Kadripäeva vanad kombed, uskumused ja õnne toovad rituaalid

Vanarahvas teadis rääkida, et kui mart külmetab, siis kadri sulatab, ja kui mart sulatab, siis kadri külmetab. Selle vana ilmaende järgi pidid mardi- ja kadripäeva ilmad olema teineteisele vastupidised. Kui mardipäeval paukus pakane ja maa oli külmunud, võis kadripäevaks oodata sula. Kui aga mart saabus vihma ja poriga, pidi kadri tooma külma ning võibolla isegi esimese korraliku lume.

Olen seda ilmaennustust ka ise terve oma elu jälginud. Ja siiani on need alati paika pidanud. Loodetavasti ka sel aastal.

Kas see vana tarkus ka tänapäeval paika peab, jäägu igaühe enda otsustada. Küll aga näitab see ilmekalt, kui tähelepanelikult jälgisid meie esivanemad loodust ning kui tihedalt olid rahvakalendri tähtpäevad seotud ilma, aastaaegade vaheldumise ja argieluga.

Mardi- ja kadripäev moodustasid vanas rahvakalendris omamoodi tandemi. Kui mardipäev oli rohkem meeste, põlluviljakuse ja viljaõnne päralt, siis kadripäeva peeti naiste, karjaõnne ja eelkõige lammaste kaitsmise päevaks. Marti kujutati sageli tumeda, tahmase ja veidi hirmuäratavana, kuid kadri tuli valges, ehtis end kaunilt ning tõi endaga kaasa rõõmu, laulmist ja häid soove.

Ometi peitub nende kahe tähtpäeva taga märksa enamat kui pelgalt santimine. Vanade uskumuste kohaselt võisid maskeeritud külalised tuua majja õnne, viljakust ja jõukust, kuid solvatud santijad võisid lahkudes kaasa viia ka pere hea käekäigu. Usuti, et sõnal, soovil ja rituaalil on tõeline vägi.

Kadripäev kui sügise ja talve vaheline maagiline aeg

Foto originaal must-valge: Saaremaa muuseum

Kadripäeva tähistatakse 25. novembril, mil sügis on jõudnud oma viimasesse järku ning talv hakkab tasapisi võimust võtma. Selleks ajaks olid põllutööd ammu lõpetatud, kari talvekorterisse viidud ja suurem osa välitöödestki seljatatud. Pikad pimedad õhtud möödusid tubaste toimetamiste, käsitöö ja ühiste koosviibimiste saatel.

Just sellesse aega sobitusid hästi ka mardi- ja kadripäeva kombed. Hingedeaeg oli veel lähedal ning uskumuste kohaselt peeti sügistalve eriliseks ajaks, mil piir nähtava ja nähtamatu maailma vahel võis muutuda tavapärasest õhemaks.

Seetõttu on santimised seostatud ka esivanemate hingede külaskäiguga. Mõne vana tõlgenduse kohaselt ei kehastanud maskeeritud külalised üksnes lõbusaid võõraid, vaid võisid sümboolselt esindada teispoolsusest saabunud olendeid, kes tõid elavatele õnnistust ja viljakust.

Selle tõlgenduse täpset päritolu pole siiski võimalik kindlalt tõestada. Sajandite jooksul on vanad uskumused põimunud kristlike tähtpäevade, kohalike tavade ja hilisemate rahvalike lõbustustega. Nii on ka kadripäev välja kujunenud mitmest erinevast pärimuskihist.

Aleksandria püha Katariina

Foto: Wikimedia Commons
Giovanni Ricca “Püha Katariina” maalitud 1630-1634

Kadripäeva nimetus on seotud Aleksandria püha Katariinaga, kelle mälestuspäeva tähistatakse kristlikus kalendris 25. novembril. Legendi järgi oli Katariina erakordselt ilus, tark ja haritud neiu, kes jäi oma usule ja veendumustele kindlaks ka kõige raskemates katsumustes.

Pärimuse kohaselt olevat Katariina kõigest 18-aastasena astunud avalikku väitlusse 50 paganliku filosoofiga ning suutnud neid oma tarkuse ja veenvate argumentidega sedavõrd mõjutada, et nood pöördusid ristiusku. Selline sündmuste käik ei meeldinud Rooma võimukandjatele ning Katariina mõisteti märtrisurma.

