Südamekuu
Veebruari peetakse südamekuuks. See on aeg, mil räägitakse rohkem südame tervisest, vererõhust ja ja ka elustiilist. Samal ajal on veebruar ka armastuse ja hoolivuse kuu, eriti sõbrapäeva paiku, mil tähelepanu on suunatud just partneritele, pereliikmetele ja lähedastele. Ent nii vaimsed õpetajad kui ka teadlased on korduvalt osutanud ühele lihtsale, kuid sageli ebamugavale tõele: me kipume unustama kõige olulisema inimese, kellele armastust ja hoolt väljendada. Selleks inimeseks oleme meie ise.
Budistlik munk Thích Nhất Hạnh on öelnud:
„Kui me ei oska enda eest hoolitseda ega ennast armastada, ei suuda me hoolitseda ka nende eest, keda armastame. Enese armastamine on aluseks teise inimese armastamisele.“
Kui arvad, et tegu on uue või müstilise mõttega, siis eksid. Üha enam ja enam kinnitavad erinevad teadusuuringuid, et enesearmastus ei ole luksus ega isiklik kapriis, vaid väga praktiline ja vajalik oskus. Tegemist on ühe olulisema teguriga, mis mõjutab otseselt nii meie lähisuhteid kui ka tööelu, vastupidavust ning pikaajalist toimetulekut.
Postituse edasi lugemiseks kliki nupukesele: “Järgmine” või vali sobiv lehekülg.
Enesearmastuse müüdid
Enesearmastus on olnud aastaid koomikute leivanumbriks. Eriti 1990. aastatel, mil pilgati enesearmastuse ja positiivsete afirmatsioonide ideid ülevõlli keeratud enesekiituse läbi. Käibele läksid laused nagu „Ma olen piisavalt tark“ või „Ma olen piisavalt hea“, mida tihtilugu esitati meelega liialdatud, saamatu ja kohmaka alatooniga. Tegelikkuses on enesearmastuse, kõrge enesehinnangu ja nartsissismi vahel õhkõrn piir.
Näiteks lõi Al Franken oma saates Saturday Night Live tegelaskuju Stuart Smalley, kes juhtis paroodilist eneseabisaadet „Daily Affirmations“. Selle eesmärk ei olnud inimesi toetada, vaid näidata seda, kui naeruväärne võib pealtnäha paista inimene, kes praktiseerib positiivseid afirmatsioone ja peab endaga positiivset sisekõne.
Aastatega jäi see loodud kuvand paljudele külge. Inimesed, kes muidu oleksid olnud valmis enda sisemaailma lähemalt uurima, on jäänud hoopis enesearmastuse ja positiivsete afirmatsioonide suhtes ettevaatlikuks. See tundub neile piinlik, võlts või lihtsalt ebamugav. Sellest tehti midagi sellist, mida normaalsed ja mõistlikud inimesed ei tee.
Pilge tugineb aga millelegi väga tuttaval: isiklikul karmil sisemisel häälel, mis elab meie endi peas. Hääl, mis pidevalt kommenteerib, kritiseerib, võrdleb ja mõistab hukka. Ta ütleb, et me ei ole piisavalt targad, piisavalt võimekad ega piisavalt head. Ta ei vaiki ka siis, kui me pingutame või anname endast parima. Sageli võtab see hääl meie vaimses ruumis rohkem ruumi kui see osa meist, mis näeks meie tegelikku potentsiaali.
Paljud usuvad, et just see karmus teeb meid tugevaks. Arvatakse, et enesekriitika karastab, motiveerib ja sunnib pingutama. Et ilma pideva sisemise piitsata muutume laisaks ja lohakaks. Tegelikult näitab nii teadus kui ka elu ise, et see ei vasta tõele. Karm enesekohtlemine ei tee meid vastupidavamaks, vaid väsitab, pärsib loovust ja suurendab läbipõlemise riski.
