Valmista oma aia kevadekuulutajast imemaitsvaid roogasid

Rabarberihooaeg on käes! Just seda taime peetakse esimeseks tõeliseks kevadekuulutajaks, millest saab valmistada imamaitsvaid kooke ja magustoite ning teisi häid toite. Ka meie aias on rabarberid ennast juba piisavalt suureks ajanud, et olen jõudnud valmistada juba kaks suurepärast kooki, kisselli ja isegi rabarberi toormoosi. 

Juba ligi 5000 aastat tagasi oli Hiinas tuntud kämmaljas rabarber. Eestis kasvatatakse peamiselt kaht liiki – harilikku rabarberit (Rheum rhaponticum) ja kurdlehist rabarberit (Rheum rhabarbarum). Maailmas leidub rabarbereid aga üle 40 liigi. Taim kuulub tatraliste sugukonda, on mitmeaastane ning õitseb mais-juunis. Igal aiamaal lihtsalt peavad olema mõned rabarberipõõsad. Tavaliselt aitavad sellisel juhul tuttavad, kes lubavad enda rabarberipõõsast välja kaevata mõned rabarberijuured ning need ümber istutada. Antud juur tuleb enne istutamist tükeldada terava labida või noaga selliselt, et igale osale jääks 2-3 suurt punga ja kuni kaks harunemata juurt. Parimad istikud saadakse rabarberi välimistest osadest. Tükeldatud juureosi hoitakse paar päeva varjulises kohas ning õhu käes, et lõikekohad kuivaksid ja istikud paremini juurduksid. Istutamisel jälgida, et istik ei satuks liiga sügavale, nimelt ei tohi mullakihi paksus ületada 1-2 cm ning kasvupung peab jääma mullapinnast kõrgemale. Saaki saab oma uuelt rabarberilt juba teisel kasvuaastal.

Kui rabarber on aias olemas, on soovitav rabarberi kasvukohta vahetada keskmiselt iga 8-9 aasta tagant, sest muidu võib rabarberisaak jääda kasinaks – varred ei kasva hästi ning on nigelad. Kindlasti tuleks oma rabarberipõõsaid looduslikult väetada, andes neile aegajalt sõnnikut, kompostimulda või isegi nende puudumisel jätta põõsaste alla nende lehed, mis seal ära kõdunevad ning mullale toitu annavad.

Üldiselt ei ole rabarber kasvukoha suhtes väga tundlik, kuid talle ei sobi need alad aias, kuhu koguneb kevadine lumesulamisvesi ja sademe veed. Rabarber on kergesti hooldatav, kui talle antakse tugevasti väetist. Ta armastab kõige rohkem rammusat, sügava mullakihiga pinnast – parim on liivasegune toitemuld, mida on rikastatud sõnniku või kõdusõnnikuga.