Väljavõtte Steve Rother raamatust “Tuleta meelde”, mis jutustab mänguliselt asjast, mida inimesed nimetavad “Eluks”. Elu ehk Inimkogemuse maailma eraldab Vaimu maailmast niinimetatud Loor, mis takistab meil vaadata füüsilisest maailmast kaugemale. Kas see ka tegelikult nii on saame me siis teada, kui mängu mängima hakkame.
Me kõik oleme kogunenud siia – aasale mäe jalamil. Oleme Kodus ja mängime kõik koos absoluutses armastuses. Välja ilmub armas vend ja pärib: “Kas keegi siinolijatest soovib mängida uut Mängu?”
“Mis mängu?” küsite teie. “Kas see mäng sarnaneb sellele mängule, mida me praegu mängime?”
“Ei,” vastab tema. “See pole mitte millegi moodi, mis me oleme teinud varem. See saab olema hoolikalt väljatöötatud Mäng hulga dekoratsioonide ja maskidega. Me katame näo kinni nähtamatu, kuid väga tiheda looriga, et me ei näeks enam oma tõelist olemust. Seejärel alustame Mängu ja hakkame meelde tuletama. Meie loorid ehk eesriided on nii tihedad, et me unustame ära, kes me säärased oleme, me unustame ära isegi oma Kodu! Me ei tunne üksteist äragi, kui kohtume silmast silma. Loorid on sedavõrd tihedad, et kui vaatame dekoratsioone ja maske usuvad paljud, et see ongi kõik, mis on olemas tegelikult. Me säilitame kogu oma väe, kuid ei mäleta, kuidas seda kasutada; enamgi veel, me unustame isegi selle ära, et see meil olemas on.
Mäng kulgeb etappide kaupa ja enne, kui alustame uut etappi, võime maha jätta nii palju viiteid oma teel, kui me tahame, et need aitaksid meelde tuletada. Soovitan neid maha jätta rohkem, sest paljud meist ignoreerivad neid tihti. Sellel Mänguväljakul valime me ise oma etteaste ja väljaastumise ajad. Me valime ka asjaolud ja õppetunnid, mida tahame sel ajal läbi teha, kui oleme Loori taga. Peetakse arvet ja kogunevad punktid, kui lähme Mängu ühest etapist üle teise. Seda punktide süsteemi kasutatakse ainult selleks, et määrata, mis saab olema järgmise etapi sisuks. Me ei suuda mäletada midagi eelmistest etappidest, end omades teatuid omadusi, võib neid teadmisi järgmisesse etappi üle kanda. Me kanname järgmisesse etappi üle alati ka oma põhiolemuse ja isiksuse, kuigi Loori tõttu me ei mäleta, et see kandub meiega igal etapil üle.
Läbi Loori takistamatult tungiv huumor on alati meeldetuletuseks ja kui meie teejuhid näevad, et oleme muutunud liiga tõsiseks, kõditavad nad meid kõrvalt, et tuletada meelde: see on ainult Mäng. Meie teel on alati palju Meistreid, kes meid aitavad, kui kaldume teelt liiga palju kõrvale. Ah jaa, oleksin peaaegu unustanud Mängu ühe väga tähtsa detaili: selleks on Valiku Vabadus. Meil on täielik valik kõigis pisiasjades, me võime valida seda Mängu mitte mängida või otsida endale asendaja. Me võime peitu pugeda või otsida, seegi valik sõltub täielikult meist endist.
Mänguväljakul on olemas polaarsus. See puudutab Mänguväljaaku enda mehaanikat ja on väga tähtis komponent, sest tagab vajamineva kontrasti. Kuid see polaarsus muudab me nägemise raskemaks. Polaarsusest ähmastatud silmadega tajume me kõike kui “üleval ja all”, “pimedus ja valgus”, “hea ja halb”, “armastus ja hirm”, “õige ja vale”. Ärge laske end sellest lollitada, see on vaid illusioon.
Mängu ajaks jätame me kõik oma kõrgemad võimed teatud kohta, muidu oleks mäng liiga lihtne. Meie kõrgemad Minad saavad kogu aeg olema meile kättesaadavad. Raskus seisneb ainult selles, kuidas õppida leidma temale juurdepääsu, ja selles, et tuletada meelde, et ta on juu lahutamatu osa meist endist. Me võime valida meile eriti armsaid olevusi, kes meid toetavad ja annavad Mängu ajal nõu. Kuid jällegi – isegi meenutamine, et nad olemas on, on selles Mängus suureks progressiks.
Mängu eesmärgiks on näha, kui palju on mängijad, kes suudavad meelde tuletada, kes me sellised oleme, kust me pärit oleme ja millised loovad jõud on meie käsutuses. Kord tuletanud meelde, võite ühineda oma Kõrgema Minaga ja luua Kodu sealpool Loori, näidates selle samaga, et olete meelde tuletanud täielikult.
Ja niisiis, kes on valmis mängima?”
Mina oleks küll nõus mängima☺