Kõigepealt olevat neiu seotud piinarattale, kuid legendi järgi sekkusid taevased jõud ning ratas purunes enne, kui see jõudis talle saatuslikuks saada. Seejärel otsustati Katariina hukata pea maharaiumise teel. Legendi üks imepärasemaid seiku räägib aga sellest, et vere asemel olevat tema kehast voolanud hoopis piima.

Just piinarattast kujunes hiljem üks püha Katariina tuntumaid sümboleid, mida hakati nimetama katariinarattaks. Ratta sümboolika kaudu seostati teda ka mitmesuguste käsitööalade, sealhulgas ketramisega. Euroopas austati Katariinat naiste ja mitmete käsitööliste kaitsepühakuna, Eesti rahvapärimuses kujunes aga eriti oluliseks tema seos karja- ja lambaõnnega. Katariinat peeti lammaste kaitsjaks ning kadripäevast sai naiste ja karjaõnne püha.

Huvitaval kombel olid kadripäeval just villaga seotud tööd keelatud. Sel päeval hoiduti ketramisest, villa kraasimisest ja lammaste pügamisest, sest vanarahvas uskus, et nende tööde tegemine võib kahjustada lammaste tervist ja sigivust ning tuua karjale halba õnne. Nõnda põimusid kadripäeva kommetes püha Katariinaga seotud kristlikud tõekspidamised ning põlvest põlve edasi antud uskumused, mille keskmes olid lammaste kaitsmine, karjaõnn ja viljakus.

Miks riietusid kadrid valgesse?

Foto: Naised Köögis FB
Pildistanud: OÜ Scanpix Baltics

Kui mardisandid võisid end peita pahupidi pööratud kasukatesse, määrida näo tahmaseks ning muuta oma välimuse võimalikult koledaks, siis kadrisandid püüdsid üldjuhul olla ilusad ja helged.

Selga pandi valged kleidid, särgid või linad, pähe seoti rätikud ja loorid ning võimaluse korral ehiti end paelte, pärlite ja muude kaunistustega. Sageli riietusid naisteks ka mehed, sest tähtis polnud mitte sanditaja tegelik sugu, vaid tema kehastatav tegelane.

Valge riietuse tähenduse kohta leidub erinevaid selgitusi. Seda on seostatud puhtuse, talvise lume ja ka hingede maailmaga. Rahvaluuleuurijad poe siiski ühte kindlat põhjendust leidnud.

Omaette tähendus oli ka näo varjamisel. Vanasti pidi santija jääma tundmatuks, mistõttu kasutati loore, rätikuid ja muid maskeerimisvõtteid. Sellegipoolest püüdis pererahvas ära arvata, kes nende ukse taha oli tulnud.

Mingis mõttes peituski selles maskeeringus osa ettevõtmise põnevusest. Tuttavast naabritüdrukust võis saada tundmatu kadriema, talupoisist kadrineiu ja muidu tagasihoidlikust inimesest lõbus külaline, kellel jätkus julgust laulda, tantsida ning pererahvast proovile panna.

Maskeerimine lubas hetkeks oma argirollist välja tulla ja kehastuda kellekski teiseks. Kui vaadata seda kommet vanade maagiliste uskumuste valguses, võib selles näha ka sümboolset muutumist, mille käigus tavaline inimene omandas erilise külalise rolli.

Millal joostakse katri?

Foto: FB, pildistanud Anu Vissel

Kadrisantide ringi liikumine ei olnud kõikjal Eestis ühesugune. Paljudes piirkondades joosti katri kadrilaupäeval ehk 24. novembri õhtul, kuid leidus ka paiku, kus seda tehti kadripäeval, 25. novembril.

Eriti huvitav on Põhja-Tartumaa pärimus, kus just kadripäeval oli tuntud määgimas käimise komme. Erinevalt tavalisest õhtusest santimisest võisid naised ja lapsed käia päevasel ajal mööda küla, jäljendades lammaste määgimisi ning soovides peredele karjaõnne.

Nagu näed, siis kõiljal Eestis ei tähistatudki kadripäeva ühtviisi, vaid selle kombed ja tavad erinesid piirkonniti. Igal paikkonnal olid omad traditsioonid ja uskumused, mis kujunesid aja jooksul ning kandusid põlvest põlve edasi, rikastades nõnda meie rahvapärimust.

