Vesinikperoksiidi saladus

Vesinikperoksiid või vana nimega vesinikülihapend vajab veidi lahtiseletamist. Kui tahad teada, kuidas asi tegelikult on, siis ehk allpoolviidatust on kasu. 

H
2O
2– Vesinikperoksiid

Vesinikperoksiid on tuntud veel oma endise nimega vesinikülihapend, mis on meile üldjuhul tuntud kui apteegis müüdav haavapuhastusvahend. Vähesed aga teavad, et see on veel loodulikult esinev veetaoline aine nii ookeanides, järvedes, jõgedes, vihma- ja lumevees, värsketes puu- ja juurviljades ning kõikides elusorganismides, ka meie kehades. Lisaks on seda peetud kõigi aegade kõige suuremaks imerohuks.

Vesinikperoksiid on lõhnatu, värvusetu aga mitte maitsetu, ebastabiilne ühend. Sobivates tingimustes, st. valguse, tugeva loksutamisese, kuumuse ja keemiliste ühendite nagu karbonaadid, kloriidid, süsi, raud jne, eest kaitstuna, on vesinikperoksiid stabiilne, laguneb suhteliselt aeglaselt, umbes 10% aastas. Säilitamine külmikus aeglustab lagunemise protsessi. Vesinikperoksiid laguneb kergelt veeks ja üksikuks hapniku aatomiks. Hapnik on stabiilne vaid siis, kui ta on paaris (O2). Üksik hapnik (O1) on tugev oksüdeerija ja desinfitseerija.

Vesinikperoksiid looduses

Elu jooksul toodab inimkeha pidevalt vesinikperoksiidi, et immuunsüsteem saaks hävitada kahjulikke baktereid, viiruseid, parasiite jne. Hapnikuvaene keha ei ole võimeline tootma piisavas koguses vesinikperoksiidi. Ka inimsülg sisaldab vesinikperoksiidi, mis kokkupuutes hambapastaga paneb selle vahutama. Vesinikperoksiid, mida keha loomulikult ja lakkamatult toodab, aitab aeroobsetel ehk headel bakteritel kasvada, sellel on oluline roll immuunsüsteemi töös, ainevahetuses, kilpnäärmetalitluses, suguhormoonide tootmisel, stimuleerib viirusevastase aine interferooni tootmist, laiendab südame ja aju veresooni, reguleerib glükoosiomastavust suhkruhaiguse korral. Lisaks aitab vesinikperoksiid reguleerida rakkudeni jõudva hapniku hulka.

Ema rinnapiimas on suur hulk vesinikperoksiidi, eriti rohkesti aga esimeses nn ternespiimas. See on üks esmaseid põhjuseid, miks rinnapiim stimuleerib lapse immuunsüsteemi ja tema ainevahetust. Vesinikperoksiidil on oluline osa looduses, eriti tähtis on ta taimedele. Vihmavesi sisaldab väheses koguses vesinikperoksiidi, kuid kui värske on õhk ja kui roheline on rohi peale vihma! Taimede kastmiseks sobib vihmavesi palju paremini kui kraanivesi. Kuid seoses kasvava õhusaastega reageerib suur hulk vesinikperoksiidi õhus olevate toksiinidega ja seetõttu ei jõua maapinnale.

Kõik elavad organismid vajavad teatud kogust vesinikperoksiidi, et võidelda haigustega ja olla terve. Kiire vooluga jõed sisaldavad rikkalikult vesinikperoksiidi, just seetõttu maitseb allikavesi värskemalt ja puhtamalt. Aeglaselt liikuv, seisev vesi on suurepärane pinnas erinevatele bakteritele, sest temas on vähe hapnikku.

Meie atmosfäär peaks ideaalis sisaldama 20% hapnikku, eriti saastunud piirkondades on see aga vaevalt 10%. Ka kraanivees on hapnikku vähe, sest torudest läbi voolates ei puutu vesi kokku õhuga, tihti on veele ka lisatud kloori, mis aga hävitab hapniku.

