kes nimetavad mind koletiseks, kes ütlevad mulle, et põletagu ma end ära, end määratleda? EI! Ma lasen oma eesmärkidel, edul, saavutustel olla asjad, mis mind määratlevad! Mitte oma välimusel; mitte sellel, et ma olen poolpime; mitte sellel, et mul on sündroom, millest kellelgi aimu pole! Seega ütlesin endale, et ma töötan end oimetuks ja teen kõik endast võimaliku, et muuta end paremaks. Minu meelest on parimaks kättemaksuks neile inimestele, kes mind narrisid, nimetasid mind inetuks, koletiseks, on muuta end paremaks ja näidata neile, et tead mida, ütle mulle veel neid negatiivseid asju ja ma pööran nad enda kasuks ning kasutan neid oma eesmärkide saavutamisel redelipulkadena! Seda ma tegingi!
Ma ütlesin endale, et tahan saada motivatsioonikõnelejaks, kirjutada raamat, lõpetada ülikool, saada oma pere ja karjäär. Kaheksa aastat hiljem seisan siin ja olen motivatsioonikõneleja. See oli esimene asi, mille saavutasin. Ma tahtsin kirjutada raamatut ja paari nädala pärast saadan kirjastusse oma kolmanda raamatu käsikirja. Tahtsin lõpetada ülikooli ja ma just lõpetasingi selle. Ma saan kraadi suhtluse alal Texase Ülikoolist. Tahtsin kasutada oma kraadi saamisel elukogemust, aga professorid ei olnud sellega nõus. Ma tahtsin omada oma pere ja karjääri, mu pere planeering on lükkunud kaugemasse tulevikku, aga mu karjäär läheb päris hästi, vaadates seda, et kui ma tahtsin saada motivatsioonikõnelejaks, läksin koju, istusin arvuti taha ning toksisin Googlesse sisse sõnad: “Kuidas saada motivatsioonikõnelejaks?”, ja ma ei tee nalja!
Ma töötasin end oimetuks! Kasutasin ära inimesi, kes ütlesid mulle, et ma ei saa seda teha, enda motiveerimiseks. Kasutasin nende negatiivsust sütitamaks ennast andmaks mulle jõudu sellega edasi minna. Kasuta seda, kasuta seda sinagi! Kasuta seda negatiivsust, mis on sinu elus ja muuda end sellega paremaks! Ma garanteerin sulle, GARANTEERIN, et sa võidad!
Lõpetuseks tahan taas küsida sinult küsimuse enne kui siit lahkud. Küsi endalt, mis määratleb sind? Aga ära unusta seda, et julged alustavad siit! Tänan!
Teine video veel, temast kui motivatsioonikõnelejast:
