2Vastlaliug Tulihobusega
Täna on harukordne päev. Ühel ja samal kuupäeval kohtuvad meie oma vastlapäev ja Tulihobuse aasta esimene päev. Ühelt poolt meie oma rahvakalender, teiselt poolt idamaine tsükkel, kus üks kõneleb linast ja liust, teine tulest ja liikumisest. Taust on neil küll erinev, kuid mõte kattub – vali suund, koonda energia ja liigu edasi.
Vastlapäev on meie rahvakalendri üks armastatumaid tähtpäevi. Kes meist ei mäletaks oma lapsepõlves lastud pikka liugu, vastlakukleid, hernesuppi ja seajalgu ning luu- või nööbivurriga vuristamist? See polnud pelgalt päev täis rõõmu ja kilked, vaid põlvkondade tarkus, mida anti edasi läbi lustliku tegevuse. Tegemist on tavaga, mis on ajaproovile vastu pidanud ja elab jõuliselt edasi ka 21. sajandil.
Liumäele ei mindud niisama lustima, vaid ikka selleks, et lina ja kanep hästi kasvaksid, sest mida pikem liug, seda pikem tuli ka lina. Lina oli esivanemate jaoks vältimatu tarbevara ja selle kasvule pöörati suurt tähelepanu, mistõttu saatsid seda mitmesugused kombed ja uskumused. Liumäele pidi kindlasti minema alati ka pereema. Mõnel pool pisteti linaseemne kotike oma istumise alla või peideti linakimp põue, et linakasv saaks liu käigus väge juurde. Liugu lasti nii kelkude kui reega, aga nende puudumisel ajasid asja ära ka tagurpidi keeratud pink, kuuseoks, isiklik tagumik või lihtsalt jalatald. Lausmaale tehti eraldi liuteid ja kui jää kandis, tehti sellele ka lausa karusselle.
Vastlatoidud
Teine tähtis vastlakomme oli seajalgade söömine. Need keedeti herneste või ubadega pehmeks, vahel pandi patta lisaks ka kapsast. Rasvast ei hakatud sõrmi puhtaks pühkima, vaid neid lakuti, sest rasv tähendas rammu, jõukust ja head kasvu. Puhtaks lutsitud kondid korjati hoolega kokku ning anti sigadele, et kari edeneks ja koos püsiks. Seajala kondist tehti ka vurre, mis lastele hirmsasti meeldisid. See kondivurri eriline vurin on mul siiani meeles. Mõnes piirkonnas kasutati seajala puudumisel hoopis lamba jalaluud. Tänapäeval on kondivurrid enamasti asendunud nööbivurridega, aga vuristamise lust on endiselt alles.
Vastlapäeval oli tavaks süüa mitu korda päevas, (mõnel pool 3, 7 ja isegi 9 korda) eriti seal, kus külvimehe rolli peeti tähtsaks ja saagist sõltus kogu pere aastane heaolu. Hommikuks keedeti vastlaputru, päeva peale küpsetati leiba ja kakukesi. Mõnel pool kasteti leivaviil seajala leeme sisse ning söödi rasvaleiba, et rammu jaguks terveks aastaks. Ka põllule või aeda viidi hangutäis sõnnikut, sest usuti, et nii saab maa väge juurde ja see tõtstab ka saagi viljakust.
Vastlapäeva peeti naiste pühaks, nagu küünlapäevagi, ja sel päeval ei tehtud kõiki tavalisi töid. Näiteks oli ketramine keelatud, sest kardeti, et see rikub linakasvu. Küll aga oli paelte ja nööride punumine lausa soovitatav, et need tuleksid siledad ja vastupidavad. Mõnes paigas ei süüdatud isegi tuld, sest usuti, et muidu hakkavad kevadel härjad künni ajal lõõtsutama ja hobused väsivad liialt ruttu.
Kõik need kombed räägivad tegelikult ühest ja samast asjast. Liikumine toob kasvu, rammus toit annab jõudu ning õigel ajal tehtud tegu paneb paika kogu hooaja suuna ja arengu.
Postituse edasi lugemiseks kliki nupukesele “Järgmine”.
