Nimetu päev, Puuvõõrik ja 23. detsember
23. detsember, talvine pööripäev, mida druiidid nimetasid Nimetuks päevaks ehk Nullpäevaks, tähistas vana ja uue aasta vahelist piiri, vaikset ja pühalikku hetke, mil aeg justkui peatus ja pimedusest sündis taaskord valgus.
Puuvõõrik, mis kasvab tamme okstel, sümboliseeris druiidide jaoks jumalikku väge ja igavest elu. Selle valged marjad kandsid druiidide jaoks Jumalate ja Jumalannade peidetud olemust ning sümboliseerisid püha ühendust maa ja taeva vahel. Kui marju purustada, eraldub neist piimjas, seemnevedelikku meenutav eliksiir, mida kasutati iidsetes maagilistes rituaalides ja loitsudes väe ja viljakuse andmiseks.
Puuvõõrikut peeti taimeks, mis peletab kurjust ja loob tugeva kaitsekilbi tumedate jõudude vastu ning tervendab hinge ja keha. Druiidid uskusid, et puuvõõrik hoiab eemal haigusi, õnnetusi ning kurje vaime.
Mõned seostasid seda päeva ka leedripuu viimase päeva ja musta hobuse sümboliga, mis tähistas aastaringi lõppu ja uue alguse eelaimdust ehk hetke enne uue valguse sündi.
