32. november. Lahkunud lähedased saabuvad koju
Hingedeaja seitsmes öö on pühendatud meie lahkunud sugulastele, sõpradele ja kõigile teistele kallitele inimestele, kes on kunagi olnud meie elus.
Uskumuse kohaselt leiavad just sel ööl tee koju täiskasvanud lahkunute hinged, et külastada oma lähedasi ning viibida taas paikades, kus nad kunagi elasid, armastasid ja tegid oma igapäevaseid toimetusi.
See on üks hingedeaja olulisemaid hetki, sest 2. novembril tähistatakse ka Eestis hingedepäeva. See on aeg, mil meenutatakse kõiki lahkunud lähedasi, külastatakse kalmistuid ning süüdatakse nende mälestuseks küünlaid.
Samal kuupäeval tähistatakse aga Mehhikos surnutepäeva ehk Día de los Muertos. Selle juured ulatuvad kaugele minevikku ning mille kombestikus on põimunud põlisrahvaste uskumused ja katoliiklikud traditsioonid.
Kuigi nii Eestis kui ka Mehhikos on selle päeva keskmes lahkunute mälestamine, erinevad nende tähistamise viisid üksteisest üsna märkimisväärselt.
Kui meie jaoks seostub hingedepäev eelkõige vaikuse, küünlavalguse ja rahuliku meenutamisega, siis Mehhikos võib surnutepäev olla hoopis värvikirev ja rõõmsameelne sündmus. Lahkunuid meenutatakse muusika, lillede, toidu ja ühiste koosviibimistega.
Seal ei peeta surma üksnes kurvaks ja lõplikuks lahkumiseks, vaid elu loomulikuks osaks. Usutakse, et seni, kuni lahkunuid mäletatakse ning nende lugusid edasi jutustatakse, püsib side nendega ka pärast surma.
Surnutepäeva eel valmistavad paljud Mehhiko pered oma kodudesse erilised mälestusaltarid, mida kutsutakse ofrenda’deks. Need kaunistatakse lahkunud lähedaste fotode, küünalde, lillede ja mitmesuguste sümboolsete esemetega.
Eriti olulisel kohal on erksavärvilised peiulilled, mille lõhna ja värvi peetakse uskumuste kohaselt hingedele teejuhiks. Nende õielehtedest võidakse moodustada radu, mis juhatavad lahkunud hinged koduukse juurest mälestusaltarini.
Altaritele asetatakse ka lahkunute lemmiktoite ja jooke, sest usutakse, et pärast pikka teekonda vajavad hinged kosutust. Mõnikord valmistatakse spetsiaalselt selleks puhuks neid roogasid, mida armastasid lahkunud pereliikmed eluajal kõige enam.
Lisaks külastatakse kalmistuid, korrastatakse haudu ning kaunistatakse need lillede ja küünaldega. Mõnes paigas kogunevad perekonnad haudade juurde, et üheskoos süüa, vestelda, muusikat kuulata ning meenutada lahkunutega seotud lugusid.
Kõik see võib esmapilgul tunduda üsna erinev meie vaiksest ja tagasihoidlikust hingedepäevast, kuid tegelikult ühendab mõlemat traditsiooni üks ja sama soov. Hoida alles side inimestega, kes on meie seast lahkunud, kuid kelle mälestused elavad meis endiselt edasi.
Juba meie esivanemad uskusid, et hingedeajal võivad lahkunud esivanemad tulla tagasi oma kunagistesse kodudesse. Seepärast valmistuti nende vastuvõtmiseks, kaeti laud ning püüti hoida kodus rahu ja vaikust.
Kuigi meie esivanemad ei tähistanud hingedeaega samasuguse värvikirevusega nagu Mehhikos, oli ka siin oluline näidata lahkunutele, et neid ei ole unustatud ning nad on oma endisesse koju endiselt oodatud.
Just sellist mõtet kannab endas ka hingedeaja seitsmes öö.
See on aeg, mil võiksime argipäeva kiirete toimetuste keskel võtta endale hetke, et meenutada oma vanemaid, vanavanemaid, sugulasi, sõpru või teisi inimesi, kelle kohalolu on meie elu ühel või teisel moel rikastanud.
