”Vali ennast” seminaril võttis lisaks naistele sõna ka kaks julget ja elunäinud meest, kellest üks oli William Koval, kelle elus on olnud väga palju keerdkäike ja eluohtlikke hetki.

Oma kõne alustab William pöördudes publikule poole ühe provotseeriva küsimusega ”Kes on väsinud püüdmast olla ideaalne?”. Esitades seda suisa kolm korda järjest ja saades iga korraga üha valjema meloodilise kaasahõike osaliseks.

”Kui me püüame olla ideaalsed, siis me anname endale ainukese võimaluse läbi kukkuda. Sellepärast, et ideaalset ei ole olemas. Ja teine probleem kaasneb veel sellega, kui me püüame olla ideaalsed, mis ei ole tegelikkuses võimalik, siis järelikult tänu sellele ei ole me ka tõesed ehk autentsed,” laob William ühe sügava mõtte kohe lauale.

William räägib publikule loo enda konarlikust ja mitmekülgsest minevikust, mille käigus õppis ta väga palju ning mida ta nüüd Eesti rahvaga jagada saab. Olles vaid kolmeteistkümne aastane, sai ta oma esimese olulise kogemuse, mis tulenes tema vanemate lahutusest.

Esimese õppetunnina õppis William mõistma enda ema olukorda ja seda, mida ta ema pidi läbima elama üksinda jäänud naisterahvana.

Pärast emaga Tallinna kolimist, otsustas William esimese bussiga tagasi Viljandisse sõita ning elada iseseisvalt oma sõprade juures, keldrites ja trepikodades, mis viis teda kõik selleni, et ta tundis pidevalt tühjust, kurbust ja viha. Selle kõige tulemusena võttis ta endale ohvri rolli, sest ta ei soovinud, ega osanud võtta elu ees vastutust.

William tunnistab laval seistes, et selles vanuses ei planeerinud ta mitte ühtegi sekundit, minutit, tundi, ega ka päeva oma elus. Ta lihtsalt kulges ja reageeris elule vastavalt sellele, mida elu talle kogemusena ette söötis. Tema elus puudusid väljavaated.

”Põhikooli lõpetamine oli minu enda jaoks üks suur üllatus.” naljatleb ta, mille peale publik saalis kaasa naerab.

Ta sisimas soovis korda, distsipliini ja elukehtestamist iseendale ning talle tundus mingil hetkel, et kui pärast põhikooli sõjaväkke ei saa, siis pole elul enam mõtet. Tema soov sai üsna kiirelt purustatud ning sõjaväkke teda siiski ei võetud, sest Williami karistusregister oli sõjaväega liitumise hetkeks liiga pikk. Oma kahekümnendaks eluaastaks oli teda politsei poolt juba üle 20 korra arreteeritud.

Williami elu tegi suurema pöörde siis, kui ta kohtas enda lapse ema, kes süstis temasse uue elumõtte ja soovi tahta pingutada ning seda kõike tollal veel sündimata, unistustes elava tütre nimel. Suurest soovist jäigi tolleaegne tüdruksõber rasedaks, mille järel otsustas William luua enda firma ja selle sama kiirelt kogenematusest ka võlgadele toetudes põhja lasta.

Olles endale eelnevalt lubanud, et ta ei sea enda, ega ka teiste inimeste elu mitte kunagi enam ohtu, viis hirm teda ikkagi raskele rajale. Ta sai kõik, mida soovis – pere, maja, autod ja isegi natukene võimu. Mingil hetkel lisandus tema ellu ka narkootikumid, mis aitasid lämmatada sees olevat tühjuse tunnet.

”Mitte need asjad, mida me elus kõik taga ajame, ei tee meid õnnelikuks. Vaid see, kelleks me muutume selle käigus, kui me neid asju taga ajame,” oli Williami üks olulisemaid taipamisi pärast järgmist elu madalhetke.

Ühel ilusal päeval, pärast seda kui William oli kõik endale olulise kaotanud, kaasa arvatud oma pere, suri vana William ja ärkas ellu uus. Teda hakkas järsku huvitavama teadus, spirituaalsus, psühholoogia, eneseareng, raamatud jne.

”Ma mõistsin, et mitte ainult keskkond ei mõjuta mind, vaid mina mõjutan ka enda ümber olevat keskkonda” tuli talle uus taipamine, mis temas väga palju muutis.

Selle muutuse käigus õppis ta armastama, andestama endale ja teistele. Mõistes, et mitte keegi ei ole ideaalne, õppis ta iseendaga paremini koos elama.

”Ärme võta elu liiga tõsiselt. See võib kõlada masendavalt, kuid mulle annab see meeletult palju motivatsiooni iga päev tegutsemiseks. Surm ei tohiks meid hirmutada, vaid peaks meile tekitama tänutunde, et oleme saanud seda inimkehas elamist kogeda.” ütleb lõpetuseks William.

Mugavustsoonist välja astumine on sõltuvust tekitav. Seeläbi saab võimatu võimalikuks.

”Ma ei ole mitte kunagi sellise publiku ees rääkinud. Kui minusugune trepikodades magav pätipoiss suutis  ennast muuta, suudad seda sina ka.” tunnistab William alandlikult, millele järgneb meeletu aplodeerimine ja kaasaelamine saalis.

Soovid Hingepeegli tegevust TOETADA?
IGA KOLME KUU TAGANT: 31. märts, 30. juuni, 30. september ja 31. detsember, LOOSIME oma toetajate vahel tänutäheks välja suuremad ja väiksemad meened.
Tulgu iga sinu poolt jagatud energiapanus sulle vähemalt 10x tagasi, sest sellised on külgetõmbeseaduse reeglid.

Seda saad teha siin ja võtab vaid hetke. Täname!

JÄTA OMA VASTUS

Palun lisa oma kommentaar
Palun sisesta oma nimi