Nojah, sina oled ju see aaa-aktivist! Fui!
Sain täna kummalise üllatuse osaliseks. Mind ristiti enesele teadmata “selleks kohalikuks aktivistiks”. Aga mitte kirjutatult uhke suure algustähega vaid hoopis kirjutatult väikeste ja kõverate tähtedega. Selliseks ebameeldivaks tegelaseks, kes muutusi tahab ja kole palju räägib. Kohe tekkis idee ka siin natuke selle üle arutleda- kes siis ikkagi on aktivist ehk maailmamuutja?
Kas inimene, kes tahab midagi suuremat oma elus ära teha, kui iseendale elamine? Või rumal tähelepanu norija, kelle teod tegelikult mingit tähtsust ei oma? Märkamatult on seotud sõna just viimase iseloomustusega. Justkui teeksid need inimesed midagi märkimisväärselt rumalat. Tihti süüdistatakse aktiviste tolmu üles keerutamises ja asjade torkimises, ilma, et teaks, kas need teemad ka kedagi teist häirivad. Muutusi pidavat need hullumeelsed kaasa tooma. Üks vaatab neile viltu- teine naerab takka ja näitab näpuga. Sõna maailmamuutja kõlab tänapäeval aina naeruväärsemalt. Heategevusest või “ilma-rahata-millegi-tegemisest” otsitakse sügavamaid tagamõtteid- küll kahtlustatakse vandenõuteooriad, rahapesu või fakti, et nad on lihtsalt hulluks läinud. Sotisaaltöötajatele tuntakse kaasa erialavaliku osas ja oma lastel keelatakse seda ametit õppida, põhjendusega, et pärast tuleb keegi hull ja sodib veel su auto õue peal ära. 
Või näiteks need aktivistid, kes on otsustanud kõigepealt enda maailma muuta. Kui keegi neist on jätnud suitsetamise maha, siis ootavad üles rivistunud küünikud seda magusat hetke, mil keegi saab talle tuld anda ja mõnusalt ta kõrval muheleda: “Ma ju ütlesin sulle, et maha jätmine on mõttetu- niikuinii sured varsti ära!” Kui keegi on otsustanud trenni hakata tegema, siis peab ilmtingimata tema püüdlusi naeruvääristama, sest muidu ei oleks see suhtlus ju omavahel inimlik. Kui keegi on leidnud hea idee, kuidas oma ärile või elule vaim sisse puhuda, siis peab ju teda õõnestama rõhuma tema vanadusele, noorusele, minevikule või saamatusele. Või hoopis olema ilmtingimata küüniline nendel momentidel, kus tegelikult inimene ootab kaaskodanikult head suhtumist ja edu soovimist. Rääkimata panustest, mida inimesed teevad teiste jaoks vabatahtlikult- et neid lihtsalt aidata. Sellest vaadatakse mööda ja pekstakse palgiga “aktivist” põlvist saati mudasse. Kas tõesti peavad sapi-pritsid 24
tundi ööpäevas pritsima?
Mis nende aktivistidega siis ikkagi on? Miks neid materdatakse? Neid kardetakse. Aktivist haiseb. Haiseb muutuste järele ja inimestele ei meeldi muutused. Inimesele meeldib minna edasi vanaviisi- silmaklapid ees, suumulk kinni. Kui karjutakse, siis ainult asjade peale, mis otseselt endile haiget või muret teevad. Vingutakse ja süüdistatakse oma lapsepõlve, elusaatust, jumalat, eksnaist või naabrit. Kui keegi peksab oma naist või last- siis tarvitseb ainult pea ära pöörata ja probleem on kadunud. Ainult loll aktivist kulutab oma aega ja helistab politseisse või ootab lastekaitsetöötajat. Normaalne inimene ju teab, et tal on oma ajaga parematki teha: “Kohe algavad ju kartulid ja apelsinid!”. Kui keegi varastab kelleltki midagi inimese silme all, siis ütleb ta, et ise ta jättis need asjad lohakile- õppigu sellest! Pidevalt käib teise halvustamine, et ise parem välja paista. Raskusi tekitab kaasinimese kiitmine, kui too on õilsa asjaga hakkama saanud. Ikka pritsime välja: “Ah raisk, vaata kuidas lipitseb!”.
Evolutsioon. Pidev areng. See saab toimuda ainult muutustega kaasa minnes ja neid muutusi ise kaasa tuues. Kes tegelikult loovad halvas ühiskonnas häid muutusi? Need on aktivistid. Inimesed, kes otsustavad mingis suunas minema hakata, et teatud olukordi parandada. Nad loodavad, et neil on kaasamõtlejaid, aga kui ei ole, siis saavad ka üksi hakkama. Sedasi vaikselt toimetades on maailma juba päris palju muudetud. Iga väiksemgi aktivist, kes panustab natukene rohkem ühiskonna elusse- kas siis oma tegude või sõnadega- aitab kaasa suuremale muutusele nii meie väikses Eestis kui ka suures maailmas.
Siin ka treeningkava kõigile küünikutele, elupõletajatele ja teiste-kallal-vingumisest-sõltuvuses-olijatele:
1) Proovige märtsis iga nädal kedagi kiita. Kasvõi üks ilus sõna.
2) Aprillis proovige nädalas juba kaks ilusat sõna öelda.
3) Mai kuus öelge ka kodus naisele või mehele midagi ilusat.
4) Juunis olete valmis juba üheks pisikeseks heateoks. Olgu see kasvõi oma sõbrale õlle välja tegemine või oma suu kinni hoidmine, kui kellelgi hästi läheb.
5) Ja septembriks otsige üles üks tubli aktivist ja öelge talle: ” Sa oled tubli. Aitäh, et muudad maailma!”
Vähem sappi- rohkem tegusid!
Väljavõte blogist Vastuvoolu.
Kati
eks ma isegi rohkem harjunud asju omateada hoidma, pole neil teistel vaja minu asjadega tegeleda, aga küll nad põhjuse leiavad….tegelikult tahtsin hoopis sellest kirjutada, et tõesti ei saa aru mis eesti ühiskonda vaevab, siin on tagasiside inimeste vahel nii olulina ja kusjuures panin tähele, et ega ise ei oskagi seda eriti anda, ju pole harjunudki, sest sellist asja eestis ju pole, sõimata saad küll kergelt, olgu siis asja eest või mitte…aga tuleb juba endalgi see loomulikumalt ja siin nii palju kiidetakse iga väikest asja ja tänan on sidesõna :), vaadates kasvõi neid eestlaste gruppe, katsu sa midagi küsida, siis alles näed mis sealt tuleb…
Absoluutselt nõus, nii see elu on ja juba ammu olen saanud aru, et targem on suu kinni hoida. Neid arvustajaid ja parastajaid on terve ilm täis. Kui läheb hästi ollakse kadedad ja kui läheb halvasti siis kõik parastavad. Seekäib ka selle alla, et kord oled liiga paks, siis liiga peenike, kunagi pole paras!