Muinasjutt ohvrist

Aegajalt satub minu teele huvitavaid ning mõtlemapanevaid rahvajutte, mida on ka siin hea jagada. Seekordne jutuke jõudis minuni ema kaudu.

Muinasjutt ohvrist

– Kas see järjekord on ohvritoomisele?
– On küll! Te olete minu järel. Minu number on 852 ja teie olete 853.
– Miks siin nii palju rahvast on?
– Mismõttes??? Kas arvasite, et te üksinda maailmatark olete? Näete, kõik, kes meist eespool seisavad, tahavad ka midagi ohvriks tuua.
– Oi jummel… Millal see järjekord siis ükskord minuni jõuab?
– Ärge muretsege, siin läheb kiiresti. Mille nimel teie ohvrit tuua tahate?
– Aa, mina… eks ikka armastuse nimel aga teie?
– Mina aga toon oma laste nimel ohvri! Lapsed on minu jaoks kõik!
– Mida te siis konkreetselt ohvriks toote?
– Kogu oma isikliku elu – peaasi, et lapsed oleksid terved ja õnnelikud. Ma annan neile kõik – absoluuutselt kõik! Üks hea mees palus mind endale naiseks – keeldusin – no kuidas ma neile toon kasuisa majja? Mul oli hea töö, mida armastasin – loobusin, sest liiga kauge oli käia – see-eest nüüd töötan lasteaias kasvatajana ja lapsed on kogu aeg silma all, hoitud, valvatud ja kaitstud… Kõik lastele – endal pole mul midagi tarvis!.
– Oi, ma saan teist suurepäraselt aru. Mina aga tahan ohverdada oma suhted… Teate, mul pole mehega juba ammu enam mitte midagi ühist… Tal on juba teine naine ja minulgi on juba mees silmapiiril, kes hoolib ja hoolitseb… No kui nüüd mees võtaks kätte ja ometigi ükskord selle naise juurde läheks! No ei lähe! Nutab… ütleb, et on minuga nii harjunud… Minul hakkab jälle temast hale – nutab ju! Nii me siis elame…
– Aga teie?
– Nutan ka… Piinlen ja tegelikult kaua juba piinlen! Nii piinlen, et mõistus läheb peast!
– Jah… elu on julm… alati tuleb milleski järele anda. Alati tuleb midagi ohverdada…
Ooteruumi uks paiskub lahti ja kostub hääl: «Number 852, palun tulge sisse!».
– No ma siis lähen. Tegelikult ma ikka tohutult pabistan!!! Äkki mu ohver pole piisavalt hea ja nad ei võta seda vastu? No olgu, ma lähen, teie olete järgmine, soovin edu!
Number 853 tõmbus oma toolil tombukeseks ja ootab kutset. Aeg venib nagu kummipael…
Äkki avaneb uks ja välja astub 852 ning on täielikus segaduses.
– Noh? Kuidas on? Mida teile öeldi? Kas Ohver võeti vastu?
– Ei…, selgus, et neil on siin mingisugune katseaeg. Mul kästi väga hoolikalt asjade üle järele mõelda.
– Kuidas nii? Miks mitte kohe?
– Oh kullake, no küll nad seal ikka näitasid mulle igasuguseid asju! Ma virutasin neile oma ohvri – Kogu Oma Isikliku Elu – nätaki lauale! Nemad aga küsivad: „Kas te olete ikka kõik hoolikalt läbi mõelnud? See on ju igaveseks!“ Mina vastu: „Pole hullu! Lapsed saavad suureks ja küll nad seda hindama hakkavad, millise ohvri ema neile tõi!“ Nemad mulle: «Võtke istet ja vaadake ekraani“. Neil seal on aga mingi kummaline kino! Minust! Lapsed on justanagu suureks kasvanud. Tütar läks mehele ja elab nüüd seitsme maa ja -mere taga. Poeg, helistab korra kuus ja siis ka nagu peksa saanud peni, uriseb midagi läbi hammaste, minia, see ei tee minust üldse välja… Mina pojale: Kuidas sa pojake minuga nüüd niimoodi siis käitud? Tema vastu: „Jumala eest, ema, ära topi oma nina meie asjadesse! Kas sul tõesti pole muud midagi teha“? Mida muud siis mul teha on?!!!? Ma ju kogu elu ainult nende nimel… ei mitte midagi muud! Milline häbematus! Ma ju tõin kõik nende nimel ohvriks, kuidas nad seda küll vääriliselt hinnata ei mõista? Ma ju tõesti püüdsin ja ikka kõik ilma asjata?
Ooteruumi ukselt kostus: „Järgmine! Number 853!“