Miks enesearmastus tekitab vastumeelsust
Paljudel inimestel tekib enesearmastuse mõttest lausa füüsiline ebamugavus. Seda on aastaid peetud isekaks, nartsissistlikuks või sisutühjaks uue ajastu mulinaks. Mõne jaoks kõlab see läägelt, teise jaoks isegi ohtlikult. On levinud uskumus, et kui olla enda vastu lahke, muutume mugavaks ja kaotame sihikindluse.
Teatud keskkondades on eneseohverdus seatud lausa vooruseks. Tihti on seda õpetatud just naistele, et teised peavad alati olema esikohal. Oma vajadused, väsimus ja piirid lükatakse tahaplaanile, sest nii justkui peab. Kas ikka peab? See hoiak ei pea tegelikkuses paika. Inimene, kes on pidevalt endast üle sõitnud, ei ole parem partner, töötaja ega lapsevanem. Ta on lihtsalt rohkem kurnatud ja ka frustreeritud.
Tasub ausalt küsida: kas sa kohtleksid kallist inimest samamoodi, nagu sa kohtled iseennast? Kas sa nimetaksid teda rumalaks, piitsutaksid teda iga väikse eksimuse pärast, kahtleksid tema väärtuses ja soovitaksid tal oma unistustest loobuda? Tõenäoliselt mitte. Ometi teevad paljud seda iga päev iseendaga. Kui sa ei käituks nii oma lähedastega, siis miks sa teed seda iseendaga?
Kui inimene on kurb, haige või leinas, ei aita sellised karmid ja “kainestavad” laused nagu „Ära haletse ennast“, „Teistel on veel hullem“ või „Võta end kokku“. Need ei anna jõudu, vaid süvendavad veelgi üksinduse ja häbi tunnet ning pisendavad enesehinnangut.
Enesearmastuse teaduslik taust
Kui inimese suhe iseendaga on halb, kannatab kogu tema elu. Ta ei hoolitse enda eest, ei sea piire ja ei usu oma väärtusse. Kõik see paistab välja ebakindlusena ja raskusena luua päriselt hoitavaid suhteid. Ühiskondlikult on siiski vastuvõetavam rääkida oma puudustest kui oma tugevustest. Oskusi ja andeid kiputakse pisendama, kuigi uuringud näitavad, et negatiivne enesetaju õõnestab otseselt tööalast edu.
Heaks näiteks on tööintervjuud. Inimesed, kes ei luba endal oma tugevusi tunnistada, hakkavad sageli sõnadesse takerduma just siis, kui neilt küsitakse, milles nad head on. Tänu sellele ei jäta nad endast tagasihoidlikku, vaid ebakindla mulje.
Tänapäevane teadus kinnitab, et enesearmastus ja enesekaastunne ei piirdu pelgalt hea tunde loomisega, vaid mõjutavad otseselt südame tervist, stressitaset, töövõimet ja karjääri kestlikkust. Neuroteadlased on leidnud, et enesekriitika asendamine toetavama sisekõnega aitab inimesel pärast ebaõnnestumisi kiiremini taastuda.
Pärast tööalast tagasilööki, olgu selleks näiteks edutamisest ilmajäämine, tähtaja ületamine või töökaotus, on enesesüüdistamine võrreldav olukorraga, kus rünnatakse tuletõrjujaid ajal, mil maja põleb. Nagu aru saad, siis see ei lahenda probleemi, vaid teeb olukorra veelgi hullemaks.
Uurimistulemused näitavad selgelt:
- Positiivsed afirmatsioonid ehk enesekinnitused avardavad mõtteviisi ja aitavad paremini näha võimalusi ning enda potentsiaali.
- Enesekaastunnet praktiseerivatel inimestel on väiksem risk südameveresoonkonna haigusteks ning nende veresoonte üldine seisund on parem.
