Kes juhib sind – sina või sinu emotsioonid?

Meeleseisund on sinu valik

Kuna olen varasemalt erinevates postituses korduvalt maininud, et iga inimene saab ise enda emotsioone kontrollida ja neid suunata vastavalt vajadusele, on see paljudele jäänud utoopiliseks ning arusaamatuks. Tänane postitus ongi suunatud sellele, kuidas sina ise saad enda emotsioone kontrollida, neis olemisele piiranguid seada, et see oleks jätkusuutlik ja arusaadav. Loodan, et alljärgnev toob selles osas selgust ja mõistmist ning saad siit endale vajalikke nippe ja trikke, kuidas ise enda emotsioone juhtida.

Inimesed armastavad öelda: „Mul on lihtsalt halb/paha tuju,“ justkui oleks see mingi viirus, mis on sind ootamatult tabanud. Tegelikult on iga meeleseisund sinu enda loodud reaktsioon, mille oled ise oma mõtete, uskumuste ja sisekõnega üles ehitanud. Mitte alati teadlikult, kuid alati isiklikult.

Sinu aju on piltlikult öeldes keemialabor, kus mõtted käivitavad ahelreaktsioone. Iga kord, kui mõtled, et „ta tegi mulle seda või toda“, vallanduvad kehas samad stressihormoonid nagu füüsilise ohu korral. Kui seda mõtet endale päevade kaupa kordad, muutub see sinu närvisüsteemile uueks normaalsuseks. Aju hakkab tõlgendama maailma läbi „minuga käitutakse ebaõiglaselt“ filtri.

Sealt edasi on juba lihtne: üks sõna, üks pilk, üks ootamatu heli ja sinu närvisüsteem käivitub automaatselt. Mitte sellepärast, et olukord oleks nii raske, vaid sinu aju on õppinud sellele vastavalt reageerima. See on omamoodi sõltuvus tuttavast tundest.

Kui seda ise endale tunnistad, oled teinud esimese sammu lahenduse suunas. Mitte läbi süüdistamise, vaid teadliku juhtimise. Jah, elu võib olla ebaõiglane, aga sina ise valid, kas jääd sinna emotsiooni kinni või otsustad sealt edasi liikuda.

Järgnev sisu on osa Hingepeegli kuupõhisest tellimusest.
Tellijana avaneb ligipääs Hingepeegli sügavamatele ja regulaarsetele käsitlustele, sealhulgas taroskoopidele, horoskoopidele ning muule tasulisele sisule, mis ei kuulu avalikku voogu. Ligipääs sisule kehtib kogu tellimuse aktiivsuse ajal.

Negatiivses emotsioonis suplemine

Mõnikord tundub, et negatiivne tunne on ainus, mis annab elule maitse. Justnagu oleks viha, solvumise või haletsuse sees mingi kummaline magus rahuldus. Ja tegelikult ongi. Kui oled mingisuguse emotsiooni sees, saab sinu närvisüsteem väikese dopamiinilaksu, mida aju tõlgendab kui „tähelepanu“.

Seetõttu võib emotsioonides püherdamine tunduda isegi meeldiva tegevusena. Solvud ja sinu partner jookseb kohe sinu juurde. Nutad ja halad ning sõbranna helistab ja lohutab. Järjekordne kinnistus juba tekkinud mustrile: „kui olen õnnetu, saan hoolt ja tähelepanu“. Sel viisil õpibki aju: „hoia seda tunnet, sellest on kasu.“

Negatiivses emotsioonis püherdamine ei ole nõrkus, see on harjumus. Samamoodi nagu mõni inimene harjub närviliselt sõrmi laual klõbistama, jalgu kõlgutama või neid hüpitama, harjub teine inimene sisemiselt ärritunult elama. Harjumus loob identiteedi: „Mina olen see, kes tunneb liiga palju.“ Sealt saab alguse lõputu lugu, ikka juba vana ja tuntud stsenaariumi järgi, kus vahetuvad ainult tegelased.

Tõde on see, et emotsioon ei kao enne, kui lõpetad selle toitmise. Iga kord, kui kordad peas seda vana lugu, teisisõnu mantrat, valad õli tulle juurde. Aga tule kustutamiseks ei pea kohe kogu maailmaga rahu tegema. Piisab, kui ütled endale ausalt: „Praegu annan oma energia ära vihale/toidan oma viha. Ja iga kell võin ma otsustada, millal sellele punkti panen.“

Postituse edasi lugemiseks kliki nupukesele “Järgmine” või vali rippmenüüst endale sobiv lehekülg. Järgneb veel neli lehekülge.

