Sõnumid 11.-17. augustiks

Tunned end ebamaise olevusena, kes tunnetab, kogeb, aimab asju, mida teised ei märka, isegi kui sa nad sinna niiöelda ninapidi sisse pistad. Sinu meeled on teravdunud sel määral, et vahel kahtled iseendas ja kontrollid end, et kas ikka tõesti. Rahu. Kõik on õige. Sa pole segi läinud ega kujuta ette. Sa lihtsalt oled praegu nii erksate meeltega, muud ei midagi. Rahulik uni ja sügavad unenäod kuluvad sulle igati marjaks ära. Puhanuna koged kirgast koitu. Sinu intuitsioon on muutunud nii erksaks, et vahel tunned seda pillikeelte või surisevate elektritraatidena, millel elu mängib oma muusikat. Sul on pilt selge, mis on sinu kohustused ja prioriteedid. Kuigi sa sellele ei mõtle – sest see pole sinu eesmärgiks -, ei jää tasu kohustuste täitmisest tulemata. See pole midagi sellist, mida oleks osanud oodata, aga igal juhul on see midagi sellist, mida väärtustad.

Sellisteks osutusid siis selle nädala inglisõnumid…

ja lõpetuseks tahan sulle öelda seda… et ära unusta olla tänulik selle eest, mis sul on ja selle eest, mida sul pole. Muidu võid saada selle, mida sul pole ega tahagi, et oleks – ja ilma jääda sellest, mis on ja meeldib ning millest ilma jäämine oleks ränk. Minule tuleb iga nädal ikka jälle meelde see, kuidas nüüdseks juba 4 aastat tagasi oma sünnipäevahommikul ärkasin ja tahtsin üles tõusta, aga voodiservale tuli kehaga kaasa ainult üks minu jalg ja teine jäi nagu laip sültjana vedelema kuskile poolele teele voodiveerele ega allunud ühelegi käsklusele ja igale mu püüule teda liigutada sain vastuseks lõikava valuaistingu põlvepiirkonnast. Kuidas ma oma sünnipäeva hommikul olin pisarais, kuna mu põlv oli eriti põlveõndlast nii paistes, et ma ei saanud jalga korralikult kõverdadagi. Mis veel hullem – püsti tõustes sain aru, et ma ei suuda oma jalalaba maha painutada, vaid see on paistes ja kange ja suudab end painutada vaid niipalju, et varbad ja varbapäkad toetusid maha – umbes nagu baleriin. Iga samm tekitas põrguvalu ja esimene hirm oli see, et ma ei jõua õigeks ajaks vetsu, kuigi see oli vaid mõne meetri kaugusel. Kuidas aja jooksul õppisin sokke jalga saama täiesti imetabaseid kehaväändeid sooritades, kuna ma polnud suuteline kummarduma vajalikul määral ja üldse mitte jalga painutama käte haardeulatusse, nii et nad jalalabani oleks ulatunud. Jalanõude jalga saamiseks tegin samuti selliseid uskumatuid võtteid, mille peale iial varem poleks tulnudki. Kuidas trepist alla minnes kiunatasin ja karjatasin valust pea igal sammul ja kartsin, et põlved ütlevad üles ja ma kukun käkaskaela trepist alla. Esimesele korrusele jõudes olin aastaringselt valust ja pingutusest täiesti märg. Higi voolas mööda selgroogu alla ja külmema ilma puhul olin selleks ajaks ka jope voodri läbimärjaks higistanud ja mütsi kandmise puhul mütsi märjaks. Kuni õppisin üleriideid alles postkastide juures selga panema ja särgi alla alati froteerätiku panin, et las saab see särgi asemel märjaks. Ja käekotis kandsin alati väikest rätikut, et silmnägu ja kaela higist kuivatada. Kuidas bussi sisenedes vinnasin käetoe abil end bussi, sest bussi alumine aste oli minu jalgade jaoks liiga kõrgel, et ma oleks suutnud sellele astuda, kui buss ei sõitnud vahetult kõnnitee äärde, et sellelt kõrguselt bussi astuda. Bussist ma sisuliselt kukkusin alati välja, kuna mul jalg oli nii paistes, et ta lihtsalt ei paindunud nii palju, kui oleks olnud vajalik kõverduda bussist välja astumiseks kukkumise asemel. Iga kord põrutasin oma tervemat jalga pauguga alla sadades. Kuude viisi kakerdasin käia, vähemalt korra paari meetri jooksul valust karjatades, omal pisarad silmis suurest valust. Kuidas jalanõud ei mahtunud enam jalga. Kuidas ma ei leidnud müügilt jalanõusid, mis paistes jala otsa mahuksid ja mis imetrikke ma tegin, et mitte sokkidega lumes käia… ma mäletan. Ja ma olen lõputult tänulik selle õppetunni ja kogemuse eest ja olen tänulik, et ma olen saanud oma jalad ja elu tagasi. Kui kohalikult mulle ütlevad, et ma lasen nagu noor põder, hirv või sälg ringi, liigun nii ruttu, et mulle ei jõua järele, ei anna sellega võrreldagi, mis oli mõni aasta tagasi – on see mule taas hetk meenutamaks ja olemaks tänulik kõige eest, mis mul on. Sest kui võtad enesestmõistetavalt seda, mis on, võib elu pakkuda sulle õppetunni, kui ta võtab selle sult ära ja vaata siis, kuidas hakkama saad. Õpi hindama!

-Eloise Leandra-