Ida Kampman, blogi „Teekond“ autor, kirjutas meile, miks autojuhid peaksid olema rohkem tähelepanelikumad mootorratturite vastu. Märgakem inimest!
Kevad on oma punnitavate pungade, linnulaulu ja eredalt paistva päiksega kohal. Miljon hetke, mida märgata ja kogeda. Hing kisendab juba ammu talveunest ärkamise järele, meeled on ülevad ja pea pisut laiali. Nii tore, aga eks sellega käi kaasas ka teatav ettenägematus. Kevad toob talvekorterist välja kõik põrisevad kaherattalised ning see on enamasti autojuhile alati harjumatu pärast pikka talve. Autojuhi silm lihtsalt ei ole harjunud veel mootorrattahooaja alguses nendega teedel arvestama ja tegelikult on ju ka tõestatud meie aju vingerpussid, mis puudutavad autost väiksemaid liikuvaid objekte teel. Sellepärast on just kevad see aeg, mil enamus õnnetusi mootorratastega aset leiavad. Ja paraku on mootorrattur ilma kaitsva metallkilbita autojuhi suhtes kaitsetum ning kokkupõrke tulemus kipub olema pöördumatult kurb.
Tean, et siinkohal tahaksid paljud autojuhid ühest kõrist kisendada, et mootorratturid on ise nii hooletud ja egoistlikud juhid. Kihutavad ja sõeluvad autode vahel. Motokultuuri esindajaid ja armastajaid peetakse tihitpeale kas viinalembelisteks ja ülbeteks pättideks ja naistemeesteks või siis noorteks hulljulgeteks nolkideks, kes enda keevat verd asfaldil jahutama kipuvad. Selline levinud hoiak pärsib igaühe motivatsiooni olla arvestavam ja hoolivam. Kui palju leiab mootorrattaõnnetusi kajastavate traagiliste lugude all kommentaare stiilis: “Aga ta ise raudselt kihutas. Aga ta ise raudselt ei kandnud varustust. Aga ta ise trügis sinna vahele. Raudselt oli ta joobes. Motomehed on ratastel suitsiidid. “ jne. Raudne on vaid see, et keegi on kaotanud elu ja keegi on kaotanud oma pereliikme ning õnnetust põhjustavaid asjaolusid tegelikult alati täpselt ei teata. Traagilisuse üledoosi seedimiseks haaratakse kinni mingist märulifilmist talletatud müüdist ja veeretatakse süü osaliselt või täielikult ohvri kukile. Jah – eks mootorratturite seas on inimesi erinevaid nagu igal pool. Pahesid omavad ja ennasthävitavaid valikuid teevad inimesed igas valdkonnas. Täpselt nii nagu on mootorratturite seas probleemseid inimesi, on neid ka riigikogus, mõnel ülikooli kursusel, mõne haigla personali seas või mõnes muus ühiskondlikult lugupeetud kollektiivis. Täpselt nii nagu on mõnes kollektiivis eeskujulikke pereisasid ja ühiskonda ennast panustavaid iidoleid, on neid ka mootorratturite seas. Mootorrattasõit ja motokultuur on samasugust tolerantsust vääriv hobi ja kogukond nagu mõni kodumaiseid laule laulev memmedekoor või mõni hobitantsugrupp. Ei ole olemas erandituid gruppe „ Pühakud“ ja „ Pätid“. On inimesed ja neil kõigil on õigus elada.
Eks oma osa sellest autojuhtide ja mootorratturite vahelisest kemplusest mängib meedia. Õnnetust kajastatakse vahetult selle järel, kui tegurid ei ole ekspertiisi korras veel selgitatud. Kihutava või tugevalt alkoholijoobes juhi tunneb kergelt ära ning see jõuab kohe ka jagatavasse infosse. Kui aga õnnetus on toimunud nn märkamatult ja segastel asjaoludel, antakse edasi vaid fakt juhtunust ning asjaolud lähevad selgitamisele. Selleks ajaks kui need ka lõpuks selgitatud saavad, ei mäleta seda enam keegi. Sellest on tekkinud ka need petlikud statistikad meie peas. Paraku on muidugi ka neid, kes mootorratturi nime veel määrivad ja liiklejana vastutustundetult oma rolli täidavad, kuid see pole kindlasti reegel. Suur osa õnnetusi leiab ikkagi aset just seetõttu, et autojuht ei märka mootorratast ja seda erinevatel põhjustel.