Kadrisandid ei tulnud kunagi niisama

Vanasti oli kadrisantide külaskäik palju enamat kui lihtsalt ukselt-uksele jooksmine ja kostise küsimine. Santimisega kaasnesid kindlad kombed ja rituaalid, milles oli oma koht nii lauludel, tantsudel, õnnesoovidel kui ka pererahvalt saadud andidel.

Kadrisandid liikusid tavaliselt ringi ühtse seltskonnana, mida nimetati kadripereks. Selle eesotsas oli enamasti kadriema või kadriisa, keda saatsid kadrilapsed ja teised värvikad tegelased. Kadripere koosseis ja tegelaste rollid võisid piirkonniti erineda, sõltudes nii kohalikest tavadest kui ka santijate leidlikkusest.

Maja juurde jõudes andsid kadrisandid oma tulekust märku lauluga, milles paluti pererahval uks avada ja külalised sisse lasta. Sageli kurdeti laulus külma ilma, pikka teekonda või väsinud jalgu, püüdes nõnda pererahva südant pehmendada ja endale lahket vastuvõttu kindlustada.

Tüüpiline kadrilaul

Laske kadrid sisse tulla,
katri, katri,
kadri küined külmetavad,
kadri varvad valutavad.
Kadrid tulnud kaugelt maalta,
üle soo, üle ravade*,
üle viie vikerkaari,
üle kolme koeduotsa*,
ümmer kuu see kõvera,
ümmere päeva ümmarguse.
Kuu sääle mängis kudrustega*,
eha õbeel´mestega,
päe sääle mängis pärreldega*.

Laske kadrid sisse tulla!
Kadri ei taha tallekesta,
kadri tahab tallevillukesta,
nurub linanuustikesta,
palub pastlapaelakesta,
tahab takutordikesta.

Laske kadrid sisse tulla!
Peretütar, neitsikene,
talutütar, taimekene,
tõuske üles voodidesta,
paremasta patjudesta!
Tõsta tassa tekiäärta,
astu pis´si parandale*,
suitsust mine läbi sorinal ja
vingust läbi virinal ja
kolmel sammul kolde ette,
viiel varval varna alla,
võta peergu varna pialta,
kui põle peergu varna pial,
võta aga algu õrre pialt,
kui põle algu õrre pial,
võta pinda parre küljest,
kui põle pinda parre külges,
võta tohtu tualaest,
kui põle tohtu tualaes,
võta sammalt seina vahelt,
kui põle sammalt seina vahel,
süita sõrmed põlema,
tuli peab tuas olema!

Laske kadrid sisse tulla!
Kadri toob õue õueõnne,
perepojal pruudiõnne,
peretütrel peiuõnne,
silla piale siaõnne,
lambalauta lambaõnne,
talli alli täku õnne,
tarase toobe lehmaõnne.
Kellel tant´svad kadrid tuas,
sinna tõusvad tõmmud ärjad,
lehmad matsakad, madalad,
lambade kuurus* villaga ja
siad pikad siuakad* ja.

Kadri isa Iiumaalta,
kadri pojad Poolamaalta,
kadri isi kaugelt maalta.

Etteasted

Kui kadrid olid tuppa lastud, tervitati pererahvast ning algas lõbus etteaste. Lauldi, tantsiti, esitati mõistatusi, milles pandi proovile nii laste kui ka täiskasvanute teadmised ja oskused. Mõnikord tuli pererahval täita mõni naljakas ülesanne või kadridele näidata, kui osav keegi mingis tegevuses oli. Nii kujunes kadrisantide külaskäigust meeleolukas sündmus, millesse oli haaratud kogu pere.

Kogu selle lustimise taga peitus aga ka sügavam tähendus, sest kadrisante peeti õnnetoojateks, kelle külaskäik pidi perele head käekäiku ja jõukust kindlustama. Vanades kadrilauludes sooviti pererahvale tervist, küllust ning loomadele head sigivust. Eriti olulisel kohal oli karjaõnn, sest loomapidamisest sõltus suuresti talupere toimetulek. Terve ja hästi sigiv kari tähendas rohkem toitu, villa ning muid eluks vajalikke saadusi, mis andsid perele kindlustunde ka raskemateks aegadeks.

Külaskäigu lõpus kostitas pererahvas kadrisante toidu ja muu hea-paremaga, mille eest kadrid tänasid laulu ning heade soovidega. Seejärel jäeti pererahvaga hüvasti ja liiguti järgmisse tallu.

