Sarja esimeses osas rääkisime sellest, et igas inimeses on olemas vari – need osad meist, mida me ei taha näha või mille olemasolu me endale alati ei tunnista. Vari ei tähenda tingimata midagi tumedat/kahtlast või ohtlikku. Sageli on vari lihtsalt kõik see, mis ei sobitu meie minapildiga, mille oleme iseendast loonud. Meie identiteet, sotsiaalsed rollid ja meie lapsepõlvest kaasa tulnud arusaamad kujundavad üsna tugevalt seda minapilti ning kõik see, mis sellesse ettekujutusse ei mahu, võib tasapisi liikuda varju.
Kui sa vihkad inimest, vihkad sa temas midagi, mis on osa sinust endast. See, mis ei kuulu meisse, ei häiri meid.
Herman Hesse
Teises osas vaatame lähemalt, kuidas vari tegelikult meie elus avaldub. Räägime sellest, miks teatud inimesed või olukorrad meid nii intensiivselt käivitavad, miks me kipume omaenda varju teistele projitseerima ning miks see, mis meid teiste juures kõige rohkem häirib, võib mõnikord olla peegel millelegi sellele, mis on meie endi sees varjus. Samuti vaatame, millised märgid võivad viidata sellele, et mõni meie varju jäänud osa on parasjagu meie reaktsioone kujundamas ja elu juhtimist üle võtmas ning miks see automaatselt ei tähenda, et meis oleks midagi fundamentaalselt valesti. Sageli on tegemist hoopis esimese sammuga millegi väga olulise mõistmise suunas.
Ebamugav küsimus
Aga kui me korraks peatume ja eelnevale ausalt otsa vaatame, kerkib taas esile üks ebamugav küsimus: “Mida see näitab minu kohta, kui minus leidub nii kadedust, viha ja vahel isegi väga tumedaid mõtteid, mida ma ei taha endale tunnistada? Kas see viitab sellele, et minuga on midagi valesti? Et ma ei olegi tegelikult nii hea inimene, nagu olen harjunud uskuma”? Väga paljud inimesed on vähemalt korra elus endalt küsinud sama või sarnast küsimust: „ Kas ma olen siis halb inimene”?
See küsimus ei kerki tavaliselt üles rahulikes filosoofilistes aruteludes, vaid pigem mõne väga isikliku kogemuse järel. Näiteks pärast tüli inimesega, kellest me tegelikult hoolime, või pärast hetke, mil reageerisime olukorrale ootamatult teravalt. Mõnikord võib selle esile kutsuda ka üksik korraks pähe kerkinud mõte, mis meid endidki üllatab või isegi hirmutab. Sellistes hetkedes on lihtne hakata endale hinnanguid andma. Meie sisemine hääl võib kiiresti öelda: „ Ma ei tohiks selline inimene olla“. Me püüame seda kogemust kas õigustada, maha suruda või lihtsalt unustada. Aga kui neid hetki natuke lähemalt vaadata, võivad need tegelikult osutuda väga väärtuslikeks vihjeteks millegi palju sügavama kohta.
- Valguse ja varju vahel 1. osa – teekond terviklikuma minani
- Valguse ja varju vahel 2. osa – Kas ma olen halb inimene?
- Valguse ja varju vahel 3. osa – Varjutöö praktikas
- Valguse ja varju vahel 4. osa – Kollektiivne vari
