Kui suur on sinu ökoloogiline jalajälg?

0
4927

Kindlasti oled kuulnud ökoloogilisest jalajäljest, aga oled sa kunagi mõelnud või arvutanud, kui suur on sinu poolt jäetud see jalajälg?

Foto: Abby Anne
Foto: Abby Anne

Ökoloogilise jalajälje meetodi töötasid välja professor William Rees ja doktor Mathis Wackernagel 1990. aastate algul. Nüüd on seel ülemaailmselt kasutatav meetod, mis arvestab ligikaudselt maa-ala suurust, mida on vaja meie poolt ühes aastas kasutatavate ressursside tootmiseks ja tekkinud jäätmete ning saaste ümbertöötlemiseks, ladestamiseks või looduslikesse aineringetesse sidumiseks. Sel viisil saame mõõta üksikisiku, organisatsiooni või mõne regiooni keskkonnakasutust, koondades erineva mõju elukeskkonnale ühte kujundisse, milleks on inimesele kasutamiseks sobiv viljakas maa.

Ökoloogilist jalajälge väljendatakse globaalsetes hektarites inimese kohta aastas. Üks globaalne hektar on tingühik, mis vastab maakera keskmise bioloogilise tootlikkusega hektarile ehk maakera viljakas pind jagati ära kõikide inimeste vahel ja arvutati välja tulemus. Seega keskmiselt on ühe inimese kohta kasutada kaks globaalset hektarit aastas.

Foto: Open Minds
Foto: Open Minds

Ökoloogilise jalajälje arvutuste aluseks on maakera pind kui piiratud ressurss, mida inimesed kasutavad oma vajaduste rahuldamiseks. Maakera pind on jagatud kategooriateks:

  • haritav maa (põllu-, karja- ja metsamaa);
  • bioproduktiivne meri (kalapüügiks vajalik territoorium);
  • energiamaa (energia tootmiseks ja jaotussüsteemideks vajalik maa-ala);
  • täisehitatud maa (hooned, teed jms);
  • bioloogilise mitmekesisuse jaoks jäetud maa.

Enamiku arenenud riikide ökojalajälg ületab märkimisväärselt inimese kasutuses oleva ökoloogilise potentsiaali. Tarbimine on ülikiirelt kasvanud, kuna vaid veidi üle poole sajandi tagasi (1961.a) moodustas inimkonna tarbimishulk 50% maakera taastootmise võimest.

Maakera pinna erinevatel tüüpidel on ökoloogilise jalajälje seisukohalt erinev väärtus. Kõige väärtuslikumateks peetakse põllumaad ja ehitiste all olev maad, mille tootlikkuse näitaja on 2,2. Kõige madalama väärtusega on aga bioproduktiivsed veepinnad, mida hinnatakse näitajaga 0,36. Keskmise maapinna väärtuse hinne on 1.

Globaalselt aga on kogu inimkond maakera ära kurnanud ning vajame 1,5 planeeti, et siin ära elada. Kuna meil on ainult üks Maa, siis peame seda hoidma, Kuule ega Marsile vaevalt keegi elama tahab minna. Seega katsume hoida seda, mis meil on ning üle vaadata oma tarbimisharjumused ning ressursside kasutused. Sest ületades maakera võimalused ei ole me enam jätkusuutlikud, vaid tekitame ökoloogilist defitsiiti.

Ökojalajälje meetod pole sugugi kõikehõlmav ja sellel on omad puudused. Paraku võtab see arvesse vaid lihtsustatud keskkonda ja pigem inimese mõju ala- kui ülehindavalt. Samas on olulised ka sotsiaalne ning majanduslik jätkusuutlikkus. Ka ei hõlma see meetod vee ja õhu kvaliteeti, keskkonnamürke, tuumatehnoloogiaga seotud riske jms. See, et juba sellise leebe ja lihtsustatud mudeliga jääb maakera inimestele kitsaks, peaks olema piisav põhjus, et säästlikkust oluliseks pidada.

Karikatuur: Urmas Nemvalts
Karikatuur: Urmas Nemvalts

Eestlaste ökoloogiline jalajälg oli Maailma Looduse Fondi (WWF) raporti „Elav planeet 2008“ kohaselt üheksanda koha vääriline oma 6,4 globaalse hektariga inimese kohta aastas. Rõõmustada ei ole siin midagi, sest see on priiskajate edetabel! Meist priiskavamad on seal raportis vaid Araabia Ühendemiraadid, USA, Kuveit, Taani, Austraalia, Uus-Meremaa, Kanada ja Norra. Eesti naabritest on Soome 16., Rootsi 18., Venemaa 36., Läti 42. ja Leedu 48. kohal. Selle järgi on eestlastel äraelamiseks vaja 3 maakera… Võrreldes 2003. aastaga oli eestlaste jalajälg paranenud, sest siis oldi seitsmendal kohal 6,5 hektariga.

Teiste sõnadega öeldes on eestlastel vanaviisi jätkamiseks vaja kolm korda enam maapinda, kui meil olemas on. Siit tulebki vajadus säästvama eluviisi järele, sest meie käsutuses on siiski ainult üks planeet ja me ei tohiks seda kõike ära kasutada, sest nii ei jää ju midagi tulevastele põlvedele. Iga inimene saab siin ise midagi ära teha. Vaadata üle oma kulutused eluasemele, transpordile, söögile ning igapäevastele kaupadele ja teenustele. Need loovadki ökoloogilise jalajälje, mille me endast maha jätame.