Olles ise kogenud sellise õnnetuse tagajärgi, nõustun, et kõnealune probleem on vaja tuua inimeste ette. Just seetõttu, et ülemöödunud kevadel sõitis üks autojuht oma harjumuspärast teed nn „psüühilisel autopiloodil“, alustas vasakpööret maantee sirgel, hea nähtavusega teelõigul ja endalegi teadmata põhjusel lihtsalt ei märganud vastutulevat mootorratast, mille juhil ei olnud mingit võimalust reageerida ja kokkupõrget vältida – just seetõttu jäin mina, viimast kuud rase noor naine, õhtul aknale ootama oma kaasat, keda enam ei tulnudki. Just seetõttu jäid lapsed isata, sõbrad sõbrata, ühe elujõus mehe elu elamata. Keegi ei ületanud kiirust. Keegi ei olnud joobes. Keegi ei rikkunud ühtegi reeglit. Lihtsalt silm ei seletanud. Lihtsalt ei märgatud. Täpselt nii lihtsalt võibki elu kaotada.
Õnneks on üha enam hakatud seda käesolevat probleemi tõstma päevavalgusesse. Kampaaniad, reklaamplakatid ja meedias kajastatavad motoüritused – selleks, et näidata motokultuuri ka inimlikust valgusest ja tuletada ikka meelde, et kõik liiklejad üksteisega arvestades punktist A punkti B jõuaksid. Soovin minagi, et me oleksime valvsamad, tolerantsemad ja arvestavamad. Et kõik liiklejad jõuaksid õhtuks koju!
Märka mootorratturit – märka inimest!
Ida Kampman
Mootorrattur EI NÄE JA EI ARVESTA: igaaastane autojuhi kogemus Tallinnas. Hetk tagasi sama lugu: kiire möödasõitja kahe auto vahel_ oli vaid kaks sõidurida, mootorratas tekitas endale keskmise rea (ja seda linna “kiirteel”, kus autod sõitsid 70 km/t, oli tsikli kiirus ilmselgelt suurem) _ kas sellega peab autojuht arvestama? sõitku seenele.
Tõsi ta on, et autojuht jõuab talve jooksul ära unustada kuidas täpike tahavaatepeeglis muundub loetud sekunditega mootorrattaks ja siis taaskord täpikeseks kauguses. Hea kui ta möödub autost vasemalt, minul on mitu kurba kogemust parempoolsest möödumisest (sõitsin esimeses sõidureas). Kinnitan, et see pole meeldiv kogemus. Normaalne oleks, et mootorrattur loeb igal kevadel enne sadulasse ronimist läbi kehtiva LE ja kaasliiklejate tervise huvides sooritab ka liikluseksami.
Kahjuks on hetkel liikluses kujunenud nii ,et autojuht on vihatuim liikleja kuna õigused on vaid jalgratturil,jalakäial ja mootorratturil.Vahel tundub ,et neile on kõik lubatud ja vaene autojuht märgaku,lasku läbi pidurdagu iga ilmaga ja teeoluga….Keegi võiks vahel ka autot märgata!!!
ma vahel mõelnud kas tsiklisõitjatel auto ka on ja kas nad sedasi sõidavad siis autoga ka ?
Ise siin ka mõtlen tsikli selga istumist aga autoga arvestan teiste liiklejatega siis ka tsikliga arvestan teiste liiklejatega
Ärge trügige ridade vahelt ette! Järjekord peaks ka teile kehtima!
SINA võid küll märgata,ka mina märkan,kui sõidad lubamatult keset telgjoond,kuid ei märka nagu hiljutu videos näidati,kui sõidad 320 km/h.Esimesed ohvridki juba olemas,nii et sõitke normaalselt paremal pool 1m.külgjoones ja ärge punnige autoga-kaotajaks jääte TEIE ratturid!