Kui vaimselt terve inimene tehakse haigeks

Vastuvõtule jõudes lõpetasid osalejad igasuguste psühhiaatriliste sümptomite teesklemise, kuigi esines üksikuid juhtumeid „lühiajalist … kerget närvilisust ja ärevust“, mis „taandusid kiiresti“. Psühhiaatriaosakondades suhtlesid osalejad patsientide ja personaliga nii, nagu nad igapäevaelus kolleegidega tavapäraselt suhtleksid. Kui personal küsis nende enesetunde kohta, vastasid osalejad, et tunnevad end hästi ega koge enam mingeid sümptomeid. Neile määrati ravimeid, mida nad üldjuhul ei tarvitanud, välja arvatud ühel või kahel juhul. Samuti panid nad kirja oma tähelepanekud osakonna, personali ja patsientide kohta.

Osalejad vabastati haiglaravilt siis, kui nende ravi eest vastutav haiglapersonal pidas seda sobivaks ja mitte tegelikust seisundist lähtuvalt. Iga osaleja kohta oli pärast uuringu algust määramata arvu päevi säilitatud toimikus “habeas corpus’e” avaldus, juhuks kui see oleks osutunud vajalikuks.

Üks kuni neli osalejat kordasid seda protseduuri veel neljas teises haiglas. Lisaks registreeriti kaks täiendavat protokollirikkumist, mis ei toonud kaasa osalejate uuringust väljaarvamist. Üks osaleja avaldas haiglapersonalile, et töötab psühholoogia valdkonnas.

Teine osaleja „üritas luua romantilist suhet ühe õega“, avaldas samuti personalile oma seotuse psühholoogiaga ning osutas kaas­patsientidele psühhoteraapiat.

Haiglatelt saadi õendusaruanded määramata („enamiku“) 12 haiglaraviperioodi kohta. Kodeerimisprotokolle ega vastavat koolitust ei kirjeldatud.

Diagnoos, millest pole pääsu

Tulemused olid jahmatavad. Enamik osalejatest hospitaliseeriti skisofreenia diagnoosiga ning kirjutati välja sama diagnoosiga, lisandiga „remissioonis“. Ühel juhul pandi diagnoosiks maniakaal-depressiivne psühhoos.

Haiglas viibimise aeg ulatus mõnest päevast mitme nädalani.

Õendusraportid kirjeldasid pseudo-patsiente kui sõbralikke, koostöövalmis ja ilma ebanormaalsete ilminguteta. Ometi ei korrigeeritud algset diagnoosi mitte ühelgi juhul.

Kuus osalejat, kelle haiglas viibimise kogukestus oli kokku 129 päeva, mõõtsid oma igapäevast kontakti personaliga.

Igapäevane kontakt psühhiaatrite, psühholoogide, residentide ja arstidega jäi vahemikku 3,9 kuni 25,1 minutit, keskmise kestusega 6,8 minutit.

Eraldatud andmeid, kontakti kestust muu personaliga, statistilisi erinevusi, nende olulisust ega standardhälvet ei raporteeritud.

Professor David L. Rosenhan märkis, et kontakt viitab „hoolimisele ja individuaalsele kohtlemisele“, selle puudumine aga „vältimisele ja depersonaliseerimisele“. Personali valdav patsientide vältimine. Rosenhan märkis, et see tõi kaasa „ülekaaluka jõuetuse tunde, mis haarab inimese, kui ta on pidevalt avatud psühhiaatriahaigla depersonaliseerivale mõjule“.

Selle praktika tähendus ja sellega kaasnev jõuetus olid Rosenhani hinnangul kergesti järeldatavad.

Rosenhan märkis, et vastuvõtul tehtud ekslik diagnoos võib olla seletatav arstide tugeva kalduvusega vältida tervete inimeste ekslikku väljasaatmist. Tema sõnastuses:

Samas pidas ta oluliselt häirivamaks seda, et diagnoosi ei korrigeeritud ka pärast seda, kui osalejad olid kohe pärast vastuvõttu lõpetanud igasuguse sümptomite teesklemise.

Tema hinnangul osutus algne diagnoos sedavõrd võimsaks, et paljud osalejate täiesti tavalised käitumisviisid kas jäeti tähelepanuta või tõlgendati sügavalt ekslikult. Märkmete tegemist peeti sundkäitumiseks. Vaikset jalutamist rahutuseks. Viisakat suhtlemist kontrollitud patoloogiaks. Diagnoos hakkas tootma iseenda tõendeid.