Silt: Psühholoogia

Kas oled kunagi tulnud mõnest paigast või kohtumiselt ära ja tundnud, et justkui oleks sinuga midagi juhtunud, kuigi pealtnäha ei juhtunud midagi erilist? Või et midagi on justkui valesti? Veel mõni tund tagasi oli tuju hea ja ka sa ise pakatasid energiast. Siis aga rääkisid kellegagi, viibisid rahvarohkes kohas või sattusid mõnda seltskonda, kellel oli raske päev, ning pärast seda tunned end äkitselt väsinuna, ärritununa või kuidagi „valesti“. Pidevalt keerlevad peas erinevad mõtted, kehas on seletamatu raskus või märkad, et kannad endaga kaasas emotsioone, mis ei kuulu justkui sulle.

Tänases postituses vaatame lähemalt, millist rolli mängib meie elus kontroll. Mõne inimese jaoks on väga oluline, et kõik oleks tema kontrolli all. Seejuures võib aga kergesti ununeda, et kõike, mis meie elus toimub, ei ole võimalik kontrollida. Teise jaoks ei pruugi kontroll aga tunduda üldse oluline. Kui me ei võta vastutust selle eest, mida saame ise mõjutada, võivad teised hakata meie aega, energiat ja piire enda huvides ära kasutama.

Areng ei väljendu alati suurtes ja silmanähtavates muutustes. Vahel piisab sellest, et hakkad mõnda olukorda nägema teistmoodi, õpid juurde midagi uut või leiad endas julguse proovida veel kord midagi, mis varem ei õnnestunud. Mõni muutus toimub nii märkamatult, et saad oma edasiminekust aru alles siis, kui vaatad ajas tagasi sellele kus sa kunagi olid.

Sarja viimases osas vaatame aga seda teemat veidi laiemast vaatenurgast. Süüvime sellesse, mida tähendab kollektiivne vari ja miks isiklik varjutöö võib tegelikult mõjutada palju enamat kui ainult meie enda sisemaailma. Kui üks inimene õpib oma reaktsioone ja projitseerimist veidi selgemalt märkama, võib see muuta ka tema suhteid, otsuseid ja seda, kuidas ta teiste inimestega suhestub. Kui aga seda teevad paljud inimesed korraga, hakkab muutus toimuma ka palju suuremal skaalal.

Sarja kolmandas osas vaatamegi lähemalt, milline näeb varjutöö välja praktikas. Mitte abstraktse teooriana, vaid üsna inimliku ja igapäevase protsessina. Räägime sellest, millised harjutused ja tähelepanekud võivad aidata endale varju teadvustada ning kuidas luua enda sees veidi rohkem ruumi reaktsiooni ja teadlikkuse vahele. Sest sageli ei seisne varjutöö mitte selles, et midagi kiiresti muuta, vaid selles, et me õpime oma sisemaailma veidi rahulikumalt ja ausamalt vaatlema.

Sarja teises osas vaatame lähemalt, kuidas avaldub vari meie elus tegelikult. Räägime sellest, miks teatud inimesed või olukorrad meid nii tugevalt käivitavad, miks me kipume omaenda varju teistele projitseerima ning miks see, mis meid teiste juures kõige rohkem häirib, võib mõnikord olla peegel millelegi meie endi sees. Samuti vaatame, millised märgid võivad viidata sellele, et mõni varju jäänud osa on parasjagu meie reaktsioone kujundamas ja juhtimist üle võtmas ning miks see automaatselt ei tähenda, et meis oleks midagi fundamentaalselt valesti. Sageli on see hoopis esimene samm millegi väga olulise mõistmise suunas.

Sellel nädalal süüvime põhjalikumalt ühte teemasse, millest viimasel ajal aina enam räägitakse, kuid mida sageli mõistetakse üsna pealiskaudselt – meie varjumaailma. Tegemist on suure ja mitmekihilise teemaga, mis ei mahu kuidagi ühe postituse sisse ära. Seetõttu kujuneb sellest neljaosaline sari, milles liigume samm-sammult sügavamale sellesse, kuidas vari meie elus toimib. Alustame sellest, mis on üldse vari ja kuidas see meie psüühikas välja kujuneb. Järgmistes osades vaatame sügavamalt, kuidas vari avaldub meie igapäevaelus, kuidas sellega tegelikult töötada ning miks see ei ole ainult individuaalne teema, vaid mõjutab ka seda, kuidas inimesed üksteisega suhestuvad ning kuidas kujunevad välja laiemad ühiskondlikud varju mustrid.

On inimesi, kellel on väga head plaanid ja ideed ning ka motivatsioon ei puudu, kuid nad jäävad ikka ja jälle justkui samasse kohta kinni. Nad alustavad millegi uuega, kuid ei vii seda kunagi lõpuni. Nad liiguvad oma teel edasi, kuid mingil hetkel libisevad tagasi samasse mustrisse või nõiaringi.

Kui vaadata nartsissismi ja enesehinnangu erinevaid kujunemisteid ja tagajärgi, tekib paratamatult küsimus, milline peaks olema enesehinnangu roll psühholoogilistes sekkumistes ja kasvatustöös. Kas enesehinnangu tõstmine on alati eesmärk omaette ja kas see viib soovitud tulemusteni?

Paljudel inimestel tekib enesearmastuse mõttest lausa füüsiline ebamugavus. Seda on aastaid peetud isekaks, nartsissistlikuks või sisutühjaks uue ajastu mulinaks. Mõne jaoks kõlab see läägelt, teise jaoks isegi ohtlikult. On levinud uskumus, et kui olla enda vastu lahke, muutume mugavaks ja kaotame sihikindluse.

Laps sünnib süsteemi, kus on juba olemas emotsionaalne ajalugu. Oluline on mõista, et enamik lapsi ei sünni puhta lehena. Juba raseduse ajal tajub laps ema seisundit, tema pingeid ja ka allasurutud tundeid. Varajases eas kujunevad välja lapse arusaamad ja käitumismustrid suuresti just keskkonna kaudu. Ta jälgib, kuidas käituvad ja reageerivad tema vanemad, millised on peres kehtivad reeglid ning  millised teemad on seotud häbi või süütundega, millest ei räägita ja mida välditakse jne, jne.

Enesesabotaaž Ma ei tea, kuidas on lood sinuga, aga minul lööb üsna tihti sisse enesesabotaaž. Eriti siis, kui keegi ütleb mulle, et pean midagi ära...