Kõik teavad, et Maad ümbritseb osoonikiht. Osoon koosneb kolmest hapniku aatomist O
3. Osoon O
3 tekib, kui ultraviolettkiired Päikeselt puutuvad kokku Maa atmosfääris oleva hapnikuga (O
2). Ultraviolettkiired lõhustavad hapniku molekuli O
2 kaheks üksikuks väga reaktiivseks hapniku aatomiks (O) ja seejärel liituvad omavahel kolm aatomit, moodustades osooni O
3. Kuna O3 on raskem kui O
2, „kukub“ see alla Maa poole ja kohtub atmosfääris oleva veeauruga. Osoon ei ole eriti stabiilne, tegelikult loovutab see päris kähku ühe oma aatomitest veele (H
2O
) ja selle tulemusena tekibki vesinikperoksiid H
2O
2.

Avastamine

Vesinikperoksiid avastati aastal 1818 prantsuse keemiku Louis-Jacques Thenard (1777 – 1857) poolt. Vesinikperoksiidi nimi peaks tegelikult olema vesinikdioksiid. Tema keemiline valem on H
2O
2.– see on vee (H
2O
) molekul ühe lisa hapniku(O)aatomiga. Prantslased kutsuvad teda Eau Oxygenee ehk hapniku vesi.

Vesinikperoksiid kui ravim

Dr Edward C. Rosenow (1875 – 1966) avastas, et H
2O
2. on ohutu, efektiivne, mikroobe ja viiruseid hävitav ühend. Seda avastust hakkas farmaatsiatehastele tutvustama Rosenow sõber, katoliku preester ja keemiaõpetaja Isa Wilhelm. Rosenow avastus oli huvitav ja intrigeeriv, aga kuna H
2O
2. on odav ja looduslik ühend, mida ei saa patenteerida, siis ravimitootjad ei olnud ega ole siiani huvitatud selle turule toomisest, sest puudub igasugune rahategemise võimalus ja millegi nii efektiivse ja odava avalikustamise puhul läheksid nii mõnedki farmaatsiafirmad pankrotti.

Üle 170 aasta tagasi, kui India oli veel Briti koloonia, leidsid sealsed tohtrid, et vesinikperoksiid, lisatuna joogiveele, ravib erinevaid haigusi lihtsast nohust kuni tõsiste tõbedeni nagu koolera ja malaaria. Peagi aga keelustas Briti ravimiamet vesinikperoksiidi tarvitamise fabritseerides lugusid aine kahjulikkuse kohta. On kaks vesinkperoksiidi ravimeetodit, suukaudne ja veenisisene.

Enamus haigusjuhtumeid allub väga hästi vesinikperoksiidi suukaudsele manustamisele. Praktika on näidanud, et parimaid tulemusi on andnud erinevad ravikuurid. Veenisisese meetodi puhul võetakse teatud hulk veeniverd, mis omakorda rikastatakse väga madala kontsentratsiooni vesinikperoksiidiga ning tilgutatakse saadud segu tagasi veeni.
Briti arst T.H.Oliver oli esimene, kes kasutas raviks vesinikperoksiidi veenikaudset meetodit. Esimese maailmasõja ajal ja veidi peale selle lõppu levis kopsupõletiku epideemia. Seevastu vesinikperoksiidiveenisisene  kasutamine andis häid tulemusi ja oli peamiseks ravimiks just selle haiguse puhul. Sellest ajast alates on vesinikperoksiidi raviomadusi uuritud üle kogu maailma mitmetes riikides nagu Suurbritannia, Saksamaa, Itaalia, Kanada, USA, Jaapan, Kuuba. 1950ndatel aastatel juhtis Dr. Reginald Holman katseid, kus vesinikperoksiidi lisati vähkkasvajatega rottide joogivette, selle tulemusena kadusid kasvajad täielikult 15-60 päeva jooksul.