Pilt on, häält pole

Naised väljendavad end emotsionaalses mõttes väga eriliselt ning paljudel on „sisse kodeeritud“ omapärane käitumine. Kui mees vihastab, kuulevad seda kõik. Kui naine vihastab, võib maja tunduda tühjem kui kunagi varem, sest rakendub nn. katkise teleka fenomen: pilt on, häält pole.

Naine liigub kodus ringi, peseb nõusid, toimetab nagu ikka, aga kõrvulukustav vaikus kisendab valjemalt kui sõnad. Heal juhul paugutab ka uksi, siis on mingigi heli olemas ja arusaam, kui vihane naine tegelikult on. Küsimus on siin juba selles, kas mees ka mõistab, mille pärast naine vihane on, on juba täiesti teine teema.  

Käimasolev vihapurse võib olla alguse saanud näiteks käesoleva päeva mõnest mittemidagiütlevast olukorrast (näiteks: mees ei pannud tähele, et naine oli juukseid värvinud) või süütust repliigist (näiteks: “kus sa trennis tahaksid käia?” – mees mõtles kinkida naisele jõuludeks sportisaali aastakaardi, sest naine oli hiljuti rääkinud, et peaks hakkama end rohkem liigutama). Aga see lause käivitab naisel hoopis mälestuse kümne aasta tagusest olukorrast, kus mees lõhkus ära tema lemmikkleidi millesse naine enam hästi mahtuda ei tahtnud, kui naine palus mehel kleidi lukk kinni tõmmata – ja reageering on tegelikult tollele ajale, mitte praegusele hetkele.

Vaikimine, kui karistus

Tihti kasutavad naised vaikimist karistusena. Mitte otseselt õelusest, vaid nad ei oska end muud moodi väljendada või kehtestada, ilma et neid tembeldataks „liialt tundlikeks“. Vaikimine on naiste viis öelda: „Sa tegid mulle haiget,“ ilma et peaks seda kõva häälega välja ütlema. Aga tegelikult on see sisemine appikarje.

Probleem on selles, et teised (eriti mehed) ei kuule seda. Nad tunnevad vaid pinget, millel puudub nimi ja seos. Ja kui vaikus venib päevade või nädalate pikkuseks, muutub see toksiliseks. Partner ei tea, kas rääkida või mitte, lapsed kõnnivad kodus ringi kikivarvul ning sina ise tunned, kuidas kurk pitsitab ja sees keerab, sest keegi ei vasta sinu reageeringule nii nagu sa oodanud/lootnud oled. Keegi ei näe ega mõista sinu valu ega vajadust.

Vaikimine ei ole kodurahu huvides. See on allasurutud energia, mis hakkab lõpuks sinu keha kaudu välja tungima: tekivad peavalu, õlavöötme pinged, unetus, ärevus, ärritus jne. See kõik on sinu keha viis öelda sulle: „Ütle juba midagi.“ „Tee juba midagi.“

Kui sinu kodu on muutunud emotsioonide miiniväljaks, siis peatu ja küsi eneselt: „Mida ma tegelikult tahan läbi selle vaikimise teistele öelda?“ Sageli on vastus lihtne: „Ma tahan, et mind nähtaks ja mõistetaks.“ Selle vajaduse väljendamine on kordades elutervem kui vaikimisega karistamine.

Emotsiooni teadvustamine

Selmet oma emotsioonide vastu võidelda, proovi neid märgata ja teadvustada. Mitte neid hinnata, vaid lihtsalt kõrvalt vaadata. Ütle endale: „Minus on praegu esile kerkinud viha.“  Ja mitte mingil juhul ära ütle: „Ma olen vihane.“ Miks? Kas sa eristad nende kahe lause energiaid, sest neil on väga suur vahe. Kui sa ütled „mina olen“, kinnistad tunde identiteedina ehk omastad endale tunde. Kui ütled „minus on“, siis tunnistad, et tunne on olemas, aga see on mööduv nähtus. Näed erinevust? Võibolla loob siin selgust veidi rohkem järgnev võrdlus: “mina võin olla vihane, aga ma ei ole minu viha.”

