Esimese mai hommikul, hingamispäeval otsustan oma Tallinna korteris, et külastan üle pikkade aastate Keila linna. Õieti ei mäletagi, millal viimati sealkandis liikusin. Oma viisteist aastat vist möödunud, kui autoga läbi sõitsin. Siis oli linna Saue poolses otsas teeäärne suur koolimaja veel omal kohal. Võimas haridustempel, mis mind Keilaga kolm aastat tihedalt sidus ning kohustuslikule õppekavale lisaks väga vajaliku elukooli andis. Aastatel 1992-1995 õppisin Keila kooli kaugõppe osakonnas ehk Keila Õhtukeskkoolis. Tean, et see hoone on nüüdseks kadunud ja millegagi asendatud, kuid ei tea detaile ja juba ammugi olen mõelnud kohapeale uuendusi uudistama tulla.

Raudteejaamast suundun kesklinna poole. Alles täna avastan jaamalähedase linnapargi, mis täis võrratuid kevadisi värve, lõhnu ja purskkaevu pladisevat veemängu. Langetan tempot, kuid ei viibi pikemalt, sest marsruut on kindel. Igaks juhuks soovin kiigata kirikuaeda, et avatuse korral pühakotta sisse põigata. Juhtun kohale jumalateenistuse ajal, millest pool veel ees ja osalen sellel lõpuni. Hubases, meeldiva lõhnaga kirikus näen uut õpetajat jutlustamas. Kohalikele on ta kindlasti juba ammu tuntud, kuid läbikäivale teelisele uus. 1996. aasta kevadel sai Keila kirikut külastatud ülikooli ajal kultuuriloolasest õppejõu juhatusel. Siis teenis kogudust teine õpetaja. Ajalikus maailmas lihalikud ja materiaalsed märgid muutuvad. Sünnivad, säravad ja kustuvad. Igavikulised sõnumid altari ees sisendavad vääramatuid tõdesid. On midagi lõpmatut, ent väljaspool neid pühitsetud uksi pole kunagi midagi püsivat. Sellele leian peagi järjekordse tõestuse.

Kõnnin mööda tänavaid paljude tuttavate majade vahelt oma endise koolimaja asukoha poole, aina imestades, millise imelise arengu see linn on läbi teinud. Kõik korrusmajad uues kaasaegses värvingus, ilusad ja puhtad. Toredad uuselamud ja sealsamas endisaegsed eramajakesed aedades, murupinnal ajastute tuuli alal hoidmas. Vanamoodsad pumbakaevud väsimatult omanike janu kustutamas. Jõudes sihtpunkti imestan suurelt. Kui pole kaua käinud,  on võrdlusmoment eriti vinge selles muutuste maailmas. Suurt maalahmakat katab nüüd kõrge ehitustarvete pood, kus ka muid kaupu. Arutlen endamisi, kus see kooli asukoht täpselt oligi, kas keskuse all või kusagil kõrval. Juurde on rajatud uusi laiu parklaid. Ma ei suudagi päris täpselt orienteeruda.

Ja mida ma siis teen need kümmekond minutit paigal seistes? Ma näen vaimusilmas üht noort teismelist, elukäänakul uut sihti otsivat Saku aleviku poissi, seismas kerges sabinas hiiglasliku Keila koolimaja väikeses õhtukeskkooli õpetajate toas ja vormistamas direktorile pabereid, sooviga õppima asuda. Soliidne, ajalooharidusega, tugeva hääletämbriga energiline direktor liidab mind lahkesti oma kooliperega ja algab kolm aastat kestev Keila vahet sõelumine. Peamiselt autoga, paar üksikut korda ka rongiga. Too kaugõppe haridusmaastik on mõneti ootamatu, kuid tagantjärele vaadates suurepärane valik. Need aastad annavad võimaluse õppida ja saada osa elukursusest, milles osalevad koos minuga lisaks keilakatele paljud noored Sakust, Tallinnast ja mujalt Harjumaalt. Väärika kogukonna liikmed, kes omavahel hästi sõbrunevad, koos kildu viskavad ja vahelduseks poppi teevad. Ei ole alati kerge hallineva soenguga ülikonnas kaugõppe juhil, kes vahetunnil lisaks päeviku täitmisele ka lillepotist konisid korjab ja mõnda noormeest heatahtlikult õigele teele püüab noomida. See käib õhtukooli juurde. Elu on elu ja noored on igal ajastul hukas. Nii ka 1990ndate alguses.

Ma näen ja kuulen kesk kevadist tuuleiili seistes mälupildis, kuidas kooli lõpupäevil suve hakul staažikas ja armastatud kirjanduse õpetaja soovitab mul tungivalt ülikooli edasi minna. Võtan seda pakkumist tõsiselt ja see saab oluliseks tõukejõuks ülikooli sisse saamisel. Keila on hüppelaud mu eesootavatele tudengiaastatele, sest siinsed sümpaatsed pedagoogid oskavad sisendada hariduse väärtust. On suur rõõm teada, et umbes kakskümmend aastat peale meie viimast kohtumist sai mu õhtukooli kirjanduse õpetaja Keila linna kultuuripreemia. Soovin tagantjärele õnne.

Selles ilmas aeg ei peatu. Veel mõned hetked tuttaval lagendikul toovad korraks silme ette, kuidas kitsalt sissesõiduteelt vuravad koolimaja ette parklasse Saku noored autodega, et tulla Keilasse kaugõppe haridust omandama. Näen, kuidas neis autodes vahetunni ajal koos istutakse ja nalja visatakse, kooli välisuste ees suitsetatakse ja kenasid, kevadiselt õide puhkenud Harjumaa neidusid imetletakse.

Side minevikuga katkeb, sest päev nõuab oma. Jalutan rahulolevalt rongijaama tagasi, läbides ikka sellesama kauni pargi, kus purskkaevu vesi lõbusalt ladiseb. Viimased tänulikud pilguheited jõudsalt arenenud Keila linnale, mis mänginud tähtsat rolli mu arenguloos.

Tagasisõit mugavas Elroni rongis tundub kiirem, nagu tihtilugu reisidega. Kilomeetrite jadas  jääb ajalukku vahva meenutuste päev, kus kohtusid kiirus ja aja seisak, mineviku jõulised hääled ja vaikus, paratamatud muutused ja häirimatu igavik. Head jätkuvat õitsengut, kevadvärvides Keila!

Andre Tamm

Vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik

Keila Õhtukeskkooli õpilane 1992-1995

Soovid Hingepeegli tegevust TOETADA?

Nagu meil on juba traditsiooniks kujunenud, siis KAKS KORDA AASTAS, IGA 6 KUU TAGANT: 30. juuni ja 31. detsember, LOOSIME oma toetajate vahel tänutäheks välja suuremad ja väiksemad meened. Tulgu iga sinu poolt jagatud energiapanus sulle vähemalt 10x tagasi, sest sellised on külgetõmbeseaduse reeglid. Hingepeegel OÜ a/a LHV: EE247700771001908595 või SWEDBANK: EE212200221058508715. Selgitusse: "Hingepeegli toetuseks" ning millisest rubriigist/postitusest on sinule enim kasu olnud".

Eelmine artikkelSõnumid 2.-8. maini
Järgmine artikkelSõnumid 9. – 15. maini

JÄTA OMA VASTUS

Palun lisa oma kommentaar
Palun sisesta oma nimi