1960ndatel hakkasid Euroopa arstid oma patsientidele määrama vesinikperoksiidi ravi  ja varsti aktsepteeriti vesinikperoksiidi meditsiinimaailmas Saksamaal, Venemaal ja ka Kuubal. Vaatamata laiaulatuslikele positiivsetele tulemustele ähvardati ära võtta tegutsemislitsentsid paljudelt Briti arstidelt, kes püüdsid kasutusele võtta osooni- ja vesinikperoksiidi ravi.

Tänapäeval, vaatamata aastakümnete jooksul toimunud efektiivsele ravile, käsitletakse hapniku- ja vesinikperoksiiditeraapiat kui „eksperimentaalset“ ravimeetodit. Praeguseks on meditsiiniajakirjades avaldatud ligi 8000 artiklit osooni- ja vesinikperoksiiditeraapiast, iga kuu lisandub sellele 50-100 uut kirjutist. On tuhandeid fakte lausa uskumatutest tervenemistest, kuid meditsiiniüldsus on otsustanud sulgeda silmad-kõrvad ja ignoreerib seda uskumatult lihtsat ja odavat raviviisi selle asemel, et lahendada üldine tervishoiu probleem. Üle 15000 Euroopa-, loodusravi arsti ja homöopaadi kasutavad igapäevaselt miljonite  patsientide tervendamiseks osooni- ja vesinikperoksiidiravi. Suurbritannias on vähemalt 500 arsti, kes riskides kaotada oma litsents, kasutavad ravimiseks just seda ravimeetodit.

Hapnik kehas

19.saj. tuntud prantsuse keemik Louis Pasteur avastas, et pisikud, viirused jne, mitte ei tekita haigusi, vaid õigemini otsivad nad keskkonda, kus kõige paremini paljuneda- ja need on hapnikust ilma jäetud kehad. Inimkeha koosneb 70-80% veest ning vee massist on 89% hapnik. Seega, keha sisaldab umbes 62%-71% hapnikku. 90% kogu kehal vajaminevast bioloogilisest energiast tuleb just hapnikust. Inimene võib elada nädalaid ja kuid toiduta, mitmeid päevi veeta, aga rohkem kui mõni minut hapnikuta ei ole elada võimalik.

Kui kehas ei ole piisavalt hapnikku, aeglustub ainevahetus, hapnik ei jõua rakkudeni, keha ei tule toime jääkainete ning mürkide eemaldamisega, mille tõttu suureneb ka kehakaal. Vähk saab alguse, kui normaalne rakk ei saa piisavalt hapnikku. Terved rakud on kaetud ensüümikihiga, millest üksik, oksüdantne, hapnikuaatom O
1. ei saa läbi tungida. Kui hapnikutase langeb alla 40% vajaminevast, hakkab rakk „kääritama“ suhkrut, selle asemel et seda „põletada“. „Käärimine“ toodab aga vaid väikese osa sellest energiast, mis on vajalik rakku ennast ümbritseva ensüümikihi tootmiseks. Vähk, bakterid ja viirused ei oma kaitsvat ensüümikihti ja oksüdeeruvad kokkupuutes O
1-ga. Vähk tekib siis, kui rakk muutub oma elutegevuselt aeroobsest anaeroobseks. Nii hapnikupuudus kui ka keha happelisus käivad tavaliselt käsikäes. Mida erepunasem on veri, seda rohkem hapnikku ta endas kannab, mida tumedam veri, seda vähem on selles hapnikku. Asjad, mis võivad rakku füüsilisel tasandil kahjustada on just hapnikupuudus, tasakaalustamata toitumine, traumad, mürgised kemikaalid, allergilised reaktsioonid, kiiritus, infektsioon, parasiidid, bakterid, viirused jne.