- Kui on teada, et ees ootab mõni tööalane väljakutse, siis teadlik enese toetamine positiivse sisekõnega tugevdab sooritust ja vähendab ärevust.
- See, kuidas endaga pärast ebaõnnestumist räägime, määrab taastumise: kaastundlik sisekõne tõstab selle tõenäosust, negatiivne aga vähendab.
- Inimesed, kes usuvad endasse, liiguvad karjääriredelil kiiremini edasi kui need, kes endas kahtlevad.
- Regulaarne enesekaastunde praktiseerimine tugevdab empaatiaga seotud ajupiirkondi.
- See, kas me naeratame ja kuidas me seda teeme, mõjutab ühtaegu nii meie välist kuvandit kui ka sisemist enesetunnet.
- Empaatiat väärtustavad tööandjad kasvatavad püsivamat meeskonda ja sügavamat kuuluvustunnet.
Kuidas praktiseerida enesearmastust
Tihti on nii, et kui olukord muutub pingeliseks või ebakindlaks, kiputakse enda arvelt kokku hoidma, kuigi tegelikult tuleks käituda vastupidiselt. Võttes arvesse, et enesearmastus toimib, on mõistlik vaadata, kuidas käituvad need inimesed, kes suudavad vaatamata raskustele vastu pidada ega murdu. Võta või olümpiavõitjad ja edukad juhid – nad ei ela pidevas enesepiitsutamises. Näiteks Shark Tanki investor Barbara Corcoran on rääkinud, kuidas ta muutis oma sisekõnet. Näiteks asendas ta laused: „Sa ei ole piisavalt tark“ ja „Sa ei suuda konkureerida“ lausega: „Barbara, sa oled paganama äge!“. Mida rohkem ta seda endale kinnitas, seda enam hakkas ta seda uskuma ning see mõjutas otseselt ka tema käitumist.
Esimene samm enesearmastuse suunas on lihtne, kuid resoluutne: Ole alati enda poolt. Ära sõdi enda vastu, vaid enda eest. Kui sa iseenda eest ei seisa, ei tee seda sinu eest ka keegi teine. Enese armastamine ei ole vastuolus teiste armastamisega. Vastupidi, see on selle eelduseks.
Sisekõne tonaalsus
Rasketel hetkedel aitab rahulik ja toetav sisekõne hoida sisemist tasakaalu. Endaga võib rääkida ka oma eesnime kasutades, nagu tegi seda Barbara, mitte „mina“ vormis. Selline lähenemine loob emotsionaalse distantsi ja turvatunde, justkui lohutaks sind keegi teine. See sobib eriti siis, kui „mina“ vorm tundub võõras, naljakas või tekitab ebamugavust.
Oluline on märgata ka väikseid võite. Iga lõpetatud projekt, iga saavutatud vahe-eesmärk väärib tunnustust. See ei pea olema midagi suurt, üllast või pidulikku. Piisab hetkest, kus tunnistad endale, et said hakkama. Aseta käsi südamele, hinga rahulikult ja usu, et paar toetavat lauset iseendale loovad sügavama mõju, kui sageli arvata osatakse.
Sel eesootaval sõbrapäeval, kui jagad tähelepanu ja hoolt teistele, tasub sul tähelepanu pöörata ka iseendale ning tõsta vahelduseks iseend esiplaanile. Enesearmastus ei võta armastust teistelt ära, vaid muudab selle sügavamaks. Kui inimene väärtustab iseennast ja seisab oma vajaduste eest, on tal rohkem jõudu nii suheteks kui ka tööeluks ning ka risk läbipõlemiseks on väiksem.
Armastusega,
Kasutatud materjalid: PMCID: PMC10529372, PMCID: PMC3149801, PMID: 34914480, PMID: 34559347, DOI:10.35631/IJMTSS.3140013, Annual Reviews, Srpinger Nature, Research Gate, Research Gate, Psyc Net, Psyc Net, Plos One.