Paraku 2010 aastal oleme edetabelis kõrgemale roninud ja jõudnud kaheksandale kohale 7,9 globaalse hektariga inimese kohta aastas! Meis eespool on veel Belgia ja USA 8 hektari, Taani 8,3, Katari 10,5 ja esikohal Araabia Ühendemiraadid 10,6 ühikuga. Nüüd on juba üheksandale kohale rebinud end ka Soome 6,2 hektariga… Nüüd juba vajavad eestlased pea 4 maakera, et ära elada.

Viimne puuKas tõesti on vaja selleks kõik eelnevalt ära hävitada, et taibata, nii me elada ei saa ja peame midagi kohe ja kiiresti ette võtma? Vaata või kõrvalolevat pilti ning mõtle, kas see võib sellise ennasthävitava meetodi juures meid tabada? Võib olla meid praegu veel mitte, aga meie lapsi, lapselapsi või lapse-lapselapsi. Kas  me peame käituma stiilis “Peale mind tulgu või veeuputus!” või peaksime jätma samasuguse planeedi maha ka oma järeltulevatele põlvkondadele ning õpetama neile väärtusi, säästlikku eluviisi vastukaaluks praegusele pillavale tarbimisühiskonnale?

Ma ei üldista siin kõiki inimesi, sest tean väga paljusid, kes nagu meiegi püüavad elada võimalikult säästlikult ning oma tarbimist jälgida ning mitte anda järgi hetkeemotsioonidele või allahindluskampaaniatele, mida on kõik kaubandused otsast otsani täis.

Pigem, võimaluse korral kasvata oma porgandid, kartulid, kaalikad, marjad, õunad jms ise. Kui elad linnas, tee leping mõne maal elava toreda elanikuga, kes nagunii omale köögivilja maha paneb ning seda puhtalt ja mahedalt, ilma igasuguste mürkideta kasvatab. Saad tema käest oma talvevarud, vastutasuks lepite siis kokku kas raha või töö – kuidas kellelegi rohkem sobib. Töö all pean silmas seda, et aegajalt võiksid ikka rohimas, kõplamas käia ja saaksid maaelu maitse suhu ning näed, kuidas toit lauale jõuab. Sama tehingu saad teha väiketalunikega, kes kasvatavad omal sigu-lambaid, lehmi, kanu. Sellisel viisil saad veel puhta liha, piima ja munad. Jällegi saad suvel appi minna heina, vihtasid tegema, vajadusel aitad ka sõnniku laudast välja viia.

Ma ei ütlegi, et peaksid tegema endale ise seebid, pesuvahendid jms, aga kui oskad ja oled piisavalt mõelnud oma jalajälje jätmise suurusele, siis on seegi väga tervitatav tegevus. Vanasti tegid suurem osa peresid kõik selle ise või vähemalt külas keegi ja temalt siis viidi naturaalmajanduse korras omale koju vajaminev kogus erinevaid asju. Meie oma perega elame võib olla mõne teise inimese arvates täiesti agraarühiskonnas, sest peale potipõllumajanduse ning koduloomade-lindude teeme oma pere kodukeemia (pesupulbrid, -geelid, küürimispastad jne), hügieenitarbed (seebid, šampoonid, hambapastad jms) koos kosmeetika (kreemid, losjoonid, huulepulgad, lauvärvid jne) kõik looduslikest vahenditest ise. Kasutame ka ise naturaalmajandust, sest ei näe põhjust raha ühest taskust teise solgutamisel, kui mõlemal poolel on midagi, mida teisel vaja läheks.

Kui arvad, et sellise eluviisi juures tuleb ökojalajälg suurem, siis eksid, võin öelda, et meie terve pere vajab kokku aastas 1,21 globaalset hektarit ja kui nii nagu meie elaksid ka teised, siis inimkond vajaks ainult 0,59 maakera.

Arvuta välja, kui suur on sinu jalajälg ja jaga oma tulemust.

Oma tarbimist saad reguleerida, kui esitad endale enne ostu mõned küsimused

Foto: Eagainst
Foto: Eagainst
  • Kas ma vajan seda asja?
  • Kas ma saaksin seda osta korra kasutatuna?
  • Saan ma seda laenata, rentida, liisida või jagada?
  • Kas me võime osta selle kamba peale?
  • Saaksin ma selle ise valmistada?
  • Kus või kui kaugel on see toodetud?
  • Kas ma saaksin selle asendada sarnase kohaliku tootega?
  • Kas ma suudan hinnata selle toote terviklikku keskkonnamõju, sh tootmine, energia- ja materjalikasutus, transport, reklaam, pakendamine ja jäätmete ladustamine?
  • Kas see toode kestab niikaua kui võimalik või saan seda ainult korra kasutada? On see uuendatav, taas- või korduvkasutatav?
  • Kas selle toote tootja lubab toote pärast kasutust tagasi võtta ja selle eluea lõpul taaskasutada (eriti oluline ressursimahukates toodetes nagu külmikud, pesumasinad, telekad, muusikakeskused, autod jne)?
  • Kas tootmisel on jälgitud keskkonnanõudeid ja püütud neid arendada (ökomärgised, sertifitseeritud tooted)?
  • Kas tegelikud tootjad (farmerid näiteks) saavad oma töö eest õiglase tasu? Kas nende töö- ja elutingimused on sama turvalised kui sinul?

JÄTA OMA VASTUS

Please enter your comment!
Please enter your name here