Üldjuhul võeti kadrisante lahkelt vastu, sest usuti, et nende külaskäik toob majja õnne ja küllust. Seevastu pererahvas, kes jättis ukse suletuks või kohtles külalisi halvasti, võis pärimuse kohaselt ilma jääda nii kadrisantide õnnistusest kui ka heast karjaõnnest.

Mõnel pool ei piirdunud pettunud kadrid aga lihtsalt lahkumisega, vaid võisid pererahvale koguni sajatusi lausuda. Nendega sooviti loomadele halba sigivust, karjale häda või perele muud ebaõnne. Kuigi tänapäeval võivad sellised kombed tunduda üsna karmid, uskus vanarahvas, et sõnadel on vägi ning nii heade soovide kui ka sajatustega on võimalik mõjutada inimeste ja loomade käekäiku.

Kadripäeval oli külalislahkusel eriline tähendus, sest kadrisantide lahke vastuvõtmisega loodeti kindlustada oma perele õnne, küllust ja head käekäiku. Seetõttu ei peetud neile ukse avamist pelgalt viisakusavalduseks, vaid usuti, et koos oodatud külalistega saabub majja ka õnn.

Kadripäeva viljakusmaagia ja õnne külvamine

Foto: Ella

Võib öelda, et üheks kõige tähendusrikkamaks kombeks on kadripäeval olnud viljaterade tuppa viskamine, millega sooviti pererahvale õnne, küllust ja viljakust. Nii nagu mardisandid, võisid ka kadrid tuppa sisenedes laiali külvata peotäis viljateri, et tuua majja jõukust ja kindlustada perele hea käekäik.

Kuigi tänapäeval võib selline komme tunduda lihtsalt lõbusa vallatusena, oli viljal vanarahvale märksa sügavam tähendus. Igas seemnes peitus uue elu algus ja võimalus kasvada millekski enamaks. Ühestainsast viljaterast võis sirguda terve viljapea, mis omakorda kandis endas hulga uusi seemneid. Nõnda sümboliseeris vili elu jätkumist, kasvamist ja küllust ning selle tuppa külvamisega loodeti soodustada kõige selle edenemist, millest sõltus pere heaolu.

Kadrisantide külvatud viljateradega sooviti, et majapidamises valitseks jõukus, loomad oleksid terved ja hästi sigiksid ning et toitu jaguks kõigile. Eriliselt tähtsal kohal oli seejuures karjaõnn, sest kui mardipäevaga seostati eelkõige põlluviljakust ja head saaki, siis kadripäeva uskumused keskendusid rohkem koduloomade, eriti lammaste hea käekäigu kindlustamisele.

Lammastega seotud uskumustest kasvas välja ka üks kadripäeva omapärasemaid kombeid, mida tänapäeval enam kuigi palju ei tunta, kuid mis oli omal ajal eriti levinud Põhja-Tartumaal.

Määgimas käimine ja lammaste õnnistamine

Foto: Alt Market

Näiteks Põhja-Tartumaal oli just kadripäeval levinud omapärane määgimas käimise tava, millega sooviti kindlustada lammastele head tervist ja rikkalikku järelkasvu. Sel päeval liikusid naised ja lapsed talust tallu, jäljendades lammaste määgimist ning soovides pererahvale karjaõnne. Mõnikord kutsus perenaine tulijad koguni lambalauta, kus nende määgimine pidi aitama kaasa lammaste sigivusele ja karja edenemisele.

Selle kombe taga peitus vana jäljendusmaagial põhinev uskumus, mille kohaselt võis teatud tegevuste matkimine ja läbi mängimine mõjutada ka reaalsust. Nii loodeti lammaste määgimist jäljendades soodustada karja juurdekasvu ning hoida loomi tervena.

Mitmel pool kaasnesid määgimas käimisega ka mitmesugused ennustused, mille abil oli ennustada, milliseid tallesid võiks kevadel rohkem sündida. Näiteks usuti, et kui esimesena saabus tallu mees või poiss, võis oodata rohkem oinaid, naise või tüdruku tulek ennustas aga uttesid. Mõnel pool jälgiti isegi külaliste rõivaste värvust, sest arvati, et selle järgi saab ennustada tulevaste tallede värvust.

