Natural News teatab, et D-vitamiinil on unikaalne võime vähendada oluliselt paljude vähivormide riski teket ning on viidatud, et see vähendab südamehaiguste riske, insulti, diabeeti ja dementsust.
Kuna need kroonilised haigused on just peamisteks täiskasvanud inimeste surmapõhjusteks, siis ei tohiks tulla üllatusena, et päikesest saadud D-vitamiin võib pikendada eluiga ja leevendada tihti paljude surmaga lõppevate haiguste ühiseid kahjulikke mõjusid.
Hollandi Ülikooli Meditsiinikeskuse teadlased on avaldanud Kanada Meditsiini Assotsiatsiooni ajakirjas detailse uuringu, kuidas optimaalsest madalam D-vitamiini tase võib olla seotud mitte nii pika elueaga. Uuringusse kaasati 90ndates inimesi nende keskealiste lastega.
Autorid märkisid: “Tegime kindlaks, et pärilik pikaealisus seostub D-vitamiini madalamate tasemete ning CYP2R1 geeni alleelivariatsioonide väiksema esinemissagedusega, mida omakorda seostatakse D-vitamiini kõrgema tasemega.”
D-vitamiin toimib geneetilisel tasandil, et vähendada mutatsioonide esinemissagedust ning parandada raku replikatsiooni. Et teha kindlaks seost D-vitamiini taseme ja pikaealisuse vahel, vaatlesid Hollandi Pikaealisuse Uuringu teadlased 380 valgenahalisi perekondi, kus oli vähemalt kaks õde-venda vanuses üle 90 aasta (89 või vanemad mehed ja 91 ja vanemad naised). Uuringus vaadeldi õdesid-vendi ning nende järeltulijaid, kokku 1038 järglast ja 461 kontrollrühma.
D-vitamiini ainevahetus on geneetiliselt kontrollitud, kuid seda võib mõjutada ka tervislike eluviisidega.
Teadlased katsetasid D-vitamiini küllastatuse taset, kasutades standardset 25 (OH) D vereanalüüsi ning testis osalejad liigitati kuu, vere mõõtmise (märkida tuleb seda, et verenäidud on suveti ja talviti suuresti erinevad). Nad jälgisid sugu, vanust, KMI, aastaaega, vitamiinide manustamist ja neerutalitlust, ühesõnaga kõiki tegureid, mis võivad mõjutada D-vitamiini taset. Samuti vaadeldi kolme geeni geneetilise mõju varieerumist, mis on seotud D-vitamiini tasemega.
Uuringu autorid tegid kindlaks, et see aktiivne mehhanism, mis muudab päikese ultraviolettkiirguse läbi naha D-vitamiiniks, on tõenäoliselt geneetiline funktsioon, mis esineb perekondades. Autorid järeldasid: “Selgitasime välja, et üheksakümnendais eluaastais inimestele, kellel oli vähemalt üks üheksakümnendates eluaastates õde või vend, oli iseloomulik kontrollrühmaga võrreldes madalam D-vitamiinitase”… Ka leidsime, et järglastel, kellel oli madalam geneetiline CYP2R1 geeni variant. Selle geeni ühine geneetiline variant inimestel on eelsoodumuseks kõrgemaks D-vitamiini tasemeks.
Paraku ei saa me kontrollida oma päritud geneetilist struktuuri, kuid me saame mõjutada oma geneetilist väljendust läbi toidu ja eluviisi sekkumisega, seejuures täiendades oma D-vitamiini puudujääki kas D3 vitamiini lisandina ja päikesega ning kontrollides üle aasta oma D-vitamiini taset veres ning hoides seda 50-70 ng/ml tasandil, et vähendada riski varajasele suremusele.
Allikad: CMAJ, Science Daily, Medpage today, Natural News