J. B. Watson katsed on sageli toodud näiteks sellest, kuidas hirm võib olla väga võimas psühholoogiline mõjutaja. Tema töödest on järeldatud, et hirmu abil on võimalik inimeste käitumist suunata ning teatud mustreid esile kutsuda. Seda ideed on hiljem laiendatud ka ühiskondliku mõju ja manipulatsiooni konteksti.
Watsoni katsed viidi läbi imikutega vanuses umbes 3 kuud kuni 1 aasta. Katsed olid metoodiliselt lihtsad. Ühes neist näidati lapsele põlevat küünalt, et jälgida reaktsiooni tulele. Teistes katsetes toodi lapse keskkonda loomi, et uurida emotsionaalseid vastuseid.
Üks tuntumaid katseid kannab nime „Väikese Alberti eksperiment“. Selles katses asetati väikelapse Alberti lähedusse rott. Alguses ei ilmutanud laps looma suhtes hirmu ning hakkas sellega aja jooksul isegi mängima. Seejärel muudeti keskkonda: iga kord, kui Albert rotti puudutas, tekitati tema selja taga tugev ja järsk heli, lüües vastu raudpulka. Aja jooksul hakkas laps seostama rotti hirmutava heliga ning reageeris loomale nutu ja hirmuga ka siis, kui heli enam ei kasutatud.
Keskkonda süstemaatiliselt muutes järeldas Watson, et varajases arengufaasis oleva lapse käitumist ja reaktsioone on võimalik kujundada. Ta leidis, et õppimise ja tingimise kaudu saab mõjutada emotsionaalseid reaktsioone ning suunata käitumist erinevatesse mustritesse. Need järeldused mõjutasid tugevalt 20. sajandi psühholoogiat ning laiemalt ka arusaamu inimese käitumise kujundamisest.
Oma töödest lähtudes on Watson väljendanud seisukohta, et inimkäitumist juhivad sageli mitte niivõrd positiivsed tunded, vaid hirm ja vältimismehhanismid. Seda ideed on hiljem seostatud ka ühiskondlike protsessidega, kus hirmu kasutatakse motivatsiooni, distsipliini või kontrolli vahendina.
Aastate jooksul on haridusse, teadus- ja poliitikauuringutesse investeeritud väga suuri summasid eesmärgiga paremini mõista ja suunata inimkäitumist. Mõnede kriitikute hinnangul on osa neist pingutustest keskendunud sotsiaalse ja kollektiivse käitumise mõjutamisele.
„Andke mulle laps ja ma teen temast ükskõik millise inimese.“
Need sõnad on omistatud psühholoogile J.B. Watsonile ning väljendavad biheivioristlikku maailmavaadet, mille kohaselt on inimese käitumine suuresti keskkonna ja õppimise tulemus.
Selle käsitluse järgi on organismide, sealhulgas inimeste käitumine teatud piirides prognoositav ja mõjutatav. Sellest ideest lähtudes on valitsused, teadlased ja suured institutsioonid püüdnud mõista, kuidas kujundada soovitud käitumismustreid majanduses, tarbimises ja ühiskondlikes protsessides.
Kriitilisemates käsitlustes nähakse, et võimu ja kontrolli soov on saanud oluliseks jõuks globaalses majanduses ning hirmu kasutamist peetakse üheks tööriistaks, millega inimeste otsuseid ja hoiakuid mõjutatakse. Sageli tuuakse näiteid peavoolumeediast, kus rõhutatakse ohte, kriise ja puudujääke. Inimesed kardavad töökaotust, majanduslikku ebakindlust, sotsiaalset staatust, turvalisust, tervist ja tulevikku.
Mõned autorid on väitnud, et sellises keskkonnas võivad inimesed muutuda üha alistuvamaks, kohandudes järk-järgult piirangutega ja loobudes iseseisvast otsustusvõimest. Füüsilise sunduse asemel räägitakse psühholoogilisest allumisest, mis toimub märkamatult ja sageli „heatahtlikkuse“ sildi all.
Muret tekitavaks ei peeta alati mitte üksikuid piiranguid, vaid pigem nende normaliseerimist ja laialdast aktsepteerimist. Kriitilise vaate kohaselt soodustab see olukorda, kus vastutus, mõtlemine ja otsustamine delegeeritakse välistele autoriteetidele.
Üheks tänapäevaseks väljakutseks peetakse oskuse kadu olla iseseisev mõtleja: eristada, analüüsida, kahelda ja kasutada intuitsiooni. Paljud inimesed toetuvad üha enam autoriteetidele, institutsioonidele või avalikele eeskujudele, otsides kindlust ja suunda. Selline käitumine võib avada ukse neile, kes on valmis võtma juhi rolli ja pakkuma lihtsaid vastuseid keerulistele küsimustele.
Lõppsõna
J.B. Watsoni katsed on sageli toodud näiteks sellest, kui võimas võib olla hirm psühholoogilise mõjutajana. Need käsitlused kutsuvad üles olema teadlikud sellest, kuidas emotsioone – eriti hirmu – kasutatakse ühiskondlikes protsessides, et inimene ei kaotaks oma otsustusvõimet ega vastutust.
Millise seose lõid sina loetu ja lähiajaloo vahel? Kas märkasid mustreid, mis meenutavad Watsoni katsetest tuntud mehhanisme ühiskondlikul tasandil?
Allikas: FB