Need uskumused peegeldavad ilmekalt lambakasvatuse tähtsust meie esivanemate elus. Lambad andsid perele nii villa, liha kui ka nahka, mistõttu sõltus suuresti nende tervisest ja sigivusest kogu majapidamise heaolu. Pole siis ime, et karjaõnne püüti hoida ja suurendada läbi erinevate kommete ning rituaalidega. Vanarahvas uskus, et õigete sõnade ja toimingutega saab mõjutada loomade käekäiku, kaitsta neid hädade eest ning kindlustada perele jõukamat tuleviku.

Keelatud tööd

Foto: Let´s Grow Wild

Vanasti kaasnesid kadripäevaga ka mitmesugused töökeelud, mis puudutasid eelkõige lammaste ja villaga seotud toimetusi. Sel päeval hoiduti lammaste pügamisest, villa kraasimisest ja ketramisest, sest usuti, et nende tööde tegemine võib loomadele tuua halba õnne ning kahjustada karja tervist ja sigivust. Mõnel pool kehtisid piirangud ka teistele villatöödele, et mitte rikkuda karjaõnne.

Näiteks kehtis Lõuna-Eestis lammaste pügamise keeld kohati veelgi pikemalt, ulatudes mardipäevast kuni kadripäevani. Usuti, et keelust üleastumine võib tuua karjale häda ning jätta pere ilma lammaste heast sigivusest.

Kuigi tänapäeval võivad sellised uskumused tunduda kummalised, olid need meie esivanemate jaoks igati mõistetavad. Inimeste igapäevane töö, loomade tervis ja looduse käekäik olid omavahel tihedalt seotud ning usuti, et ühe valdkonna mõjutamine võib tuua kaasa muutusi ka teises. Seetõttu suhtuti töökeeldudesse tõsiselt, püüdes nõnda kaitsta oma karja ja kindlustada majapidamise heaolu.

Samas pakkusid need keelud naistele ka võimalust puhata oma igapäevastest kohustustest. Kuna kadripäeva peeti naiste pühaks, jäeti vähemalt osa argistest käsitöödest sel päeval kõrvale ning nii jäi rohkem aega koosviibimisteks ja tähtpäeva tähistamiseks.

Võibolla tasuks meilgi sellest vanast tavast veidi eeskuju võtta ja heita aeg-ajalt oma argised  toimetused kõrvale, selleks et veidi puhata ning lähedastega koos aega veeta.

Kadrihani ja teised unustatud kombed

Foto: Ella

Kadripäeva tähistamine ei piirdunud üksnes heledatesse rõivastesse riietunud kadrisantide külaskäikudega. Piirkonniti leidus teisigi põnevaid kombeid ning mõnel pool võis santijate seas kohata üsna iseäralikke tegelasi.

Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tuntud kadrihani, kelleks maskeerunud inimene kandis linnunokka meenutavat peakatet või muud hane välimust jäljendavat kostüümi. Kadrihani käis mööda majapidamisi, häälitses, tegi nalja ning pani proovile pererahva, eriti laste teadmised ja oskused. Mõnikord võis ta inimesi ka kergelt vitsaga lüüa, sest vanade uskumuste kohaselt pidi selline löömine tooma tervist ja elujõudu. Samalaadset vitsaga löömist tunti teisteski rahvakommetes, kus seda seostati viljakuse, tervise ja hea õnnega.

Hoopis suuremat elevust pakkusid aga kadripulmad, mis olid eriti tuntud Lääne-Eestis. Pärast kadrilaupäevast santi jooksmist koguneti ühiseks peoks, kus kadripäeval valmistati saadud andidest erinevaid roogasid, kutsuti kohale pillimees ning mängiti läbi mitmesuguseid pulmakombeid.

Kadripulmadeks valiti pruut ja peigmees, jagati osalejatele pulmaliste rollid ning korraldati kõikvõimalikke lõbusaid ettevõtmisi. Mõnikord kuulus mängu juurde isegi pruudirööv või mõni teine pulmadest pärinev tava, mida matkiti nalja ja naeru saatel.

Vanade rahvakommete kirjeldustes leidub ka lugusid Mardi ja Kadri sümboolsest paariheitmisest, mida tähistati ühise pulmapeoga. Nii põimusid mardi- ja kadripäeva kombed omavahel, pakkudes osalejatele võimalust ühiselt lustida ning mänguliselt jäljendada vanu pulmatraditsioone.

