Diagnoos kui tõde
Psühhiaatria ametlik käsiraamat DSM-II peegeldas omal ajal laialt levinud veendumust, et vaimseid häireid saab selgelt eristada nii üksteisest kui ka normaalsest vaimsest seisundist. Diagnoose käsitleti kui midagi võrreldavat kehaliste haiguste diagnoosimisega meditsiinis.
Ometi oli kriitika selle lähenemise suhtes juba kogumas jõudu. Üha enam väideti, et psühhiaatrilised diagnoosid ei ole objektiivsed faktid, vaid professionaalsed hinnangud. Ja hinnangud, isegi hästi koolitatud spetsialistide omad, ei ole kunagi immuunsed ootuste, konteksti ja eelarvamuste suhtes.
Selle väite kontrollimiseks otsustas Rosenhan teha midagi enneolematut ja viia läbi eksperimendi.
Eksperiment
Tema eesmärk oli testida, kas psühhiaatrid suudavad usaldusväärselt eristada vaimselt terveid inimesi nendest, kellel esineb tõsine vaimne häire.
Eksperimendi eeldus oli, et psühhiaatriline normaalsus on piisavalt eristatav, et pädevad spetsialistid suudaksid selle ära tunda.
Inimesed, kellel puudus igasugune tõsise vaimse häire ajalugu või sümptomid, pidid püüdma pääseda psühhiaatriahaiglatesse. Kui nad tunnistataks vaimselt terveteks, toetaks see arusaama, et spetsialistid suudavad normaalsust ja patoloogiat usaldusväärselt eristada.
Osalejaid oli üheksa, nende hulgas ka Rosenhan ise. Kõik nad olid vaimselt terved ja hinnanguliselt puudus neil hetkeline tõsine psühhiaatrilise häire sümptomaatika. Iga osaleja püüdis pääseda ühte üheksast erienvast haiglast. Vastuvõtule minnes kasutasid nad vale nime ja ametit, kuid rääkisid oma elust tõtt. Ainus sümptom, mille üle nad kaebasid, oli häälte kuulmine. Need hääled ütlesid kolme sõna: „tühi“, „õõnes“ ja „mütsatus“.
Kaheksal juhul toimus vastuvõtt ilma haiglapersonali eelneva teadmiseta. Rosehnani puhul olid haigla administraator ja peakliiniline psühholoog teadlikud asutuse kaasamisest uuringusse. Tema andmeid uuringust ei välistatud.
Samas ühe osaleja andmed jäeti välja protokolli rikkumise tõttu, kuna ta oli võltsinud isiklikku ajalugu rohkem, kui see oli lubatud.
Ülejäänud kaheksast osalejast neli viibisid hiljem veel täiendavalt teistes haiglates. Uuringusse kaasati andmed 12 haiglaraviperioodist, mis toimusid 12 erinevas haiglas ja hõlmasid kaheksat osalejat. Viis kaasatud osalejat olid täiskasvanud mehed ja kolm täiskasvanud naised. Viis osalejat töötasid psühholoogia või psühhiaatria valdkonnas või olid sellega muul viisil seotud.
Üks kaheteistkümnest haiglast oli erarahastusel; ülejäänud said avalikku rahastust. Täpsustamata arv haiglaid oli „vana ja räämas“ või „oluliselt alamehitatud“.
