Miks lagunevad perekonnad ehk tervitus surnud esivanematelt

Püüdes oma isiksuse arengu protsessis jõuda iseendani, puutun ma juba mitmendat aastat kokku ühe ja sama anomaaliaga: kui palju inimene enda kallal tööd ka ei teeks, kui palju tehnikaid ei praktiseeriks, kui palju end ei tasakaalustaks, kui palju kristalle ei kannaks, saab ta lõpuks aru, et ei tunne ikkagi seda elurõõmu, millest kõik nii palju räägivad ja mille poole püüdlevad.

Ükskord pärast pikki mõtisklusi taipasin lõpuks, miks see nii on. Meil pole mingit võimalust hakata elama OMA ELU, kuni me ei tervenda sünniprogrammi ehk teisisõnu, kuni me ei vabane sugulaste pärandist, mille saame sündides kaasa oma vanemate verega.

Mis on sünniprogramm?

Minu arusaamist mööda on see iga inimese elukogemus ehk tema üleelamised, mõtted ja veendumused, kusjuures nii positiivsed kui negatiivsed. Kõik need kogemused salvestuvad ja säilivad inimeses rakutasandil ning eostamisel antakse kogu programm edasi lapsele. Sündides saab iga laps 50% emalt ja 50% isalt. Kujutage ette, millise sünniprogrammide pärandi võib laps saada?