Hingedeaja 8 ööd ehk ööd, mil hinged leiavad tee koju

Hingedeaja kaheksas ja viimane öö on pühendatud lahkunud hingede tänulikule teelesaatmisele ning sümboolsele hüvastijätule, millega lõpeb kaheksa ööd kestnud mälestamise ja meenutamise aeg.

Uskumuse kohaselt saabub just sel ööl hetk, mil lahkunud hinged jätavad oma kunagiste kodude ja lähedastega taas hüvasti ning pöörduvad tagasi teispoolsusesse, kust nad hingedeaja alguses oma teekonda alustasid.

Kui eelnevatel öödel olid koduuksed lahkunud hingedele sümboolselt avatud ning neid oodati külla, siis nüüd on saabunud aeg külalised tänutundega teele saata.

See ei pea aga olema kurb ega valus lahkumine. Pigem võiks seda võtta kui rahulikku ja südamlikku hüvastijättu, millega väljendatakse tänu kõigi nende ühiste hetkede, mälestuste ja õpetuste eest, mida lahkunud on meile oma elu jooksul kinkinud.

Nii nagu võtame oma koju saabunud külalised rõõmuga vastu, saadame nad ühel hetkel taas teele, soovides neile head ja lootes, et kohtume kunagi jälle. Hingedeaja kaheksa öö käsitluses kannab viimane öö just samasugust mõtet.

See on aeg, mil tänatakse lahkunud lähedasi nende sümboolse külaskäigu eest ning lubatakse neil rahus oma teekonda jätkata.

Hüvastijätu ja hingede teelesaatmisega seotud uskumusi leidub ka erinevates vanades rahvakommetes.

Eesti hingedeaja pärimuses oli lahkunud esivanemate vastuvõtmise kõrval oluline ka nende väärikas ärasaatmine. Kui hingede külaskäiguks oli kodu ette valmistatud, neile süüa pakutud ning rahu hoitud, siis hingedeaja lõppedes tuli külalistega ka hüvasti jätta.

Mõnes paigas saadeti hinged teele tänusõnade ja heade soovidega, paludes neil rahulikult lahkuda ning oma lähedasi edaspidigi hoida. Samuti leidus uskumusi, mille kohaselt tuli hingedele märku anda, et nende külaskäik on lõppenud ning aeg on pöörduda tagasi oma maailma.

Kuigi Eesti vanarahva hingede ärasaatmise kombed ei olnud seotud kindla 3. novembri kuupäevaga, kannavad need endas sarnast mõtet nagu hingedeaja viimane öö.

See tuletab meile meelde, et nii nagu elus on oma aeg kohtumisteks ja koosolemiseks, tuleb ühel hetkel leida endas jõudu ka hüvastijätuks.

Kuid hüvastijätt ei tähenda tingimata unustamist ega seda, et peaksime oma lahkunud lähedastest lõplikult lahti laskma.

Vastupidi, mõnikord aitab just teadlik meenutamine ja tänutundega hüvastijätmine meil paremini mõista, kui palju on need inimesed meie ellu andnud ning kui suur osa neist elab meis edasi ka pärast nende lahkumist.

Mõtle kasvõi sellele, kui palju oleme oma vanematelt, vanavanematelt ja teistelt lähedastelt elu jooksul õppinud.

Võibolla oled pärinud oma vanaemalt mõne erilise toiduretsepti, vanaisalt oskuse midagi oma kätega valmistada või vanematelt mõne elutarkuse, millest oled aastate jooksul korduvalt abi saanud.

Mõnikord ei pruugi me ise märgatagi, kui palju sarnaneme inimestega, kes on enne meid elanud.

Võime avastada, et kasutame mõnda väljendit täpselt samamoodi nagu meie ema või isa. Naerame mõne nalja peale nii nagu vanaema või teeme mõnda igapäevast toimetust just nii, nagu vanaisa meile kunagi õpetas.

Ka meie väärtushinnangutes, harjumustes ja suhtumises ümbritsevasse maailma võib peituda palju sellist, mille oleme oma esivanematelt teadlikult või märkamatult kaasa saanud.

