1Tegelik mardipäev ja millal on õige aeg santida?
Mardipäev on tänini elav rahvakalendri tähtpäev. See seob endas sügise lõpu ja talve alguse, hingedeaja lõpetamise, vilja- ning karjaõnne maagilise taotlemise, aga ka noorte lõbusa sanditamise ja kogukonna ühtehoidmise. Tegelik mardipäev on igal aastal küll 10. novembril, ent marti joostakse alati mardilaupäeval, 9. novembri õhtul. Just siis kogunevad mardikambad, lüüakse lärmi, palutakse tuppa laskmist, külvatakse viljaõnne ja esitatakse väike rituaalne kava, mille eest pererahvas mardisantitele siis ande jagab.
Alljärgnev kokkuvõte tutvustab mardipäeva ja sanditamise ajalugu, kombeid ning rituaale. Siit saab ülevaate sellest, kuidas mardisandiks valmistuti, kes marti jooksid, milliseid maske ja rõivaid kanti ning kuidas kulges mardisandi käik algusest lõpuni. Lisaks jagame praktilisi nõuandeid, mis aitavad mardipäeva tähistada vanade tavade järgi. Postituse lõpus on toodud ka mardi tervituslaul, tänulaul ja lõpulaul nende originaalkujul.
Ajalooline taust: Martinus, Luther ja hingedeaeg
Mardipäeva juured ulatuvad vanasse talukultuuri, kus see tähistas välitööde lõppu ja tubaste tööde algust. Hingedeaja lõppemisega seostus uskumus, et esivanemate hinged tulevad hingedepäeval koju käima, ning sanditamine oli üks viis, kuidas õnne ja head käekäiku majja kutsuti. Folklorist Mall Hiiemäe on nimetanud mardipäeva koguni muistseks aastavahetuspühaks. Kui hingedepäev, 2. november, oli möödas, saabus 10. novembril mardipäev ehk vanade eestlaste mardusepäev. Mardipäeva on seostatud ka surnute mälestamisega eelkõige seetõttu, et rahvapärimuses esineb sarnase nime kõlaga surmahaldjas mardus. See tähistas aega, mil lõppes muistsel ajal mihklipäevast siiani kehtinud marraskuu ehk surnutele pühendatud aeg. Soomes kutsutakse novembrikuud marraskuuks, mis tähendab kooljakuud.
Kristlikus traditsioonis on mardipäev seotud Toursi piiskopi püha Martinuse mälestamisega, mida tähistatakse 11. novembril. Luterlikes maades on mardipäev aga seotud ka Martin Lutheri sünnipäevaga, mis on 10. novembril. Eestis seostatakse mardipäeva ikka Martin Lutheriga. Sellega seoses on levinud ka mitmesuguseid legende ja seletusi Lutherist ja tema naisest, kes kerjustena ringi liikunud.
Eesti rahvakalendris on mardipäev sulandunud kokku meie oma põliste kommetega. Selle keskmes on vilja-, karja- ja pereõnne soovimisega, mõistatamise, laulmise, tantsimise ja lõbusa lärmi tegemisega. Kõige iseloomulikumaks on aga jäänud sanditamine ehk marti jooksmine, mis ühendab endas nii muistse maagia kui ka kogukondliku rõõmu ja ühtekuuluvuse tunde.
Miks just 9. ja 10. november?
- 9. november – mardilaupäev on päev, mil joostakse marti. Siis tõmmatakse selga tumedad ja karvased rõivad, pannakse ette mask ning võetakse kaasa pisike kotike viljateradega, mida kodudesse loitsude ja õnnistuste saatel visatakse. Mardipere liigub õhtupimedas perest perre ja külast külla, laulab, esitab toas oma ettevalmistatud kava, õnnistab pererahvast, kogub ande ning lahkub.
- 10. november – mardipäev lõpetab hingedeaja vaikse ja rahuliku perioodi ning ka mitmed töökeelud. See on rõõmus pidupäev, mil süüakse piduroogi ja alustatakse taas tubaste töödega. Toidud keedetakse sageli eelmisel õhtul saadud mardinoosist ning päeva jooksul peetakse pidu, ollakse koos pere ja külalistega ning valmistatakse end ette saabuvaks talveks.
Nii jäävad sanditamine ja pidupäev kena järjestusena kõrvuti: mardipäeva eelõhtul ehk siis mardilaupäeval külvatakse külas laialdaselt õnne ja järgmisel päeval hakatakse seda oma kodus vastu võtma ning kinnistama.
Tänases postituses vaatame lähemalt veel:
- Kes marti jooksid ja kuidas selleks valmistuti?
- Mardipidu ja mardipulmad
- Marditoit ja mardihani
- Ilma- ja õnneended
- Mardisandi kava ja meelespea
Postituse edasi lugemiseks kliki nupukesele “Järgmine”. Järgnevad veel viis lehekülge.
