Kui vaimselt terve inimene tehakse haigeks

Kui inimene on kord sildistatud, hakkab silt kujundama kõike, mida temas nähakse. Rosenhani hinnangul ei räägi see niivõrd spetsialistide ebapädevusest, vaid sellest, kui suur on normaalsete ja ebanormaalsete käitumiste kattuvus.

Sama käitumine tähendab üht väljaspool haiglat ja midagi hoopis muud selle sees.

Näis, et niipea kui osalejatele oli omistatud kõrvalekalduv psühhiaatriline tunnus, ei suutnud nad sellest diagnoosist enam vabaneda, hoolimata sellest, et nad loobusid teesklusest kohe pärast haiglasse vastuvõttu.

Eeldati, et pädev spetsialist, kes on osalejatega piisavalt tuttav, tuvastaks lõpuks esialgse diagnoosi II tüübi veana ning parandaks selle. Ühegi kaheteistkümne haiglaraviperioodi jooksul sellist parandust siiski ei tehtud.

Rosenhan küsis lõpuks midagi veel ebamugavamat:

Kui paljud patsiendid võivad olla vaimselt terved väljaspool psühhiaatriahaiglat, kuid näida hullumeelsed selle sees – mitte seetõttu, et hullumeelsus peitub neis endis, vaid seetõttu, et nad reageerivad veidrale keskkonnale?

Kui Rosenhan avaldas oma eksperimendi “On Being Sane in Insane Places“, plahvatas psühhiaatriamaailm. Üks haigla esitas talle väljakutse, olles kindel, et nemad suudavad petturid ära tunda. Rosenhan nõustus sellega.

Mitteeksisteeriv pseudo-patsiendiuuring

Teine uuring korraldati uurimis- ja õppehaiglas, mille asukohta ei avalikustatud. Haigla personal oli teadlik esimese uuringu tulemustest.

Neile anti teada, et järgmise kolme kuu jooksul võib üks või mitu isikut, keda on eelnevalt juhendatud vähemalt ühe psühhiaatrilise häire sümptomi teesklemiseks ehk pseudo-patsient, püüda haiglasse vastuvõttu saada.

Personalil paluti hinnata iga vastuvõttu taotlevat patsienti kümnepallisel skaalal, ulatudes kõige tõenäolisemast pseudo-patsiendist (skaala 1 või 2) kuni kõige ebatõenäolisemani. Hinnangud koguti 193 patsiendi kohta.

Ühtegi patsienti ei hinnanud iseseisvalt professor Rosenhan ega temaga seotud uurijad. Hinnanguskaalat, punktide andmise protokolli ega uuringueelset koolitust ei kirjeldatud.

193 kogutud hinnangu põhjal peeti 41 patsienti vähemalt ühe töötaja hinnangul suure tõenäosusega pseudo-patsiendiks; 23 patsienti vähemalt ühe psühhiaatri hinnangul ning 19 patsienti ühe psühhiaatri ja vähemalt ühe teise töötaja hinnangul. Professor Rosenhan ega temaga seotud uurijad ei saatnud haiglasse ühtegi pseudo-patsiendi rollis osalejat.

Nende 41 patsiendi puhul, keda peeti suure tõenäosusega pseudo-patsiendiks, oli võimalik kaks tõlgendust:

• kas neil ei olnud tegelikult mingeid ebatavalisi psühhiaatrilisi sümptomeid ning personal hindas nad õigesti pseudo-patsientideks;
• või oli neil tõepoolest ebanormaalseid psühhiaatrilisi sümptomeid (mida võib eeldada juba ainuüksi sellest, et nad soovisid haiglaravi), sel juhul hindas personal nad ekslikult pseudo-patsientideks ning tegi II tüübi vigade vältimise püüdluses I tüübi vea.

Mõlemal juhul osutas professor Rosenhan, et tulemused viitavad sellele, „et kalduvus pidada terveid inimesi vaimuhaigeteks võib pöörduda vastupidiseks, kui kaalul on palju — antud juhul prestiiž ja diagnostiline teravus“।

Järeldus

Rosenhani järeldus oli karm ja selge:

See uuring ei väitnud, et vaimseid haigusi ei eksisteeri. See väitis, et kontekst, sildid ja ootused võivad moonutada reaalsust rohkem, kui me uskuda tahaksime.

Ja mõnikord ei ole kõige ohtlikum eksitus mitte hullumeelsus, vaid veendumus, et eksimine pole võimalik.

Ta esitas ka küsimuse, mis jäi kõlama kogu uurimuse järel:

Uuring näitab, et nii praktikud kui ka patsiendid näivad olevat sattunud omalaadsetesse Catch-22 olukordadesse. Ülemäärase ettevaatlikkuse tõttu kalduvad psühhiaatrid ja psühholoogid vastuvõtul tugevalt II tüübi vigade poole.

Kui selline viga on aga kord juba tehtud, on statsionaarse ravi käigus väga väike tõenäosus, et see avastatakse ja parandatakse.

Teisalt, kui spetsialistid püüavad vältida II tüübi vigade püsima jäämist patsientide puhul, seavad nad end ohtu teha sama kahjulikke I tüübi vigu.

Samal ajal on patsiendid pärast haiglasse vastuvõttu suure tõenäosusega altid psühhopatoloogiliste nähtude kujunemisele, olenemata sellest, kas neil oli vastuvõtul tegelik vaimne häire või mitte, arvestades kummalist ja võõrast keskkonda, kuhu nad satuvad.

Kui patsiendid aga püüavad seda keskkonda — psühhiaatriahaiglat — vältida, riskivad nad sellega, et ravimata vaimne häire võib süveneda juhul, kui neil see algselt tõepoolest olemas oli.

Professor Rosenhani jaoks ei olnud praktikutel ega patsientidel sellest olukorrast selget väljapääsu. Ta tõi siiski esile kaks paljulubavat suunda:

• psühhiaatriliste diagnooside vältimine DSM-II poolt soositud kujul ning nende asendamine patsientide „konkreetsete probleemide ja käitumiste“ kirjeldamisega, et võimaldada ravi väljaspool psühhiaatriahaiglaid ja vältida diagnostilise sildi „külge jäämist“ patsiendile;
• vaimse tervise töötajate ja uurijate teadlikkuse suurendamine psühhiaatriliste patsientide Catch-22 olukorrast, näiteks asjakohase kirjanduse lugemise kaudu.

Uuring näitas, kui tugevalt mõjutab olukord hinnanguid, kui visalt diagnoos „külge jääb“ ja kui võimas sotsiaalse kontrolli vorm on sildistamine.