Võibolla meenub sulle vanaema, kelle köögist levis alati värskelt küpsetatud saia või pirukate lõhn. Või vanaisa, kes oskas igale küsimusele leida vastuse ning kellel oli alati varuks jutustqada mõni põnev nooruspõlve lugu.
Ehk tuleb sulle meelde hoopis mõni kallis sõber, kellega koos sai südamest naerda, maailmaasju arutada ja jagada saladusi, mida keegi teine ei teadnud.
Mõnikord piisab vaid ühest tuttavast lõhnast, maitsest või meloodiast, et taas eredalt esile kerkiksid ammu unustuse hõlma vajunud mälestused.
Võibolla oled sinagi märganud, kuidas mõni lapsepõlvest tuttav toit viib sind mõtetes hetkega tagasi vanaema kööki. Või kuidas raadiost kõlav laul toob meelde inimese, kellega kunagi seda muusikat koos kuulasid. Sellistel hetkedel võib tunduda, nagu oleks kallis inimene taas korraks meie kõrval, sest mälestused temast muutuvad ühtäkki nii elavaks ja lähedaseks.
Kui soovid sel õhtul oma lahkunud lähedasi meenutada, siis võid süüdata nende mälestuseks küünla, vaadata vanu fotosid või valmistada mõne toidu, mida nad eluajal armastasid.
Samuti võiks see olla ilus võimalus koguneda perega ühise laua taha, katta ka hingedele laud ning jagada lugusid inimestest, kes on teie elus olulist rolli mänginud.
Rääkige nende naljakatest juhtumistest, iseloomulikest harjumustest, elutarkustest ja õpetussõnadest. Meenutage ühiseid ettevõtmisi ning hetki, mis on teile aastate möödudeski kalliks jäänud.
Võibolla avastad mõne sellise vestluse käigus oma esivanemate kohta midagi täiesti uut. Mõne seiga, millest sa varem kuulnud ei olnud, või loo, mis aitab sul paremini mõista, millised inimesed nad tegelikult olid.
Eriti väärtuslikud võivad sellised meenutused olla pere noorematele liikmetele, kellel ei pruukinud olla võimalust oma vanavanemate või kaugemate esivanematega isiklikult kohtuda.
Nende lugude kaudu saavad ka lapsed ja lapselapsed aimu sellest, millised inimesed enne neid elasid, milliseid raskusi nad ületasid ning milliseid väärtusi ja traditsioone järgmistele põlvkondadele edasi andsid.
Sest sageli ei päranda meie esivanemad meile edasi üksnes materiaalseid asju, vaid ka oma teadmisi, oskusi, harjumusi ja elutarkusi, mis võivad märkamatult kanduda ühest põlvkonnast teise.
Mõnikord võime avastada, et valmistame mõnda toitu täpselt samamoodi nagu meie vanaema, kasutame samu väljendeid nagu vanaisa või suhtume mõnda olukorda just nii, nagu meie vanemad meid kunagi õpetasid.
Need on väikesed, kuid tähendusrikkad killukesed meie esivanematest, mis elavad meis edasi ka siis, kui neid endid enam meie kõrval ei ole.
Hingedeaja seitsmes öö tuletabki meile meelde, et lahkunud lähedaste mälestamiseks ei pea alati olema kurb. Neid võib meenutada ka tänutunde, soojuse ja naeratusega, mõeldes kõigele sellele ilusale, mida nad tõid meie ellu.
Sest kuigi igatsus ei pruugi kunagi täielikult kaduda, võivad aja möödudes valusate mälestuste kõrvale üha enam kerkida ka need helged hetked, mille meenutamine toob südamesse soojust ja rõõmu.
Ja võibolla peitubki selle öö kõige ilusam sõnum mõistmises, et omal moel jäävad meie lahkunud lähedased meiega ka pärast lahkumist. Nende õpetused, elutarkused ja ühised mälestused elavad meis edasi ning kanduvad sageli ka järgmistele põlvkondadele. Iga kord, kui jutustame nende lugusid, valmistame mõnda põlvest põlve edasi antud pereretsepti või jagame oma lastele nende õpetussõnu, hoiame elus mälestust inimestest, kelle armastus ja hool on aidanud kujundada meid sellisteks, kes me oleme täna.