Vanasti polnud kadripäev üksnes õnne ja viljakusega seotud tähtpäev, vaid ka hea võimalus külarahva ja naabritega kokku saada ja ühiselt aega veeta. Sügisesed põllutööd olid selleks ajaks lõppenud ning pikkadel pimedatel õhtutel jagus rohkem aega koosviibimisteks, laulmiseks ja tantsimiseks. Kadrisandid ja nendega seotud kombed pakkusid argistele toimetustele meeldivat vaheldust ning tõid külaellu elevust ja rõõmu.

Mida söödi ja joodi kadripäeval?

Kreemine herne ja küüslaugusupp

Nagu paljude teiste rahvakalendri tähtpäevade puhul, oli ka kadripäeval oluline koht toidul ja ühistel söömaaegadel. Lauale pandi tavaliselt tangupuder, herned, oad ja lambaliha, kuid piirkonniti valmistati ka kiislit, kama ning kamapalle. Mõnel pool oli kombeks viia tanguputru ka naabritele, et jagada teistega ühtset tähtpäeva rõõmu ja kostist.

Kuna kadripäeva peeti eelkõige karjaõnne pühaks, oli lambalihal piduroogade seas eriline tähendus. Vanadest rahvakommete kirjeldustest on teada isegi söömaaegu, mida peeti lambalaudas. Sellise tava taga peitus uskumus, et loomade juures söömine aitab kindlustada karja tervist ja head sigivust. Nii loodeti koos loomadega ühist söömaaega pidades tuua õnne nii loomadele kui ka kogu majapidamisele.

Oma koht oli kadripäeva kommetes ka kadrikahjal, milleks nimetati pidulikel puhkudel pakutavat rituaalset jooki, enamasti õlu. Kadrikahja pakkumisega sooviti perele karjaõnne, viljakust ja head käekäiku. Sarnaseid kombeid tunti ka teiste rahvakalendri tähtpäevade puhul, sest vanarahva uskumuste järgi võisid ühised söömaajad ja rituaalsed joogid aidata kaasa majapidamise jõukusele ning loomade ja inimeste heaolule.

Eriti oluline oli ka kadrisantide kostitamine, sest külaskäigu lõpus andis pererahvas neile tavaliselt süüa või pakkis kaasa muud meelehead. Sellega tänati kadrisante laulude, lustimise ja heade soovide eest, kuid andide jagamisel oli ka sügavam tähendus. Usuti, et lahkus ja heldus aitavad õnne hoida ning küllust suurendada. Nii kujunes kadrisantide vastuvõtmisest omamoodi vastastikune heategu, kus külalised soovisid perele õnne ja jõukust ning pererahvas tänas neid läbi oma toiduvarude jagamise.

Kadripäeva ilmaended ja tuleviku ennustamine

Linnutee
Foto: Astromaania

Meie esivanemad jälgisid kadripäeva paiku hoolega ilma, sest selle järgi püüti ennustada nii eelseisvat talve kui ka järgmise aasta ilmaolusid. Kõige tuntumad olid mardi- ja kadripäeva ilmaended, mille kohaselt pidid nende kahe tähtpäeva ilmad teineteisele vastanduma.

Kui mardipäeval valitses külm ja maa oli külmunud, oodati kadripäevaks sula. Kui aga mart saabus vihma ja poriga, usuti, et kadri toob kaasa külma. Sellest pärineb ka vanarahva ütlus, et kui mart külmetab, siis kadri sulatab, ja kui mart sulatab, siis kadri külmetab.

Mitmel pool väljendati sama uskumust veidi teisiti. Näiteks öeldi, et kui mart teeb silla, siis kadri lõhub. Silla all mõeldi külmunud maad või jääd, mille kadripäevaks saabunud sula võis taas selle sulatada.

Ent kadripäeva ilmaended ei piirdunud ainult mardi- ja kadripäeva võrdlemisega. Mõnel pool vaadeldi õhtust ja öist tähistaevast ning püüti selle järgi ennustada lume tulekut või talve lumerohkust. Erilist tähelepanu pöörati just Linnuteele ja Sõelatähtedele (Plejaadid). Kui teatud osa Linnuteest paistis tumedana, siis ennustati lumevaest talve, kui aga Plejaadid helendasid eredalt, siis oli oodata peatset lumesadu.

Ilmaennustuste kõrvalt püüti kadripäeval ette näha ka kariloomade tulevast sigivust. Nagu määgimas käimise juures juba selgus, võis isegi esimese külalise sugu või rõivaste värvuse anda märku sellest, milliseid tallesid oli peamiselt kevadel oodata.  