– Oi, nüüd on minu kord… Jumal hoidku, te lõite mind ikka täiesti rööpast välja. Mis see nüüd siis olgu!? Hea küll…. Lähen.
– Astuge edasi. Võtke palun istet. Mida teie ohvriks toote?
– Suhted…
– Selge… Noh, näidake siis!
– Siin… Näete, seda pole küll palju aga nad on väga sümpaatsed, värsked ja ainult pool aastat vanad – me saime pool aastat tagasi alles temaga tuttavaks.
– Nii ja mille nimel te need suhted siis ohverdate?
– Selle nimel, et perekond säiliks…
– Kelle!? Teie? On tarvidus, et seda säilitada?
– No jah! Mehel on armuke juba kaua aega, muudkui jookseb tema juurde ja valetab mulle igasuguseid lugusid kokku. No ei jaksa rohkem.
– Aga teie?
– Mis mina? Kes minult küsib? No ja siis mõni aeg tagasi tekkis minu ellu ka inimene ja meil justnagu oleks suhe.
– Тe siis tahate need suhted ohvriks tuua?
– Jah… selleks, et perekond säiliks.
– Kelle perekond?! Te just ütlesite, et teie mehel on teine naine ja teil endal on samuti uus mees? Ma ei näe siin ühtki perekonda!
– Noh ja mis siis? Passis on kirjas, et me oleme abielus – tähendab – on perekond!.
– Ja see kõik on teile vastuvõetav?
– Ei-ei! Kuidas see saab olla vastuvõetav? Ma ju kogu aeg nutan ja kannatan!
– Tähendab, et te siis ikkagi ei soovi kõike seda uute suhete vastu vahetada? Kas on nii?
– No ei ole need suhted nii sügavad midagi. Pigem nagu ajaviide või nii… Ühesõnaga – ei ole kahju!
– No kui teil tõesti kahju pole, seda enam pole meil sellest kõigest kahju – tooge oma ohver siia.
– Aga mulle öeldi, et siin näidatakse mingit kino. Tuleviku kohta! Miks te mulle ei näita?
– Meil saab siin igasugust kino – kellele tulevikust, kellele minevikust… Tahate, me näitame teile olevikku?
– Muidugi tahan! Jah, kuidagi kiiresti käib see kõik muidu! Ma pole veel jõudnud moraalselt valmistuda!
– Algab, vaadake.
– Oi-oi! Jumala eest, kas ma tõesti näen selline välja??? Valetate! Ma olen korralik naine, kes pidevalt oma välimuse eest hoolitseb!
– Meil siin pole sotsialistlik realism… See on teie hing, mis selline välja näeb.
– Selline ta siis ongi… õlad längus, huuled kriipsus, silmad tuhmid, juuksed sorakil…
– Inimesed näevad alati sellised välja kui nende hing nutab…
– Kes see poiss on? Miks mul temast nii hale on? Äbarik kuidagi… Vaadake-vaadake, kuidas ta end minu kõhu vastu surub!
– Mmhmm… Te ikka siis ei tundnud ära… See on teie mees. See on tema hingeprojektsioon.
– Mees!? Mis jama te ajate? Ta on täiskasvanud inimene!
– Hingelt on ta laps ja hoiab ennast teie nagu ema lähedusse…
– Ta on elus ka selline! Ainult minu sõna kuulab! Toetub minule! Teda tõmbab minu poole!
– Tähendab, et teda tõmbab teie poole ja mitte vastupidi?
– No see on mul juba lapsest saadik, et naine peab olema tugevam, otsustavam, targem… Ta peab perekonda juhtima ja meest suunama!
– Täpselt nii see on! Tugev ja otsusekindel ema juhib oma mees-last – keelab ja käseb, poob ja laseb, andestab ja halastab… Aga mida teie siis tahtsite?
– Väga huvitav! Kuid, ma pole talle ju ema, ma olen tema naine! Аga seal ekraanil… ta on selline süüdlaslik… ja vot, näete, jälle on ta valmis oma lehtsaba juurde jooksma ja ikkagi ma armastan teda!
