Selle postituse kirjutamist olen pikka aega edasi lükanud, aga tänane kogemus oli kirss tordil ning selle tulemusena panen oma mõtted kirja. Kas sa oled minuga nõus või mitte, ei oma siin tegelikult mingit tähtsust, sest igal inimesel on nagunii asjadest oma arusaam, arvamus ning kus ta selles nn “suures pildis” parasjagu asetseb.
1On vaimsusest kujunenud trend?
Tänapäeval arvab iga teine inimene, et ta on vaimne. Ta on “ärganud” ja ta teab kõike kõige paremini ja kõike tuleb teha tema sõnade järgi ja temal on alati õigus – kõigi teiste arvamus on jama ja nemad ei tea midagi. Kas see ikka on nii? Kas asi ei peaks hoopis teistpidi olema? Kas see nn vaimne inimene käitub ise oma sõnade järgi või käitub ta hoopis risti-vastupidi, mis on aga praeguses pildis väga tavaline nähtus. Neid inimesi, kes käituvad oma õpetussõnade järgi, on väga vähe – neid võib pidada väljasurevaks liigiks.
Kas tõesti enda vaimseks inimeseks nimetamine või pidamine on eluliselt nii tähtis, et kui seda ei tehta, tuntakse end ühiskonnas heidikuna?
Mis mind imestama paneb, on see, et on päris märkimisväärne hulk inimesi, kes nimetavad ja peavad end vaimseks inimeseks: vaimseks õpetajaks, teadjameesteks/naisteks, ravitsejaks, tervendajaks jne, on tegelikult “pimedusega löödud” ning hirmul ja ründavad iga väiksemagi konstruktiivse kriitika või ettepaneku osas ja laevad end abivajajate energiast täis – käitudes täiesti tavaliste energiavampiiridena.
Kui tunned, et juba ainuüksi need laused ajasid sul harja punaseks, siis võid selle postituse täiesti südamerahuga kinni panna – see pole sinu jaoks. Postituse eesmärk ei ole kedagi ärritada, vaid panna inimesi mõtlema ning endasse sügavuti vaatama, mis on see tegelik põhjus, miks nii reageeritakse.
See trend meenutab nagu võidujooksu…..
Tere
Ma kommenteerin üldiselt vähe aga mul oli nii hea tunne lugeda artiklit sellestsamast, millest ma isegi olen mõelnud. Aitähh Teile imetoreda lehe eest :)