Kuigi sellistel ennustustel pole teaduslikku alust, annavad need meile hästi aimu, kui tähelepanelikult jälgisid meie esivanemad ümbritsevat loodust. Ilm, tähistaevas, loomade käitumine ja isegi juhuslikud kohtumised võisid nende jaoks kanda erilist tähendust. Nende märkide abil püüti ette ennustada tulevikku ning valmistuda selleks, mida võisid järgmised kuud ja aastaajad kaasa tuua.

Kadripäev ja esivanemate nähtamatu maailm

Meie hinged juba tunnevad üksteist. Kehad on need, mis on uued.
Pilt: Marcos Alvarado

Kadripäeva vanad kombed olid tihedalt seotud hingedeaja ja esivanemate austamisega. Esivanemad uskusid, et elavate ja surnute maailma vaheline piir ei olnud alati nii selge ning hingedeajal oodati lahkunud esivanemaid tagasi oma kunagistesse kodudesse, et nad saaksid lähedasi külastada ja nende tegemistel silma peal hoida.

Sügisesel hingedeajal meenutati lahkunud esivanemaid, kaeti neile toidulaud ning nad võeti oma kunagises kodus austusega vastu. Usuti, et esivanemate hinged võivad mõjutada elavate õnne ja käekäiku, mistõttu püüti võita nende poolehoidu ning hoida häid suhteid. Need vanad uskumused kandusid edasi ka mardi- ja kadripäeva kommetesse, kus võib tänaseni leida jälgi esivanemate austamisest ja hingedele osutatud külalislahkusest.

Mardi- ja kadrisantide külaskäikudes on säilinud sugemeid vanadest hingedeaja uskumustest. Maskeeritud santijad kehastasid tundmatuid, justkui kaugelt saabunud külalisi, kes tõid pererahvale õnne, häid soove ning said vastutasuks süüa ja muid ande. See komme sarnanes hingedeajal levinud tavaga, mil kostitati lahkunud esivanemaid ning loodeti, et nende heatahtlikkus ja kaitse aitavad kindlustada perele õnne ja hea käekäigu.

Ka vanades kadrilauludes räägitakse santijatest kui kaugelt saabunud ränduritest, kes olid pidanud läbima pika ja vaevalise teekonna. Lauludes kurdeti külma, väsimust ja raskeid teeolusid ning paluti pererahval külalised lahkelt vastu võtta. Rahvapärimuse uurijad on neis kirjeldustes näinud seoseid muistsete hingede uskumustega, mille järgi võisid maskeeritud külalised sümboliseerida teispoolsusest saabunud esivanemate hingi.

Nii põimusid kadripäeva kommetes esivanemate austamine, vanad viljakususkumused ja ühine lustimine. Kadrisandid ei olnud pelgalt maskeeritud külalised, kes käisid talust tallu laulmas ja ande kogumas, vaid nende külaskäigule omistati ka sügavam tähendus. Usuti, et koos heade soovide ja õigete rituaalidega võib majja saabuda õnn, mis aitab hoida peret, kodu ja karja ning kindlustada neile head käekäiku.

Ehk peitubki selle pärimuse võlu tema mitmetähenduslikkuses. Ühest küljest pakkus kadripäev küll võimalust ühiselt lustida, kuid selle kombed kandsid endas ka vanu viljakus- ja hingedeaja uskumusi, mil suhtlemist nähtamatu maailmaga peeti elu üheks loomulikuks osaks.

Kuidas tuua kadripäeva vanad kombed tänapäeva?

Foto: Jõululaat 2015

Kuigi tänapäeval ei sõltu perede otsene heaolu enam kuigi palju lammaste sigimisest või järgmise aasta viljasaagist, pole kadripäeva vanad uskumused oma väärtust täielikult kaotanud. Õnn, tervis, küllus, kodurahu ja lähedaste hea käekäik on meile endiselt olulised. Muutunud on üksnes viis, kuidas neid mõistame ja oma ellu soovime.

Nii võib mõne vana kombe tänapäeval taas kasutusele võtta, andes sellele veidi teistsuguse tähenduse. Näiteks kadrisantide viljaterade külvamisest võiks kujundada väikese isikliku külluserituaali, mille kaudu saab pöörata oma soovidele ja eesmärkidele tähelepanu.

