1Enesesabotaaž
Ma ei tea, kuidas on lood sinuga, aga minul lööb üsna tihti sisse enesesabotöör. Eriti siis, kui keegi ütleb mulle, et pean midagi ära tegema. Reeglina selle peale on minu esimeseks reaktsiooniks: „Mis mõttes ma pean? Aga kui ma ei taha?“ Tead ju küll seda enda sisemist häält, mis topib oma nina vahele just siis, kui oled mingit mõtet läbi närimas, et pead midagi ära tegema ning torkab trotsiga: „Aah, las jääda.“ „Ma ei viitsi seda teha“, „Ma ei taha“ , „Ma ei saa“, „Kellele seda vaja on?“ jne, jne. Enda püstitatud eesmärkide või tegemistega on mõnikord veidikene lihtsam, aga mitte alati. Eriti nendega, millel kohe tulemust näha pole.
Mõtlesin, et täna räägiks siin natuke rohkem sellest sisemisest teekonnast, mis viib meid punktist „ma ei taha“ ja „ma ei saa“ kohta, kus me lõpuks ütleme endale rahulolevalt: „ma tegin selle ära“.
Nagu sa tead, siis eesmärkideni jõudmine ei ole mingi sirgjooneline ja lihtne tee. See on pigem selline tundmatu ja esmapilgul läbimatu džungel, kust tuleb end matšeetega läbi raiuda. Iga tehtud samm sõltub sellest, kas julged edasi minna ja vaadata, mis ees ootab või jääd paigale või keerad tagasi juba tuttavaks tallatud rajale.
Tänases postituses vaatame lähemat järgnevaid trepiastmeid:
- Esialgne trots: „ma ei taha“
- Piiratud võimaluste tunnistamine: “ma ei saa“
- Motivatsiooni leidmine: „ma tahan“
- Radari häälestus: „kuidas ma saan?“
- Esimesed sammud tegutsemiseks: „ma proovin“
- Edasiliikumine võidu suunas: „ma saan“
- Triumf: „ma tegingi selle ära“
- Miks see töötab?
Esialgne trots: „ma ei taha“
Kui nüüd päris ausalt end analüüsida, siis kõige esimene faas ei ole kunagi motivatsioon. Vähemalt minul mitte, eriti siis, kui keegi teine tuleb ütlema, et ma pean midagi ära tegema. Enda poolt püstitatud eesmärkidega on palju lihtsam, aga ka siis ei ole see mingi lootus. See on pigem trots. See tuleb nii automaatselt, et vahel tundub, nagu oleks tegemist puhta lapsiku vastureaktsiooniga, mis ütleb kohe: „ma ei taha“.
Ilmselt on see väga tuttav paljudele. Ja mis kõige olulisem, see esimene reaktsioon ei tähenda kunagi, et me oleksime halvad, nõrgad või laisad. Pigem tuleb see sellest, et mingi osa meist juba aimab, et kui see asi päriselt ette võtta, siis ei saa enam vanaviisi jätkata. Ja ausalt öeldes ei tahagi keegi kohe esimesel hetkel oma mugavustsoonist välja ronida selleks, et midagi endas muuta. Muutused on tülikad, ebamugavad ja vahel isegi valusad. Ükski normaalne inimene ei vali vabatahtlikult ebamugavust või valu. Muutus tähendab, et mingi osa meis peab „surema“ selleks, et midagi uut saaks sündida. Pole just kõige kutsuvam, eks? Ja siit tulebki see esimene reaktsioon: „ma ei taha!“
Sisemiselt tead sa päris täpselt, et see teekond saab olema raske ja sa ei ole veel valmis seda raskust kogema ja läbi tegema. See teadmine võib olla hirmutav ja isegi segadust tekitav. Tihti aetakse hirm segi ka elevusega. See on hetk, kus sa pole veel valmis järgmiseks sammuks ja võitlema. Oled pigem veidi endasse tõmbunud ning keeldud ja ütled sisimas, et ei, mitte praegu. Sellest sünnibki trots.
Postituse edasi lugemiseks kliki nupukesele „järgmine“, järgneb seitse lehekülge.