Psühholoogiliselt toimub sel hetkel oluline nihe. Aju see osa, mis vastutab eneseteadvuse eest, aktiveerub ja amügdalas (aju see piirkond, mis juhib hirmu ja viha reaktsioone) väheneb aktiivsus. Ainuüksi oma emotsiooni/tunde nimetamine aitab sul selle intensiivsust vähendada.

Teadvustamine tähendab ka uurimist: kust see tunne tuli? Kas see kuulub üldse sellesse olukorda? Kas see kuulub mulle? Võibolla käivitus vana haav, mitte praegune hetk. Kui partner jättis sinu sõnumile vastamata ja selle tagajärjel tõusis sinus üles paanika, siis võib see viidata hoopis lapsepõlves kogetud hülgamistundele. Kohe, kui tunned ära selle koha, millega tekkinud emotsioon on seotud, kaotab see ka oma võimu. Kuidas? Emotsiooni algpõhjus on tuvastatud ja teadvustad, et sel pole hetke tegeliku olukorraga mingit pistmist.

Teadvustamine ei tähenda ülemõtlemist, vaid kohalolu. Sa ei pea kohe reageerima, süüdistama ega vabandama. Piisab sellest, kui lubad endal olla tunnistaja. Täpselt nii nagu vaatad filmi ja mõistad, et see on küll põnev, aga sina oled siiski kinosaalis, mitte ekraanil.

Ümberlülitumise kunst

Teadlikkus on küll esimene samm, aga see ei tähenda veel, et tunne kohe lahtub. Emotsioon on energia (ütleme piltlikult – tiiger) ja nagu tead, vajab iga tiiger liikumist. Kui sa teda lihtsalt ignoreerid, jääb ta tiirutama ning varitsema. Kui sa teda aga teadlikult teadvustad ja lased ta liikuma, saad ise vabaks.

Alusta sellest, et määra emotsioonile ajalimiit. Mitte enda karistamiseks, vaid iseenda närvisüsteemile raami loomiseks. Ütle endale: „Ma luban endal olla solvunud järgmised 20 minutit.“ See võib tunduda lapsik, aga töötab.

Solvumine

Konstellatsioonide mõistes on solvumine seotud ainult lapse energiaga. Kui täiskasvanud inimene solvub millegi või kellegi peale, siis on tõenäoliselt see seotud tema enese lapseliku osaga, kes solvus analoogse asja, olukorra või konkreetse inimese peale minevikus ning see teema jäi teama jaoks lahendamata.

Kui sa solvud oma mehe mõne väljaöeldud repliigi peale, siis kelle peale sa tegelikult solvunud oled? Kes selle sinus tegelikult üles kergitas ja kes ütles sulle esimesena midagi sarnast või avaldas antud olukorraga seonduvat kriitikat? Täiskasvanud inimene ei solvu kriitika peale, vaid leiab sealt endale edasiviiva lahenduse, aga laps solvub, sest tal puuduvad veel need teadmised ja kogemused, kuidas sellistest olukordadest välja tulla.

Kui näiteks sinu lapsepõlves või teismeeas, kui proovisid uut stiili ja tundsid end „hullult ägedana“, said vanematelt hoopis kriitilise repliigi: „näed välja nagu lits“, jäi see sügavalt hinge kriipima. Nüüd, aastakümneid hiljem, ütleb sinu mees sinu uue välimuse kohta: „Sinu vanuses pole see sobilik.“ Ja hetkega oled tagasi oma lapsepõlve haavas. Sa ei solvu mehe, vaid oma vanemate peale, mõistmata, et mees lihtsalt käivitas selle ahela. On arusaadav?

Väljatulek

Kuidas sellest emotsioonist välja tulla? Pane endale telefonis taimer või äratuskell helisema näiteks 20 minutiks. Selle aja jooksul lase see emotsioon endast füüsiliselt läbi: kirjuta, räägi, karju, jaluta, jookse, trambi jalgu, nuta, tee midagi, mis aitab kehal sellest pinget vabaneda. Aga tee seda teadlikult. Ära vala seda teiste peale välja, vaid lase see enda seest läbi. Tunneta, koge täiel rinnal seda energiat, mis sinust üles tuleb ja väljapääsu otsib.