Selleks pole vaja midagi keerulist. Võta väike peotäis viljateri ning pane need kaussi või mõnda sulle olulisse või meelepärasesse anumasse. Mõtle hetkeks sellele, mida sooviksid oma elus kasvatada. Millises eluvaldkonnas soovid näha muutusi. Võibolla igatsed suuremat sisemist rahu, paremat tervist, rohkem armastust või stabiilsemat majanduslikku kindlust. Võibolla soovid anda hoogu hoopis mõnele ammu pooleli jäänud ettevõtmisele.

Soovi korral võid iga seemne siduda ühe kindla eesmärgi või sooviga.

Kuigi otseselt ei ole tegemist vana rahvapärimusest pärineva rituaaliga, lähtub see ikkagi kadrisantide õnne külvamise tavast. Selle rituaali suurim väärtus seisneb eelkõige võimaluses mõelda oma soovid ja taotlused selgemalt läbi.

Vanad töökeelud meie argipäevas?

Samamoodi võiksime eeskuju võtta ka kadripäeva töökeeldudest. Kui vanasti jäeti sel päeval karjaõnne hoidmiseks tegemata erinevad villaga seonduvad, siis tänapäeval võiksime lubada endale ühe rahulikuma õhtu. Näiteks jäta mõni argine kohustus järgmiseks päevaks, süüta küünal, valmista perele midagi head ning veeda aega nendega, kes on sulle kõige kallimad.

Kuna kadripäeva kombed on seotud ka hingedeaja ja esivanemate austamisega, sobib see päev hästi meenutamaks oma perekonna või suguvõsa vanu traditsioone. Milliseid oskusi, tarkusi ja kombeid oled sina neilt pärinud? Kas sinu peres on mõni vana traditsioon, mida võiksid edasi anda järgmistele põlvkondadele?

Unustada ei tasu sedagi, et kadripäeva üks olulisemaid tavasid oli heade soovide jagamine. Vanasti käisid kadrid küll talust tallu, soovides pererahvale õnne ja jõukust, mille eest neid kostitati ning tänati. Seda tava saame jätkata ka tänapäeval, soovides teistele head või tehes mõne pisikese heateo.

Kadripäeva tõeline rikkus peitub meie pärimuses

Foto: Panthermedia

Kuigi paljud vanad kadripäevaga seotud kombed on vajunud tänaseks unustuse hõlma, pole nende väärtus sugugi kadunud. Kuigi enamik meist ei ela enam taludes, ei pea lambakarju ega ennusta kevadesi tallekesi esimeste külaliste kaudu, soovime endiselt oma perele head tervist, koju õnne ja jõukust igapäevastesse tegemistesse. Tahame, et meie tegemised kannaksid vilja ning et raskematel aegadel jätkuks ikka jaksu ning lootust. Just neidsamu soove väljendasid ka meie esivanemad, ehkki nende rituaalid ja uskumused olid tänapäevastest erinevad.

Kadripäev tuletab meile meelde, et küllus ei tähenda ainult materiaalset jõukust. See võib peituda ka heas tervises, lähedastes inimestes, ühistes rõõmudes ja teadmises, et meil on keegi, kellega oma õnne jagada.

Ja kui nüüd tulevad sinu ukse taha kadrisandid, siis võta nad rõõmuga vastu. Nii aitad elus hoida üht meie enda rahvakalendri vana tava, mis on pakkunud rõõmu ja lusti juba paljudele põlvkondadele.

Jaga kommentaarides meiega oma lapsepõlvest pärit kadripäeva kombeid.

  • Kas sinu kandis joosti katri kadrilaupäeval või kadripäeval? Minu kandis joosti katri alati kadripäeval.
  • Kas oled tähele pannud, et mardi- ja kadripäeva ilmad kipuvad tõepoolest teineteisele vastanduma?
  • Kas mäletad milline ilm oli sinu kodukandis tänavusel mardipäeval? Minu kodukandis oli ilus soe ja kuiv mardipäev, mis uskumuste kohaselt tähendaks see nüüd karget ja külma kadripäeva. Eks paistab, milline ilm tuleb. Täna (20. novembril 2026) on meil 8 kraadi sooja ja väljas sajab vihma…, vähemalt minul siin Tartumaal.

Jaga meiega oma mälestusi ja tähelepanekuid, sest nii hoiame koos elavana meie endi vanu tavasid ja kombeid.

Armastusega,

Allikad: vanad suusõnalised pärimused, Eesti rahvakalender, Berta, Eesti rahvamuusika antoloogia