Silt: Kohalolu

Kas oled kunagi tulnud mõnest paigast või kohtumiselt ära ja tundnud, et justkui oleks sinuga midagi juhtunud, kuigi pealtnäha ei juhtunud midagi erilist? Või et midagi on justkui valesti? Veel mõni tund tagasi oli tuju hea ja ka sa ise pakatasid energiast. Siis aga rääkisid kellegagi, viibisid rahvarohkes kohas või sattusid mõnda seltskonda, kellel oli raske päev, ning pärast seda tunned end äkitselt väsinuna, ärritununa või kuidagi „valesti“. Pidevalt keerlevad peas erinevad mõtted, kehas on seletamatu raskus või märkad, et kannad endaga kaasas emotsioone, mis ei kuulu justkui sulle.

Kui ma pole mingil põhjusel saanud pikalt paljajalu ringi tatsata, siis tekib mul sees selline „ära lendamise“ tunne. Kuidas seda nüüd kõige täpsemalt selgitada, mida ma silmas pean? Tead seda tunnet, kui istud, lamad, seisad või kõnnid ja äkki tekib kerge „peapööritus“ – mitte otsene, aga selline tunne, kus peast läheb hästi kergeks ja tekib tunne, et gravitatsioon kaob ja sa saaksid oma kehast välja lennata? Kui ma pole pikalt saanud paljajalu õues käia, siis esmalt hakkab mul see tunne tekkima kõndides, hiljem juba pelgalt seistes, süveneb edasi siis, kui end hästi mugavalt istuma sätin või isegi pikali viskan. See on ilmselge märguanne, et keha vajab maandust ja kohalolu.

Kui sinu õpetaja oleks olnud koer, oleksid sa ilmselt õppinud elust veidi teistsuguseid asju. Ta poleks õpetanud sulle seda, kuidas olla edukam, jõuda elus kaugemale või teha rohkem. Koer oleks õpetanud hoopis midagi palju lihtsamat. Kuidas olla kohal siin ja praegu, kuidas rõõmustada ja armastada ning kuidas märgata seda, mis sul juba olemas on.

Oled sa vahest mõelnud, miks mõned asjad sinu elus lähevad vahest kenasti ja siis jällegi teistviisi ning ei haaku kuidagi sinu soovituga...