Kui aeg saab täis, lõpeta protsess endale sobiva rituaaliga. Näiteks pese käed ja/või nägu külma veega puhtaks, vaheta ruumi või riideid, mine õue. See annab kehale ja ajule selge signaali: „See emotsioon on nüüd kogetud. Aeg on edasi liikuda.“

Kui teed seda protsessi läbi esimene kord, siis kõik eelnev võib sulle tunduda võimatuna ja see on täiesti normaalne. Sinul ei ole midagi viga ja sa ei tee midagi valesti! Lihtsalt sinu aju, mis on harjunud juba mingisse emotsiooni kinni jääma, hakkab vastu ja tahab veel veidikene saada seda draamat, sest see on tuttav ja turvaline. Aga iga kord, kui sa siiski ajalimiidi täitumisel lõpetad selles emotsioonis olemise, õpetad oma närvisüsteemile paindlikkust.

Ühel hetkel märkad, et saad oma emotsiooni kinni püüda juba enne, kui selle lained sul üle pea kokku löövad. See ongi ümberlülitumise kunst: oskus suunata iseenda energiat. Mitte teeselda, et kõik on hästi, vaid otsustada, et sa ei lase ühel tundel/emotsioonil kogu oma elu juhtida.

Kuidas rakendada emotsioonidele ajalimiite

1. Tuvasta tunne. Märka, milline emotsioon on hetkel sinu üle võimust võtnud või milline on avaldunud – on need põhiemotsioonid: rõõm, kurbus, viha, hirm, ootus, üllatus, usaldus, jälestus või on tegu emotsioonide seguga, näiteks: armastus, süü, häbi, uhkus, kadedus, rahulolematus, ärevus ja alandus?
2. Sea aeg. Pane endale taimer 15–60 minuti peale. See on aeg, kus sa lubad endal selles emotsioonis aktiivselt sees olla, aga mitte rohkem. Kui aeg täis, tule sellest välja.
3. Ela see välja. Selle ajalimiidi sees liiguta oma keha, kirjuta, nuta, räägi, karju, tantsi, jookse, trambi – mida iganes, mis laseb sul selle endast välja saada, aga vali endale selleks sulle sobiv aeg, koht ja turvaline viis.
4. Sulge ring. Kui aeg on täis saanud, tee midagi füüsiliselt täiesti erinevat eelnevast: pese nägu, vaheta riideid, mine õue, joo vett, söömine ei ole siin kõige targem valik, sest paljud inimesed on niigi seostanud oma emotsioonid toiduga ning see tegevus viib edasi emotsionaalse söömise ja ülesöömise teemani.
5. Tagasi neutraalsusse. Hinga paar korda sügavalt sisse ja välja ning too tähelepanu tagasi praegusesse hetke: mitte sellesse „ma pean olema õnnelik“, vaid „ma olen jälle kohal“.

See harjutus ei tee sind tundetuks. Vastupidi, see õpetab sulle, et sinu tunded ja emotsioonid on külalised, mitte üürilised. Need võivad küll tulla, aga sina otsustad, kui kauaks need jäävad.

Lõpetuseks

Emotsioonid on elu osa, mitte vaenlased ning neid ei pea vältima. Need näitavad, et sa oled elus ja tundlik inimene. Aga kui annad oma elu juhirolli käest, võtavad emotsioonid ohjad üle ja siis ei juhi enam sina neid, vaid nemad juhivad sind. Emotsioonid määravad, kuidas sa elad, räägid, armastad ja reageerid. Ning märkamatult muutub sinu elu lihtsalt reageeringuks olukordadele, mitte valikuks.

Teadlik inimene ei suru oma tundeid alla ega ela nende meelevallas. Ta tunneb, teadvustab, väljendab ja laseb minna. Ja see ongi enesemõistmise sügavaim vorm ning võime öelda: „Ma juhin ise oma seisundit/oma tundeid/oma elu/oma reageeringut olukordadele.“

Kui järgmine kord tunned, et lained hakkavad üle pea kokku lööma, peatu hetkeks ning küsi endalt: „Kas ma tahan selles emotsioonis veel edasi püherdada või on aeg tulla tagasi endasse ?“ Sest lõpuks taandub kõik valikule – sinu valikule.

Armastusega,