Käärsool on vastutav ainevahetusjääkide ja toksiinide eemaldamise ja toitainete omastamise eest. Kui käärsoole seinad on kaetud tiheda roiskunud massi ja mürkidega, ei omasta keha piisaval hulgal toitaineid ega ka hapnikku. Seedetrakti kaudu on hapniku omastamine 40% efektiivsem kui kopsude kaudu.

Hapnikuteraapia ei ole uus, seda on kasutatud edukalt paljude haiguste raviks, aga lihtsalt hapniku sissehingamisest ei piisa, sest ainult 15% sissehingatavast hapnikust imendub verre, kus veri peab selle omakorda kandma rakkude ja kudedeni. Ainult siis kasvab kudedes olev hapniku hulk, mis omakorda hävitab kahjulikke baktereid, viiruseid, defektseid rakke, andes nii tervetele rakkudele ellujäämisvõimaluse ning lõppkokkuvõtteks loob tugevama immuunsüsteemi.

Üks tähtsamaid avastusi, toetamaks hapniku tähtsust, pärineb 1931. aastast, mil Dr. Otto Warburg pälvis Nobeli preemia. Ta tõestas, et viirused ei saa paljuneda ja eksisteerida kõrge hapnikusisaldusega keskkonnas. Ja seda seepärast, et viirused on anaeroobsed, kes ei vaja  elamiseks hapnikku. Tema väitel on vähi esmaseks tekkepõhjuseks rakkude hapnikupuudus:

[quote_box_center]Võta rakult 48 tunniks 35% tema hapnikust ning rakk võib muutuda kantserogeenseks. [/quote_box_center]

Vähi rakud hävivad kokkupuutes hapnikuga. Ja mitte ainult vähi rakud, vaid pea kõik toksiinid, bakterid, viirused, seened ja haigust tekitavad mikroorganismid hukkuvad kõrge hapnikusisaldusega keskkonnas. Nad lihtsalt ei saa elada hapnikurikkas kehas. Normaalsed rakud aga, mis vastupidiselt, saavad elujõu hapnikust, paljunevad ja paranevad hapnikurikkas keskkonnas. Dr. Otto Warburgi, kahekordse Nobeli preemia laureaadi (Respiratoorsed ensüümid): “Esmane vähktõve põhjus ja vähktõve ennetamine“.

[quote_box_center]Sinu keha rakud, mis võitlevad infektsiooniga- granulotsüüdid- toodavad vesinikperoksiidi, et osutada kaitset mistahes sissetungivate organismide – parasiitide, viiruste, bakterite, pärmiseente puhul. Ükski muu keemiline ühend sellel planeedil ei ulatu oma tähtsuselt ligilähedalegi vesinikperoksiidile[/quote_box_center] Dr.William Douglass, Hydrogen Peroxide: Medical Miracle.

Dr. David G. Williams, üks maailma juhtivamaid arste, kes on väga põhjalikult uurinud vesinikperoksiidi ja selle toimet, on seisukohal, et H
2O
2 sissevõtmine on täiesti ohutu:
[quote_box_center]Üksik hapniku aatom, mil iganes, on väga reageeriv ja esitletud meile kui vaba radikaali. Paljude viimaste aastate jooksul oleme jätkuvalt lugenud, et vabad radikaalid on vastutavad kõiksugu hädade, haiguste ja enneaegse vananemise eest. Mida paljud kirjutajad aga näivad siiski unustavat, on see, et meie kehad toodavad ja kasutavad vabu radikaale hävitamaks kahjulikke baktereid, viiruseid ja seeni. Tegelikult on rakud vastutavad infektsiooni ja võõrsissetungijate eest kehas (sinu vere valgelibled), nad toodavad vesinikperoksiidi ja kasutavad seda, et hävitada iga süüdlane. Intensiivne mullitamine, mida näed kui vesinikperoksiid puutub kokku bakteritega vigastuse või haava puhul, on hapniku vabanemine ja bakter saab hävitatud. Meie rakkude võime toota vesinikperoksiidi on hädavajalik eluks. H2O2 ei ole mingi soovimatu kõrvalprodukt või mürk, vaid hoopis hea tervise põhialus.[/quote_box_center]

