Kolmeteistkümne klubi
Ameerika Ühendriikides hakkas 19. sajandi lõpus tekkima sellele ebausule huvitav vastureaktsioon. Üks kodusõjas teeninud mees asutas seltsi, mille eesmärk oli murda ebausklikke tavasid. Loodi selts „Kolmeteistkümne klubi“. Klubis oli kokku taotluslikult kolmteist liiget. Koos käidi just kolmeteistkümnendal kuupäeval, söödi kolmeteistkümnest käigust koosnevat õhtusööki, koguneti ruumis, mille number oli kolmeteist. Mõte oli lihtne: kui ebausk oleks tõeline, peaks nüüd juhtuma midagi kohutavat. Kui ei juhtu, siis on tegemist pelgalt inimeste enda hirmuga antud arvu ees.
Seltsi liikmed tegid meelega kõike seda, mida ebausk keelab. Nad ajasid soola maha ega visanud seda üle vasaku õla. Nad avasid siseruumides vihmavarje. Nad liikusid redeli alt läbi. Viidi läbi kõikvõimalikke ebausklikke rituaale, mis pidid halba õnne esile kutsuma. Need aga muutusid nende jaoks etenduseks, mille eesmärk oli rahvale näidata, et hirmul ei ole võimu.
Siin on paradoks. Isegi kui eesmärk oli ebausku vähendada, aitas see klubi hoopis reede, 13. kuupäeva tuntust võimendada. Inimesed rääkisid, ajalehed kirjutasid, lugu rändas suust suhu edasi. Sageli juhtub nii, et kui midagi avalikult pilgata, tuuakse see hoopis suurema tähelepanu alla. Nähtavus ise võib ebausku toita ja sellele uut hoogu juurde anda.
