Mardipäev, mardilaupäev ja millal joostakse tegelikult marti?

Veel 20. sajandi alguses jooksid marti pigem noormehed ja selletõttu on püha seostatud näiteks noorte meeste initsiatsiooniga ning vastuvõtuga meeste kogukonda.

Mardipere tuumik

Enamasti käidi ringi rõõmsa ning lärmaka mardiperena, mille eesotsas olid alati mardiisa ja mardiema. Mardiisa oli siin kõige tähtsam tegelane ja tema juhtis laulu, kõnepidamist ning kogu käiku. Mardiema roll nõudis head lauluoskust ja sõnaosavust, sest tema aitas pererahvaga suhelda ja õnne soovida. Igal pereliikmel oli oma koht ja väike roll, mida võis esitada naljakalt ja mänguliselt.

Kambas olid esindatud ka mardilapsed, vahel ka mingid ametimehed nagu rätsep, arst, korstnapühkija ning erinevad loomad nagu mardikaru, – hobune, -sokk, -lammas, -kurg, aga Läänemaal ja saartel ka mardihani. Mõnel pool liikus ringi ka ketrajasant ehk mardiema, kes ketras ja laulis ketramisega seotud laule või jutustas naljakaid lugusid. Tema kuju on seotud vana päikese- ja viljakusekultusega, mis tähistas elu ja uue aja algust. Mardipere võis olla väike, kuid vahel ka suur ning ulatudes enam kui kahekümne liikmeni. Nii on see ka tänapäeval, kui marti joostakse terve klassi, sõpruskonna või töökaaslastega. Käiakse õpetajaid, tuttavaid või õppejõude külastamas, lauldakse mardilaule ja saadakse tänutäheks väike mardinoos. Nii elab vana mardikombestik edasi, ühendades põlise tava ja tänapäevase rõõmsa koosolemise.

Lisaks tunti ka näljasante, kes olid enamasti vaesemad inimesed, peamiselt naised, kes liikusid päevasel ajal üksikult talust tallu. Nad kogusid endale toitu ja riideid ning sageli ei olnud neil vaja end maskeerida.

Rõivad, maskid ja „hirmsus“

Mardid riietusid peamiselt tumedatesse rõivastesse või pöörasid kasukad pahupidi, et muuta end äratuntamatuks ja salapärasemaks. Peas kandsid nad sageli õlgedest tehtud kübaraid ning ette seoti takust habe. Õlgedest punuti ka patse ja vöösid, valmistati piitsasid, õletuuste, sabasid ja mütsikaunistusi. Need kohmakad ja karvased olendid sümboliseerisid viljaõnne ja küllust, kuid neid peeti samas ka veidi ohtlikeks külalisteks, sest nendest mahapudenenud õled ja terad tuli hoolikalt kokku korjata ja ära põletada.

Veel tänapäevalgi on mardid visanud tuppa viljaõnne, puistates peoga põrandale teri, herneid, tangu või riisi. Selle teoga sooviti perele jätkuvat viljaõnne ja head saaki ka järgmisel aastal. Nägu varjati paberist või riidest maskiga, mis tehti meelega koledaks, mitte hirmutamiseks, vaid maagilises mõttes, sest karvasus ja tundmatus olid viljakuse, elu ja hingede maailma sümbolid.

Maskeerimine toimus lihtsate vahenditega. Tihti poeti kahekesi teki või lina alla, nii et üks paistis välja justkui ratsanikuna ja teine mängis looma tagaosa. Kui kehastuti linnuks, näiteks kureks või haneks, kasutati valget lina või suurrätti ning kuuevarrukast väljapistetud käsi kujutas linnupead. Muude loomade puhul piisas sageli pahupidi kasukast, sokuks kehastumisel lisati ka uhke sarvedega pea, mis oli kinnitatud kepi otsa.

Loomadena maskeerumisel oli sügavam tähendus. Rahvapärimuse järgi usuti, et surnute hinged võisid liikuda ringi loomade ja lindudena. Mõned maskid kehastasid loodusjõude, viljakusehaldjaid või pimeduse vaime, kes sümboliseerisid elu, surma ja taassünni ringkäiku.

Linnades hakkasid mardid 20. sajandi keskpaiku maskeeruma juba mitmekesisemalt ning lisaks loomadele ka ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks või tuntud tegelasteks. Sageli piisas vaid sellest, et nägu mustaks võõbata ja vana kuub selga panna. Nii säilis mardisandiks käimise vaim ja rõõmus, salapärane ja pisut pöörane pidu, mis ühendas lõbu, maagia ja rahvapärase uskumuse üheks suureks sügisõhtuseks rännakuks.

Eluvits ja rikkalikud soovid

Mardid ei olnud lihtsalt külalised, vaid õnne ja tervise toojad. Kui nad majja astusid, viskasid nad põrandale rukist, otra, hernest, uba või nisu, mis sümboliseeris küllust ja viljaõnne. Peale selle kandsid and endaga alati kaasas ka vitsakimpu, millega löödi tervist või torgiti sõbralikult takka neid, kes olid olnud laisad või jätnud tööd tegemata.

Mardivits oli oluline sümbol, mida peeti eluvitsaks, sest sellele omistati tervendavat ja viljastavat jõudu. Usuti, et vits tuli murda vaid teatud puude küljest, sest mitte kõik puud ei toonud head õnne. Mõned puud panid inimese ja looma kiduma (kidunema, põduraks jääma), kuid kask andis alati tervist ja elujõudu.

Vitsaga puudutati naljatamisi lapsi, kes ei osanud veel lugeda, tüdrukuid, kellel oli vähe käsitöid ette näidata, ning ninakaid, et neile uut virkust ja tublidust anda. See oli ühtaegu lõbus mäng ja samas ka maagiline tava, mille eesmärk oli tuua perele jõukust, tervist ja head õnne.

Aja jooksul hakkasid mardid käima lisaks taludele ka koolimajades, kohvikutes ja seltsimajades, nii nagu varem mindi mõisatesse sanditama. Nii säilis vana komme uues ajas, kandes edasi oma põhilist mõtet: õnne, tervise ja rõõmu jagamist.