Miks tapab kopsuvähk vildakas süsteemis rohkem naisi kui rinnavähk?

10. juunil Tarbija 24. avaldatud artikkel “Vähk, mis tapab rohkem naisi kui rinnavähk” räägib sellest, et paljud naised ei teagi, et kopsuvähk on naiste seas nr 1 tapja, mitte eeldatav rinnavähk. Sellest ajendatuna sai alguse ka meie tänane lugu.

Paraku ei räägita sellest, miks see nii on, et järjest rohkem naisi haigestub kopsuvähki. Ka minu ämm suri sellesse, naine kes ei suitsetanud, aga oli väga suure aja oma elust olnud arstide ebakompetentsuse tõttu asendushormoonravi peal. Terve oma elu oli ta lasteaiakasvataja ja ei puutunud kokku ka “passiivse suitsetamisega”.

2008. aastal pidi ta uuesti minema tervisetõendit uuendama, siis avastati tal rutiinse röntgeni käigus kopsus “mingi mass”, aga kuna arstid leidsid, et mass pole piisavalt suur, selle tuvastamiseks, siis soovitati tal aasta aega veel oodata … Ta ei rääkinud sellest kellelegi. Kui ta 2009. aastal uuesti kontrolli läks, oli mass juba “piisavalt suur”, kuid Kuressaare arstid leidsid, et nemad ei oska sellest midagi arvata ja saatsid ta edasi Tallinnasse. Algatuseks sai ta kõvasti pahandada, et miks ta kopsuvähi puhul nii kaua ootas, enne kui nende juurde tuli. Ämma seletamine, et tema perearst ei saatnud teda edasi uuringutele, kuna ei saanud pildist sotti ning käskis tal lihtsalt oodata, ei aidanud kaasa. Kes see ikka usub haiget, kes räägib nii oma perearsti kohta.

Tallinnas määrati talle hoobilt keemia- ja kiiritusravi, mis kestis ca 9-10 kuud. Peagi rääkis ta, et ta ei suuda seda enam taluda ning et ka arstid on äärmiselt ükskõiksed selle fakti suhtes. Tekkisid kõrvalnähud: nahk veritses, haavandid olid suus ja jalgadel ning talumatu sügelus üle terve keha. Proovisime omaltpoolt olemasolevate teadmistega kuidagigi aidata. Tõime ta Tallinnast Tartusse üle.

Arstide suhtumine oli täiesti teine, ravi muudeti vastavalt ämma taluvusele ning nad võtsid teda kui inimest, mitte järjekordset numbrit suure meditsiinitööstuse konveieril. Tema arstiks sai (teatud kontekstis) Tartu üks parimaid onkolooge, kellel raviajalugu uurides tulid põhimõtteliselt pisarad, kuna Tallinas määratud “ravi” oli täiesti vale. Ta rääkis ka põhjusest, miks ämm üldse (ilma, et oleks suitsetaja) adenokartsinoomi haigestus. Paraku selleks ajaks olid siirded juba ka ajus.

Ämmal oli nooruses nurisünnitus ja komplikatsioonide tõttu tuli tal emakas eemaldada, pärast mida määrati talle väga varakult hormonaalasendusravi östrogeen+progesteroon, mida tarvitas ta kuni vähidiagnoosini.

Dr oli selles osas teinud ka uurimustöö, millel tema väide ka tugines ja ta ütles, et paraku paljud naised ei tea, et menopausist tingitud hormoonravi võib just seda tüüpi vähki põhjustada. Seda ei rääkinud toona ükski arst, kas seda ka nüüd räägitakse, ei oska öelda. Arst soovitas naistel  ning nende abikaasadel see paar nädalat, mõnel isegi kuu, välja kannatada, mil naine kodus potte-panne hormoonide kõikumise tõttu lõhub, aga see on äärmiselt väike hind maksta oma edaspidise hea tervise ning ELU eest, mis alles jääb. Mis aga hormonaalravi korral ei pruugi üldse nii olla, kõik oleneb konkreetse inimese organismi vastuvõtlikkusest ning immuunsüsteemist.

[quote_box_left]Onkoloog Jana Jaali sõnul on nii meestel kui naistel suurimaks kopsuvähi riskiteguriks suitsetamine. Kuid siiski esineb soolisi erinevusi kopsuvähi tekkes ning haiguse kulus. Järjest enam jõuab arsti juurde kopsuvähiga naisi, kes pole suitsetanud, kuid kes on saanud hormoonasendusravi.

Tartu Ülikooli Kliinikumi onkoloogia vanemarst-õppejõud Jana Jaal rääkis rahvusvahelist vähinädalat alustaval pressikonverentsil, et naiste haigestumus kopsuvähki sageneb. Eestis haigestub kopsuvähki 58 meest ning 9,3 naist 100 000 elaniku kohta. Jaal tõi oma ettekandes välja, et meestel ja naistel esineb erinevusi kopsuvähi vormide osas:

“Kui naistel esineb histoloogilise kopsuvähi vormina sagedamini adenokartsinoomi, siis meestel sagedamini lamerakulist vormi.”

Samuti tõi Jaal välja, et kopsuvähiga naiste seas on vähem suitsetajaid. „Hinnanguliselt on kopsuvähi haigete seas mittesuitsetajaid mehi 10% ning mittesuitsetajaid naisi 20%,“ rääkis Jaal.

