Pühapäeva õhtupoolikul jalutasin Tallinnas üle Vabaduse väljaku. Õhkkond oli pinev. Kohal viibisid rahumeelsed meeleavaldajad arvukate politseinike kontrolli all. Needsamad vaprad meelekindlad kodanikud, kes Toompeal ja all-linnas heatahtlikult ja kokkuhoidvalt seisavad Eesti kodanike põhiseaduslike vabaduste eest ja totalitarismiohu vastu. Kui ma murepilvi tunnistava Jaani kiriku juurest üle platsi teise nurka jõudsin, otsustasin veidikeseks paigale jääda, et olukorda jälgida. Ei läinud kaua, kui toimetati politseibussi järjekordne kinnipeetav rahva hulgast. Põhjused jäid mulle arusaamatuks, sest olin alles sündmuskohale jõudnud. Ka selle kinnipidamise juures väljendas nördinud rahvahulk mõõdukat protesti. Varem olin neid koosolemisi näinud vaid sotsiaalmeedia videote vahendusel, mis väga mõtlemapanevad Eestimaa edasise saatuse osas. Vabaduse platsil oli meeleavaldajate ja korrakaitsjate arusaam vabadusest sel tunnil taaskord erinev ja vabadus viidi varjule suletud lükandukse taha, mis ratastel peagi minema sõitis. Ma seisin seal veel oma 15 minutit ja lahkusin rusuvate tunnetega mööda Harju tänavat Raekoja platsi suunas. Käies muserdatult pimeduse varjudes, lootsin uut päikesetõusu. Seda ei tulnud kaua oodata. Varsti leidsin ennast juba Viru tänavalt, kus pimedusest sai valgus.
Musumäe lähedale kõnniteele jõudnud, naelutas mind paigale üks imetabane vaatepilt koos helisevate haaravate häältega. Tänavanurgal esitasid oma muusikalist vaatemängu rõõmsad, muretud, vabad krišnaiidid. Neid oli neli meest ja neli naist. Osad meestest tavarõivastes, teised oma usundile vastavas rüüs. Kenad naised pikkades kleitides ja jakkides. Ühel mehel rihmaga üle õla mängimas muusikapala helikandjas, mis läbi kõlarite tänavale levis. Teine müdistas kätega rihmaga kaelast rippuvat väikest trummi. Sääraseid ekstaatilisi elamusi olin ennegi kogenud, kuid täna tuli see minu teele taeva kingitusena. Just seda ma vajasin. Sõbralike pilkudega laulsid eufooria lainetel kulgejad, kelle jaoks Krišna on Jumala Kõrgeim Isiksus.
”Hare Krishna Hare Krishna Krishna Krishna Hare Hare Hare Rama Hare Rama Rama Rama Rama Hare Hare Hare…” kaikus läbi õhu lähedalseisjate ja möödujate kõrvu. See valgustas mind vaimselt, ülendas hinge ja süütas võimsa lootuseleegi kõigeks helgeks maailmas ja meie ühiskonnas. Ilus rütmiline meloodia, lõbusad hääled naerustelt palgetelt muutsid kogu maailma korraga paradiisiks, vabastades hoobilt kõik hiljuti kogetud negatiivsuse. Vesi kippus silma kogunema. Kõik puhastus minu sees ja mu ümber.
Kaunid noorikud tantsisid graatsiliselt muusikataktis, keerutades nõtkelt sihvakaid kehasid, tõstes ja hoides üleval käsi. Muretud lahustasid oma valgustavas olekus kogu materialistliku maailma reaalsuse. Selline särav vastuhakk materialismile ongi nende üllas põhimõte. Tantsijannade soojad silmavaated tabasid ka mind mitmel heal korral. Unustasin kõik, sest toime oli jumalikult hellitav ja kammitsev. Kui esimene laul lõppes, algas uus, natukene kiirem. Sealt edasi hakkasid need puhtad, head, vaimsed, helisevad inimesed liikuma mööda Viru tänavat Raekoja platsi poole. Aeglaselt sammusid äärmiselt inspireerivad lauljad-tantsijad, kes arendavad Temaga – Krišnaga suhteid omakasupüüdmatu armastusliku pühendunud teenimise vaimus. Ma haakisin neile väikese distantsiga sappa, nagu hüpnotiseeritud, sest see lummus oli midagi erakordset. Kõndisin selles rongis nagu oleksin nähtamatu pehme paelaga selle külge laulatatud. Üks teine kohalik liitunud kaasteeline lehvitas väikest Eesti lipukest. Olin osa sellest pühast perekonnast. Inimesed tänaval vaatasid neid tunnustava sõbraliku olekuga, justkui janunenuksid nad sellise episoodi järele keset üldist ühiskondlikku räigust. Publik saatis neid tänuga, kuid väidetavalt on kummalised krišnaiidid tänaval selleks, et tõmmata tähelepanu Krišnale, mitte endale. Ka liikumisel jätkuva lakkamatu trummisaate, kõlaritest kostva muusika ja vahetu laulu vältel kohtus mu pilk kaunitaride soojade silmapaaridega, mis tantsiskleva sammu toel tihti tagasi vaatasid.
Mitte kunagi varem pole ma tundnud nende kolleegide poolt sellist mõju. Seekordsed laulud olid eriliselt paeluvad, kõige paremas mõttes vangistavad. Eufoorias muusikalised rändurid kinkisid kõigile läbi liikumise armastust ja mõistmist, sest see on nende missioon. Ja Jumal ise teab, et just nüüd vajame me kõik armastust ja mõistmist eriti.
Saatsin oma parimate soovide ja tänuga omaksvõetud seltskonda kaua. Selle aja jooksul jõudsin ära kuulata vist viis laulu, mis kõik pikad ja meeldivalt monotoonsed, optimismi ja elujõudu toitvad.
Ühel heal hetkel otsustasin eralduda ja võtta suund tagasi Viru piirkonna trammipeatusesse. Kes teab kui pikad retked mu uutel sõpradel veel plaanis olid. Nad tunduvad ju väsimatud oma kergetel jalgadel raugematus rõõmus ning vanalinna tänavad pikad ja laiad.
Olen tänulik selle õhtu eest, nende muusikapalade eest kaasahaaravatele esitajatele, See oli õnnistus, mis sundis tugevas inspiratsiooniseisundis õhtul kodus sule haarama.
Kohtumine krišnaiitidega oli taeva märk, et me liigume vääramatult pimedusest valgusesse, saame helguse, kerguse ja rõõmu osalisteks, sest oleme selle ära teeninud. Võibolla on see ainult nädalate, päevade või tundide küsimus. Igatahes ainult ajaküsimus. Trammiga koju sõites morniks kiskunud Vabaduse platsi poole ma enam vaadata ei tahtnud. Olin jõudnud pehmesse valgusesse ja valgustumisse, vabasse maailma, mis ootab meid kõiki.
Õnnistatud teeradasid ja tänavanurkasid Sulle kõikjal maailmas, unustamatu ”Hare Krishna Hare Krishna Krishna Krishna Hare Hare Hare Rama Hare Rama Rama Rama Rama Hare Hare Hare…”
Andre Tamm
Foto: Back to Godhead
