1984. aasta kultuurisaates “Õhtutund kirjanikuga” küsiti kirjanikult, rännu- ja filmimehelt Lennart Merilt: ”Mis Teid Siberis nii väga köidab?”
Palju käinud, näinud ja talletanud härrasmees vastas: ”Siber on suur õnn kirjanikule, sest seal puutub kaasaegne inimene kokku väga võimsa loodusega. Me näeme Siberis olukordi, mida me mujal maailmas ei näe…”
Minul ja paljudel Eesti televaatajatel oli sel kevadel suur õnn puutuda kokku võimsa kõnetava reisisarjaga ”Ürgne maa Siber.” ETV eetri kaudu vahendasid tuntud ja tunnustatud rändurid Peeter Vähi ja Tiina Jokinen kaaslastega meile liigutavaid piirkondi ja olukordi. See enne kriise valminud materjal jõudis telepurki just sobival ajal, kus vahetu reisimine paljude jaoks tahaplaanile lükatud, kuid maadeavastuse kired vargsi tuha all hõõgvel.
Väga meeldiv oli vaadata, kuidas vapper teadmis- ja seiklusjanuline seltskond täislastis maasturitega Siberi ja Mongoolia avarustes tuuritas, peatudes paljudes võtmepunktides. Harivate saadete kaudu võisime tunnetada ehtsate šamaanide pulbitsevat energiat, vahelduvaid maastikke koos teedega ja ilma nendeta. Saime näha haruldasi loomaliike, hoomata kõrgmägede õhustikku, metsade salapära ja veekogude veetlusi. Ladusa õpetliku jutulõngaga kudusid kartmatud teelised meie meeltesse unustamatuid pilte erinevate rahvuste pidustustest, toitumistavadest ja usulistest veendumustest. Üllatuslikud klipid kohalike rahvuskaaslastega kohtumistest ja südamlikest koosviibimistest soojendasid hinge. See kõik tõestas, kui uskumatult kindlalt on eestlased oma kohaloluga jätkuvalt kogu maailma rikastamas. Välkvisiidina aset leidnud sissepõiked kogukondade ja perekondade seltsi maalisid silme ette elu täiusliku eheduse.
Nähtud põhjalik ja paeluv reisimarsruut kuulub minu jaoks ajaloo ja kultuuriloo kiirkursuse kullafondi. Ei ole ju igapäevane rutiin saada kaamerate ette Sajaanide mäestiku ökoküla suur õpetaja, Siberi Jeesus Vissarion. Ei näe just sageli budakloostrite vahvaid ehitisi ega kuule lühiintervjuusid nende elanikelt. Ja minule, kes ma olen õhinaga läbi lugenud Tšingis-khaani elulooromaani ”Tee lõpmatuse teise otsa,” pakkusid parajat pinget Mongoolia stepid, nimetatud valitseja tohutusuur monument ja tema arvatav salastatud matmiskoht. See suursugune ajalooline sõjapealik vallutas kord pool maailma. Ma ei tea, kui palju on saate teinud kangelastel juba elus reisitud. Võibolla on ka nendel ”vallutatud” juba pool maailma või rohkemgi veel. Kuid arvatavasti mõlgub nendegi mõtteis veel uusi ideid, mille kaudu visalt edasi rännata, kuni kõik maailma nurgad on koduseks saanud ja kaasmaalastega ilmekalt jagatud. Kuni kaugete radade toel, kodust eemal, on selgeks saanud veel rohkem argiste pisiasjade tõelisi tähendusi.
Põnev oli vaadata, kuidas maasturi rataste vahel loogelnud katkendjoon asfaldil jäi liikujate selja taha maha ja mõnus samaaegselt kuulata, kuidas selles kulgemises jäid kuulajate kõrvu ja südameisse meisterliku giidi jutulõigud regiooni unikaalsetest detailidest. Taolised eluülikooli kallakuga aegumatud praktilised sarjad sobivad riigitelevisiooni varamusse suurepäraselt, täna, homme ja tulevikus ning väärivad kindlasti kordusesitusi.
Väga tänuväärne, et ETV tõi selle suurejoonelise reisiteekonna vaatajate ette. Reisimine on aegumatu teema, mis positiivse magnetina tõmbab mõtted eemale kõigest halvast ja julgustab looma helgemaid tulevikuvisioone. Minu sügav tänu kogenud reisijuhtidele, kes aitasid professionaalselt oma haaravate seiklustega kaasa uue lootusrikka suvehooaja ärkamisele.
-Andre Tamm-