Nii elavadki lahkunud lähedased meis edasi palju rohkem, kui esmapilgul arvata oskame.

Just sellele võiksimegi hingedeaja viimasel ööl veidi rohkem mõelda.

Kui oled eelneva seitsme öö jooksul süüdanud küünlaid, meenutanud lahkunud lähedasi või järginud mõnda hingedeajaga seotud kommet, siis võiksid sel õhtul võtta veel viimase rahuliku hetke, et neile mõttes head teed soovida.

Võid süüdata küünla, istuda hetkeks vaikuses ning meenutada kõiki neid inimesi ja loomi, kes on kunagi olnud osa sinu elust, kuid keda enam sinu kõrval ei ole.

Mõtle sellele, milliseid ilusaid hetki te koos jagasite, mida nad sulle õpetasid ning milliseid väärtuslikke mälestusi oled tänu neile saanud endaga kaasa võtta.

Võibolla on sul mõne lahkunud lähedasega seotud ka valusaid mälestusi või ütlemata jäänud sõnu. Sel juhul võid kasutada seda õhtut võimalusena oma mõtteid ja tundeid rahulikult läbi mõelda ning leida neile oma südames sobiv koht.

Sa ei pea kõike unustama, kõigega leppima ega kõigile andestama. Mõnikord piisab lihtsalt sellest, kui lubad endal meenutada olnut just sellisena, nagu see oli, koos kõigi ilusate ja keeruliste hetkedega.

Samuti võid sel õhtul tänada mõttes neid, kes on sinu ellu midagi väärtuslikku jätnud. Olgu selleks mõni oluline õpetus, südamlik mälestus, armastus või teadmine, et oled saanud olla osa nende elust.

Kui oled hingedeaja jooksul loonud oma koju väikese mälestuspaiga, kuhu oled asetanud fotosid, küünlaid või muid lahkunud lähedastega seotud esemeid, siis võid selle sümboolselt kokku panna.

Tee seda rahulikult ja tänutundega, justkui saadaksid pärast südamlikku külaskäiku oma kallid külalised taas teele.

Võibolla soovid enne küünla kustutamist öelda neile mõttes veel mõned viimased sõnad, tänada ühiste mälestuste eest või lihtsalt soovida neile rahu.

Kõige selle juures ei ole vaja järgida kindlaid rituaale ega teha midagi, mis sulle endale võõras tundub. Oluline on hoopis see, millise tähenduse sa sellele hetkele annad.

Sest hingedeaja viimase öö mõte ei ole jätta oma lahkunud lähedastega lõplikult hüvasti, vaid lõpetada sümboolne mälestamise aeg teadmisega, et nende meenutamiseks ei pea ootama järgmist hingedeaega.

Me võime mõelda neile igal ajal, rääkida nende lugusid, külastada nende haudu või lihtsalt meenutada mõnda ilusat ühist hetke.

Ja kuigi aeg liigub edasi ning elu toob meie teele uusi inimesi ja kogemusi, ei tähenda see, et peaksime unustama neid, kes on kunagi meie kõrval olnud.

Vastupidi, just nende inimeste kaudu oleme õppinud armastama, hoolima, raskustega toime tulema ning väärtustama hetki, mida saame veeta koos nendega, kes on veel meie kõrval.

Hingedeaja kaheksas öö tuletabki meile meelde, et iga kohtumine ja iga koos veedetud hetk on väärtuslik, sest me ei tea kunagi, kui palju aega meile kellegagi antud on.

Ja võibolla peitubki hüvastijätu öö kõige ilusam sõnum mõistmises, et lahkumine ei tähenda armastuse ega mälestuste lõppu. Kuigi meie kallite inimeste elutee on siin maailmas lõppenud, jäävad nende õpetused, hool ja ühised mälestused meid saatma ka edaspidi. Ning iga kord, kui neile mõtleme või nende lugusid edasi jutustame, hoiame elus killukest sellest armastusest, mida meil oli õnn nendega jagada.