Vesinikperoksiidi erinevad astmed ja protsendid

• 3% farmatseutiline vesinikperoksiid – saadaval apteekides, välispidiseks kasutamiseks. Ei sobi sissevõtmiseks kuna sisaldab mitmeid stabilisaatoreid.
• 6% kosmeetiline vesinikperoksiid – kasutatusel ilumaailmas näiteks blondeerimisvedelikuna.Ei sobi sissevõtmiseks kuna sisaldab mitmeid stabilisaatoreid.
• 30% reagent vesinikperoksiid – kasutusel teaduskatsetel. Ei sobi sissevõtmiseks kuna sisaldab mitmeid stabilisaatoreid.
• 30-32% elektrooniline vesinikperoksiid – kasutusel elektroonikatööstuses.Ei sobi sissevõtmiseks kuna sisaldab mitmeid stabilisaatoreid.
• 35% tehniline vesinikperoksiid– sarnane reagent vesinikperoksiidile, on suurema kontsentratsiooniga. Kasutatakse heitvee puhastamiseks, joogivee desinfitseerimiseks, tekstiilitööstuses valgendajana. Sisaldab stabilisaatoreid, osad 35% tehnilist H
  2O
  2-te sisaldavad fosforit, et neutraliseerida kloori mõju lahjendatavas vees. Ei sobi sissevõtmiseks.
• 35% toidukvaliteediga vesinikperoksiid  – ehk Food Grade  H
  2O
  2 (Food – toit ing.k.) ei tähenda aga seda, et teda võib süüa!!! Kasutusel toiduainetetööstuses, eriti piima- ja munatööstuses, samuti desinfitseerijana mitmete toiduainete pakendamisel. On AINUS H
  2O
  2, mida võib ÜLILAHJENDATUD kujul seespidiselt tarvitada. Paljudes riikides on 35% Food Grade vesinikperoksiid vabalt müügil tervisepoodides. Eestis müüb seda Heatunde MTÜ, saadaval on 600ml pudelid. Huvi korral võtke nendega ühendust e-posti teel mati (ätt) heatunde.eu

Meeles tuleb pidada seda, et vesinikperoksiid on äärmiselt tugev oksüdant ja lahjendamata kujul ohtlik! Iga üle 10% kontsentratsioon võib põhjustada kahjustusi. Vesinikperoksiid tuleb lahjendada väga puhta destilleeritud veega. Tavalisest poest ostetud tehniliseks otstarbeks mõeldud destilleeritud vesi selleks ei kõlba, selleks tuleb kasutada apteegist saadavat destvett. Inimesed, kellel on organeid siirdatud, ei tohiks kasutada vesinikperoksiidi, kuna immuunsüsteem selle tagajärjel tugevneb ja tulemuseks „loeb“ transplantaati kui võõrkeha ja hakkab seda eemale tõukama.

• 35% tehniline vesinikperoksiid (ka 50%, 60%, 70%) – kasutatakse puidu- ja paberitööstuses valgendajana, tekstiilitööstuses, keemiatööstuses, ka reovete puhastusjaamades. Sisaldab stabilisaatoreid ja lisaaineid. Ei sobi sissevõtmiseks.
• 90% vesinikperoksiid– kasutatakse raketikütuses hapnikuallikana. Ei sobi sissevõtmiseks.
• 99,6% vesinikperoksiid– esimest korda valmistatud eksperimendi korras 1954. aastal, et teada saada, kui puhast H
  2O
  2 on võimalik toota. On kõrgeim kontsentratsioon, mida siiani on õnnestunud valmistada.

Homme ka vesinikperoksiidi erinevatest kasutusaladest, mille peale sa ilmselt ei tulegi.

Allikad:

Britannica, Instituteof Science, Elumolekul, Educate Yourself, Slideshare, Pure Soul Organics