„On esimesed viited, et naiste haigestumises kopsuvähki on tekkinud muid riskitegureid,“ ütles Jaal ning viitas enamat kui 36 000 naist hõlmanud uuringule. Uuringu kinnitusel on uus riskitegur hormoonasendusravi menopausis – üle kümne aasta hormoonasendusravi saanud naistel oli risk kopsuvähi tekkeks üle 50% kõrgem. Naistel avastati just adenokartsinoom. Suremus oli üle 80% kõrgem, võrreldes nendega, kes hormoonasendusravi ei saanud,” rääkis Jaal.

Jaal nentis ka, et kopsuvähiga naised elavad kuni 10% kauem kui sarnases staadiumis mehed, sõltumata staadiumist. – med24.ee[/quote_box_left]

Ämm oli uue arsti hoole all 2010. aasta algusest alates. Tema ravi muudeti vastavalt sellele, millist “keemiat” ta talus, nahk enam ei veritsenud ning ka suust kadusid suuremad haavandid. 2011. aasta juunis tundis ämm ennast ootamatult niivõrd hästi, ta sai täiel rinnal hingata, hüpata-joosta, jalad ei olnud enam valusad ja kuna MRI-d ei saanud kohe teha, siis otsustati ka keemiaravi mitte teha enne uue pildi saamist, sest mõttetu keemia kahjustab organismi veel rohkem.

Kuu aega hiljem aga muutus kõik üleöö – ta ei saanud enam normaalselt liikuda, jalgades meeletud valud. Läksime arstile tagasi, sest selleks ajaks oli tal aeg uue MRI jaoks. Ilmnes, et äkitselt oli vähk ajanud siirded igale poole terves kehas, ka luudesse. Ämmale kirjutati välja igapäevaseks tarbimiseks morfiinitabletid, mille kogus iga nädalaga järjest suurenes. Juuli keskpaigas pidime talle muretsema käimistooli, sest ilma selleta ei olnud ta enam võimeline liikuma.

Augusti lõpuks oli asi nii hull, et koduse hooldusega enam hakkama ei saanud. Hakkasime otsima “kõige inimlikumat” võimalust pakkuda talle professionaalset ööpäevaringset abi olemasolevate hospiitside kaudu. Halbadest valikutest jäid sõelale sel hetkel vähem halb valik Tallinna ja Tartu vahel. Kuna oleme ise Tartumaa inimesed, siis lõpuks otsustasime Tartu kasuks kus saime tal ka igapäevaselt külas käia. Saime tema perearstilt ning onkoloogilt ka saatekirja ja viisime septembri lõpus ämma hospiitsi.

Juba üsna kiiresti kaebas ämm, et seal ei hoolitseta tema eest üldse, süüa ei anta, sest ise ta enam süüa ei saanud ja teda tuli sööta. Kuna ta ei olnud võimeline enam ise ka tualetis käima, siis hoiti tal mähkmeid all ning tema jutu järgi neid ei vahetatud piisavalt tihti. Ka pesemine oli tema sõnul valikuline, sest õed seda ei teinud. Vanni sai ta nende paari kuu jooksul vist üldse kaks korda. Kui me nõudsime videolinti, et kontrollida ämma poolt väljaöeldud ebaõiglast kohtlemist “ravimatu haige inimese” suhtes, et näha kuidas ämmaga käitutakse, siis keelduti meile seda andmast. Öeldi, et kõigepealt vaatavad nemad selle ise üle. Loomulikult teatati, et kõik on korras. Aga see ei saa ju loogiline olla, kui iga kord sinna minnes kurtis inimene pisarsilmi oma olukorra üle ja palus enda surma … RASKE. Me ei soovi süüdistada neid inimesi, kes oma tööd ei armasta, vaid tähelepanu pöörata süsteemile, mis soodustab selliste inimeste (kes teevad seda tööd ainult raha pärast ning vastikustundega) tööleasumist alale, kus peaksid töötama empaatiavõimelised inimesed.

Lõpuks oli ta nii suure morfiini mõju all, et ta ei tundud enam meid ära ja iga kord oli sinna järjest raskem minna ja näha kunagist elurõõmsat inimest päev-päevalt niimodi kustumas … südantlõhestav. Ja teada, et hospiitsi personal tõepoolest ei tee sureva inimese olukorra leevendamiseks suurt midagi, see oli lihtsalt masendav.

1.11.11 sai abikaasa hommikul tööle jõudes telefonikõne, et tema ema on lahkunud.

Tihti mõtlen ma temale, kas oleks olnud mingisugunegi võimalus tema päästmiseks. Ilmselt oleks ämm elus, kui me oleksime teadnud tollel ajal nt. Rick Simpsoni kanepiõlist, kiirituse-keemiaravi ohtlikkusest, sellest, et sa oled see, mida sööd – ehk suur osa probleemidest on kinni toitumises, elukeskkonnas ja laialt reklaamitud mürgises olmekeemias. Ilmselt oleksime siis talitanud teisiti kui toona. Just see andiski tõuke Hingepeegli ellukutsumiseks, et näidata inimestele võimalikke alternatiivseid variante oma haiguste ja terviseprobleemide seljatamiseks.

Kui vähk puudutab sinu peret nii lähedalt ja mitte ainult üks kord, vaid 4x järjest, siis hakkad alternatiive otsima. Kui kaks inimest kolmest on keemia-kiiritusravi tagajärjel surnud peale raviga alustamist kahe-kolme aasta jooksul, siis inimene, kes pole elades oma vähi diagnoosist alates saanud ei keemia- ega kiiritusravi, on elanud sellega üle 10 aasta ja eleb veelgi, siis paneb see väga tõsiselt mõtlema, kas ämm oleks äkki veel elus, kui ta ei oleks keemia- ja kiiritusravi saanud. Mõtlemisainet igatahes on.

Allikaid:

Med24,  Tarbija24, Eest Ekspress