Mütoloogiline taust
Arvu kolmteist ebaõnne maine on sageli seotud just Põhjala mütoloogiaga. Seal räägitakse loost, kus jumalad kogunevad Valhalla saali pidusöögile. Alguses on kohal kaksteist kutsutud jumalat. Kõik on tasakaalus, kõik on justkui „õige“. Siis ilmub Loki. Ta tuleb kutsumata ning temast saab kolmeteistkümnes osaleja.
Loki on riukalik ja ohtlik just seetõttu, et ta oskab keerata asju vastupidiseks. Selles loos meelitab ta pimeda jumala Höði laskma noolega oma venda Baldrinit, keda peetakse valguse ja headuse sümboliks. Baldr hukkub ning maailma tuleb lein ning kannatus. Siit kasvab välja tõlgendus, et kolmteist rikub korra, toob sisse kaose ja keerab harmoonia peapeale.
Mütoloogilisest vaatenurgast ei ole küsimus ainult arvus kolmteist. Siin on teinegi kiht, mis seostub arvuga kaksteist. Paljudes kultuurides on narv kaksteist tähistanud täiuslikkust ja terviklikkust. Aastas on kaksteist kuud, sodiaagis kaksteist märki ning ka mütoloogilistes lugudes kordub see arv sageli.
Kui kaksteist sümboliseerib tervikut ja korda, siis kolmteist näib justkui üleliigne, piiri ületav. Selline sümboolika on inimlik: me eelistame mustreid ja tasakaalu ning tunneme ebamugavust selle ees, mis ei mahu harjumuspärastesse raamidesse.