– Loomulikult. Nii see käib: poiss läheb mängib liivakastis natuke ja siis tuleb koju, kalli emakese juurde tagasi. Nutab ema seelikusaba märjaks, palub andeks… Olgu, film on läbi. Nii, on aeg meie kohtumine lõpetada. Kas toote armastuse ohvriks? Te pole ümber mõelnud?
– Aga tulevik? Miks te mulle tulevikku ei näidanud?
– Teil pole seda. Sellise oleviku korral teie mees-laps, kui ei saa teise naise juurde siis ta hakkab haigeks. Või siis… üldse mitte midagi… vedeleb diivanil. Mis iganes, küll ta leiab võimaluse, kuidas ema seeliku alt minema saada. Tema tahab ka kasvada…
– Mida ma siis tegema pean? Mille nimel ma siis selle ohvri toon???
– See on juba teie otsustada. Võibolla teile meeldib meeletult emmekest mängida!? Nii meeldib, et te ei tahagi naine olla!?
– Ei, mis te nüüd! Mulle meeldib olla armastatud naine!
– No emmekesed on ju ka armastatud, isegi väga sageli on nad armastatud… Kuidas siis jääb? Toote end ohvriks või ei? Selle kõige nimel, mis teil on ja et mees jääkski igavesti poisiks?
– Ei… ma pole valmis. Ma pean mõtlema.
– Loomulikult. Me anname alati järelemõtlemisaja.
– Kas nõu ka annate?
– Suure mõnuga!
– Aga öelge siis palun, mida ma pean tegema, et mu mees… noh, et saaks suureks või nii?
– Ma arvan, et lõpeta emaks olemine. Keera näoga enda poole ja õpi olema Naine – salapärane, mõistatuslik, lummav, ihaldatav… Selline, et mees lihtsalt ei suuda ilma lillekimbuta koju tulla, selline kellele igal õhtul ja hommikul serenaadi laulda tahetakse… Mitte aga emme, kelle pehme ja soe rind märjaks nutetaks.
– Jah? Arvate et see aitab?
– Tavaliselt aitab aga ainult siis kui valite Naiseks olemise. Aga kui on midagi – te astuge aga läbi! Suhted on teil suurepärased ja me heal meelel võtame need vastu. Teate ka kui palju inimesi maailmas sellistest suhetest unistavad? Nii, et kui soovite abivajajate kasuks midagi ohverdada – olete südamest teretulnud!!
– Ma mõtlen…
Segaduses number 853 väljub kabinetist ja surub kramplikult omi suhteid vastu rinda. Number 854, erutusest peaaegu, et suremas, siseneb kabinetti.
– Olen valmis ohvriks tooma, mida iganes, peaasi, et emake ei kurvastaks.
Uks vajus kinni ja rohkem ei kuulnud ma midagi. Koridoris aga kõndisid edasi-tagasi närvilised inimesed, surudes ahastades vastu rinda soove, unistusi, karjääre, andeid, võimalusi, armastust – kõike , mida nad olid ennastsalgavalt valmis kellegi või millegi nimel ohvriks tooma…

Аutor: Эльфика, «Жертва» *ПРИТЧА* *РОДОСВЕТ*, АКАДЕМИЯ “РОДОСВЕТ”, Сообщество здравомыслящих людей! Tõlge: Mati Rebane

Energiavahetus 2017

Kui sinu arvates on Hingepeeglis ilmuv info vajalik ja oluline ning oled sellest ka ise kasu saanud, võid soovi korral Hingepeegli tegevust TOETADA.

Nagu meil on juba traditsiooniks kujunenud, siis IGA KOLME KUU TAGANT: 31. märts, 30. juuni, 30. september ja 31. detsember, LOOSIME oma toetajate vahel tänutäheks välja suuremad ja väiksemad meened. Tulgu iga sinu poolt jagatud energiapanus sulle vähemalt 10x tagasi, sest sellised on külgetõmbeseaduse reeglid.

Hingepeegel OÜ a/a LHV: EE247700771001908595 või SWEDBANK: EE212200221058508715.

Selgitusse: “Hingepeegli toetuseks” ning millisest rubriigist/postitusest on sinule enim kasu olnud”.